Umbes sama jaburana nagu siinolev pilt mõjuvad mulle kõik endised ja praegused valimisplakatid. Vaatan sealolevaid lubadusi ja hüüdlauseid ning ei tea, kas nutta või naerda. Kui kaua te, poliitikud, kavatsete lolli edasi mängida?

Naljakas on see, et kuigi enamik valimislubadustest on jäänud täitmata, antakse neid aina uuesti. Üks võimalus on siin süüdistada poliitikuid ja nende reklaamiagentuure vaimuvaesuses, kuid teisalt – see ju töötab, sest meie käime ikka valimas edasi.

Et välja tuua, kui naeruväärne on praegu poliitilise reklaami (ja kogu poliitika) olukord Eestis, toon mõned näited. Enne eurovalimiste juurde liikumist peatun uuel Reformierakonna peaministril ja tema reklaamikampaanial.

Plakat peaminister Taavi Rõivasest, kes vaid napilt kuu aega tagasi surus sotsiaalministrina läbi streikimist piiravat seaduseelnõu… Kas nüüd raiskame maksumaksja raha poliitpropagandale isegi väljaspool valimisi? Selleks, et rahvas ikka kindlasti aru saaks, et praegune valitsev kord on kõige parem? Kõlab veidi nagu NSVL või “1984” või “V for Vendetta” jne. Paljud on öelnud, et tänu sellele plakatile said nad üldse teada, kes on Taavi Rõivas ehk siis demokraatlikus riigis sai peaministriks inimene, keda suur osa kodanikest isegi ei tea…

Mõned päevad pärast Rõivase kampaania algust ilmus reklaami alla plakat uuest valitsusest välja jäänud IRL-ilt, kes järgis eelmistel valimistel “tipp-tasemeni” tõusnud sitaloopimistaktikat, mida teised erakonnad on julgemalt hakanud kasutama pärast seda, kui lõpuks aru saadi, et Keskerakond tänu sellele nii palju hääli kogus. Kas me tõesti läheme valima poliitikuid, kes tegelevad lasteaia tasemel ärapanemisega?

IRL-i europarlamendi valimiste reklaamid on palju reserveeritumad kui eelmainitud šedööver, eriti väiksemad plakatid, ent suuremad reklaampinnad on vallutanud Anvari-festival.

Mulle isiklikult jääb arusaamatuks, miks kutsutakse meil valitsevat korda demokraatiaks, kus peaks toimuma pidev võimuvahetus, aga ametitoole vahetatakse aina samade inimeste vahel või ei vahetatagi. Kui juba presidenti ei lubata kandideerida kolmandaks ametiajaks, siis miks peaks Tunne Kelam pääsema kolmandat korda europarlamenti? “Seadus ju lubab!” Aa, no hea küll siis. Mul läks juba meelest, et Eestis valitseb õigus, mitte õiglus.

Hea Anvar Samost, kellele sa siin pildi peal ata-ata teed või on see hoopis kelmikas festivali avalöök? Kas sa IRL (in real life) arvad, et suudad süsteemi sees midagi muuta, kuigi sa endise ajakirjanikuna justkui peaksid teadma, millised mängud erakondade vahel ja sees käivad? Ja kui sa saad europarlamenti valitud, siis mitme kuuga sa Anvari-festivali (st reklaamikampaania) tagasi teenid? Ahjaa, õigus, unustasin! Iga erakond, kelle liikmed europarlamenti valitakse, saavad ju Euroopa Liidult lisatoetust. PS. Ühe teie konkurent-erakonna esindajad koguni rääkisid mulle, et nende eesmärk on pääseda europarlamenti selleks, et oma erakonnale raha juurde saada.

Jätkan Euroopa Parlamenti kandideerijatega ja võtan neist ette kõige püüdlikuma (ja ilmselt kõige rohkem maksma läinud) kampaania, mille tegid sotsiaaldemokraadid. Minimalistlik kujundus ja mõtestatud sõnum, eriti suurt rõhku on pandud SDE koduleheküljele, mis näeb välja nagu mõne suurema bändi või superstaari võistluse oma, sest igale peanupule vajutades saad väikese interaktiivse üllatuse osaliseks. Väga kena.

Ja siis tulevad jälle need õnnetud valimislubadused. Valisin välja ühe kõige ebareaalsema.

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu jaoks on see veel teostamatum lubadus kui Andrus Ansipi kunagine “viie rikkama riigi hulka”. Lisaks, kui hakata üldse palkasid võrdlema, on see plakat veel ka silmakirjalik. Saan aru, et palgalõhe näol on naiste õiguste eest võitleja Marianne Mikko silmas pidanud meeste ja naiste palgaerinevust, kuid palka võib lõhestada ju veel mitme erineva parameetri järgi. Kuidas see võrdne miinimumpalk tagatakse? Kas see on see miinimum, mida saadakse riigikogus või europarlamendis? Ja kui see poliitikute ja tavainimeste palga võrdlemine tundub “demokraatide” ja kapitalistide jaoks demagoogiana, siis kas teile tõesti tundub õiglane, et tavakodanik saab koondamise järel 1-2 kuu palga, kuid riigikogulane 6 kuu palga suuruse hüvitise. Kas meile kõigile ei kehti siis sarnased seadused?

Kuid mitte kõik erakonnad ei pildunud lubadusi ja hüüdlauseid, ühel neist oli jokker tagataskus. Tegu on erakonnaga, kelle sabas teised on oma kampaania-nippe õppinud. Kui seekord tegid kõik teised erakonnad eriti püüdlikud, läbimõeldud ja põhjalikud kampaaniad, siis Keskerakond ootas nädalakese ning lajatas nende lõputute valimislubaduste peale sõnaga, mida me kõik vajame: “Rahu!” Ja kui veel esmaspäeval olid kesikud oma kampaaniaga teistest ühe sammu võrra ees (anna lubadustest tüdinenud inimestele rahu), siis kolmapäevase seisuga (võimalikud venelaste meeleavaldused) olid nad teistest ees lausa kahe sammu võrra. Taas kord geniaalne, eriti, kui arvestada seda, et Savisaar on üks vihatumaid poliitikuid.

Ja siit tuleb küsimus: kuidas on võimalik, et kui juba enam kui 20 aasta jooksul ei ole kohalikul tasandil suudetud vaid ühte meest lahti kangutada, Savisaart, kelle kohta kõik teavad, et ta on pätt, korruptant ja manipuleerija, siis kuidas te, europarlamendi kandidaadid, mõtlete läbi Euroopa midagi Eestis muuta? Las ma aitan vastusega – sest mingeid põrutavaid muutuseid ei olegi plaanis. Milline mäng! Millised mängurid!

Poliitikud mängivad lolli edasi, see on selge. Aga kuidas on meiega, kas mängime seda mängu kaasa? Ainus võimalus süsteemi muutmiseks on see, kui selle jaoks tekib vajadus. Ja see vajadus tekib ainult siis, kui me valima ei lähe.

Mariann Joonas

Telegrami peatoimetaja