Foto: Stenbocki maja

Jooksvast uudisvoost võib jääda mulje, et Eestis vahetub lähiajal ainult peaminister, kuid tegelikult astub peaministri tagasiastumise korral tagasi kogu valitsus, selgitab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Juuni viimasel nädalal leidis Euroopa Ülemkogu, et senine Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas (Reformierakond) on sobiv kandidaat Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohale. Selle peale otsustas Reformierakonna juhatus nimetada kiiresti uueks peaministrikandidaadiks Kristen Michali. Samas teatati, et pärast seda, kui Kallas on esindanud Eestit peaministrina NATO tippkohtumisel, mis toimub 9.–11. juulil Washingtonis, esitab ta palve astuda peaministri ametist tagasi.

Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt peab peaminister omal algatusel tagasi astumise korral tegema vastava otsuse teatavaks valitsuse istungil. Peaministri tagasiastumisel astub tagasi kogu valitsus. Valitsuse tagasiastumisest peab peaminister teatama seejärel viivitamatult presidendile.

Valitsuse järgmine korraline istung toimub neljapäeval, 11. juulil, algusega kell 10 hommikul. Kaja Kallas peaks olema sel ajal veel Washingtonis, kus algab Eesti aja järgi kell viis õhtul Põhja-Atlandi Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumine, millele järgneb NATO-Ukraina Nõukogu kohtumine. Kui ta ei kavatse esineda nüüdseks juba formaalse, kuid protseduuriliselt siiski nõutava teadaandega ametist tagasi astumise kohta enne seda videosilla vahendusel valitsuse istungil osaledes, siis toimub pärast peaministri kodumaale naasmist tõenäoliselt valitsuse erakorraline istung, mille järel ta sõidab Kadriorgu, et teavitada presidenti pidulikult valitsuse tagasiastumisest. Alternatiivne võimalus on saata muidugi lihtsalt e-kirjaga mingi digiallkirjastatud fail.

Kallas jääb ametisse kuni uue valitsuse tulekuni

Valitsuse pressikonverentsil 4. juulil ütles Kaja Kallas, et see on talle “tõenäoliselt viimane kord pressikonverentsil osaleda”, sest peaministrina tal vaid “umbes kümme päeva on ilmselt veel minna.” Selle peale võis meedias kohata pealkirjasid, mille kohaselt oligi tegemist juba viimase korraga, mil ta valitsuse pressikonverentsil osales. Sellised pealkirjad olid ilmselt siiski veidi ennatlikud, sest seaduse järgi peab tagasiastunud valitsus jätkama oma tegevust ajani, mil uus valitsus on ametisse astunud.

Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees ja teadaanne selle kohta avaldatakse Riigi Teatajas. Uue valitsuse ametisse astumise korral vabastab president tagasiastunud valitsuse oma otsusega, mis avaldatakse samuti Riigi Teatajas.

Selleks, et uut valitsus saaks hakata moodustama, peab president määrama kõigepealt neljateistkümne päeva jooksul valitsuse tagasiastumisest peaministrikandidaadi, kellele teeb ülesandeks selle moodustamise. See kandidaat peab esitama seejärel neljateistkümne päeva jooksul Riigikogule ettekande tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta, mille järel Riigikogu otsustab talle volituste andmise valitsuse moodustamiseks.

Kui presidendi määratud peaministrikandidaat saab Riigikogult volitused valitsuse moodustamiseks, siis peab ta esitama seitsme päeva jooksul valitsuse koosseisu presidendile, kes nimetab kolme päeva jooksul valitsuse ametisse. Kui presidendi määratud kandidaat ei saa Riigikogu poolthäälte enamust või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, siis on presidendil õigus seitsme päeva jooksul esitada teine peaministrikandidaat.

Kui president seda ei tee või ka teine kandidaat valitsuse moodustamisega hakkama ei saa, siis läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus üle Riigikogule. Kui pärast seda möödub neliteist päeva ja valitsuse koosseis on ikka presidendile esitamata, siis peab president kuulutama välja Riigikogu erakorralised valimised.

Kõik need protseduurilised reeglid on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduses. On mõistetav, et Kaja Kallas kibeleb peaministri ametist lahkuma, kuid hämmastav, et üks õigusteadust õppinud ja juristina tegutsenud Eesti poliitik (liiatigi veel ise peaminister!) ei tea, et nii kiiret teed tal selleks tegelikult praegu ei olegi.

Michalil ei ole veel volitusi valitsuse moodustamiseks

Selleks, et Reformierakonna juhatuse poolt uueks peaministrikandidaadiks nimetatud Kristen Michal saaks volitused valitsuse moodustamiseks, peaks Kaja Kallas ja tema valitsus kõigepealt tagasi astuma, ka president Alar Karis määrama Michali uueks peaministrikandidaadiks ja Riigikogu talle seejärel need volitused andma.

Riigikogu töögraafiku järgi juulis ja augustis täiskogu istungeid ei toimu. Michalile valitsuse moodustamiseks volituste andmiseks tuleks kutsuda seega kokku Riigikogu erakorraline istungjärk. Hoolimata sellest, et Michal ei ole selliseid volitusi veel saanud, alustasid Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 juba konsultatsioone uue valitsuse moodustamiseks. Nad moodustasid selleks suured delegatsioonid, mis nüüd päevad läbi Riigikogu hoones läbirääkimisi peavad ehk laskmata karu nahka jagavad.

Siinkohal tuleb märkida, et ka Kaja Kallast ei ole veel tema uude ametisse kinnitatud. Euroopa Ülemkogu leidis küll, et ta on sobiv kandidaat, kuid nagu ta ise välja tõi: järgmine samm on ärakuulamine Euroopa Parlamendis, et saavutada kandidatuurile parlamendi liikmete toetus.

Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametlikuks ametisse nimetamiseks on vaja Euroopa Komisjoni ametisseastuva presidendi nõusolekut. Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale esitas Euroopa Ülemkogu ka praegu sellel kohal oleva Ursula von der Leyeni kandidatuuri. Järgmise sammuna peaks andma talle oma hääle enamik Euroopa Parlamendi liikmetest. Selleks, et Euroopa Ülemkogu saaks tema, kõrge esindaja ja teised Euroopa Komisjoni liikmed ametlikult ametisse nimetada, tuleks nad kiita veel ka ühtse nimekirjana heaks Euroopa Parlamendi hääletusel. Mis juhtuks, kui lõpuks peaks selguma, et Kaja Kallas seda kadalippu ei läbi?

Või mis juhtuks, kui Michalil jäävad volitused valitsuse moodustamiseks hoopis saamata?

EKRE-st sündinud erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid märkis ju oma avalduses Eesti poliitilise olukorra kohta, et Michali kandidatuuri esitamine näitab eetikaprobleemi sügavust. “Michal oli seotud 2012. aastal algatatud kriminaalmenetlusega, mis puudutas Reformierakonna varjatud rahastamist. Menetlus lõpetati piisavate tõendite puudumise tõttu, kuid Reformierakonna toonaseid rahaallikaid ei ole avalikkusele siiani ammendavalt selgitatud,” meenutas ERK, tuues samas välja võimalikke õigusrikkumisi kliimaminister Michali haldusalas. Kui ka president Karis või enamik riigikogulastest peaks leidma, et tegemist ei ole siiski sobiva kandidaadiga Eesti Vabariigi peaministri ametikohale, siis ongi ehk tõesti kõige õigem korraldada erakorralised parlamendivalimised, nagu Prantsusmaal.

Andres Laiapea