Äsja Eestis käinud hinnatud Osho meditatsioonide juhendaja Veet Mano viis eestlastele taas läbi meditatsioonitunde. Tema naasmine oli seotud ka Pressinõukogu hiljutise otsusega, et saade “Kuuuurija” rikkus oluliselt ajakirjanduseetika norme. Sellele otsusele eelnes Veet Mano jaoks kahjuks pool aastat närvesöövat võitlust oma maine parandamiseks. Kõigest lähemalt rääkis Veet Mano Eestisse saabumise hommikul Tallinna Lennujaamas eksklusiivselt heade uudiste portaalile. Telegram toob intervjuu nüüd oma lugejateni.

Pressinõukogu hinnangul rikkus saade “Kuuuurija” head ajakirjandustava

Pressinõukogu arutas 15. septembril Veet Mano Wannaquoti kaebust TV3 saates „Kuuuurija“ 17. mail 2016 eetris olnud saatelõigu peale ja leidis, et TV3 rikkus head ajakirjandustava. Kaebuse aluseks oli ebaõigete andmete avaldamine ja kaebaja käsitlemine kurjategijana igasuguse õigusliku aluseta.

Pressinõukogu otsustas, et TV3 rikkus 17. mai saates „Kuuuurija“ ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.1., mis näeb ette, et uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad ning uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel infol. Pressinõukogu hinnangul luuakse kaebaja suhtes saates negatiivne kontekst ja jäetakse mulje, et ta võib olla blogija surmas süüdi. Pressinõukogu leiab, et saates ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja soovitas blogijal lõpetada ravimite võtmise.

“Veet Manole esitatud tõsiste süüdistuste kommenteerimise võimalust talle ei pakutud, seega leiame, et telesaate „Kuuuurija“ tegijad on rängalt eksinud nii Eesti Vabariigi Põhiseaduse kui ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi mitmete punktide vastu,” öeldakse Pressinõukogule edastatud avalduses.

Pressinõukogu on otsuse vastu võtnud, kuidas te otsust kuuldes ennast tundsite?

Ma tundsin, et see oli täiesti õige. Ma ei tea siiski, kuidas seda kahju korvata, mis see saade tekitas, sest minust maaliti pilt kui kõige halvemast inimesest, kes on Eestis käinud. Ma olen sellest saati olnud väga šokeeritud. Mul on hea meel, et Pressinõukogu uuris asja ja tegi õige otsuse, sest saates ei uuritud juhtunut minu vaatevinklist. Need olid korduvad rünnakud minu vastu ja televisiooni tehtud rünnaku vastu on ennast raske kaitsta. Ma soovitasin sellele ilusale naisele Kadrile just vastupidist sellele, mida saates väideti — mina soovitasin just, et ta peaks jätkama ravimite võtmist. Mul on väga hea meel, et Pressinõukogu tegi just sellise otsuse.

Aga ma ei tea, kas ma saangi kuidagi uuesti oma nime eestlaste ees puhastada, sest telesaatel oli väga palju kajastust, mitmed allikad üritasid seda saadet võimalikult palju reklaamida, kasutades ebaõiglasi vahendeid.

Loodan, et te pole Eestimaas väga pettunud. Olukord oli teile raske, aga kuidas andestada ja sellest üle olla — millist nõu annaksite eestlastele?

Andestamisel on paar kihti. Andestada on lihtne, aga ma soovitan inimestele minna ka sügavale sisemusse, mis on seotud emotsioonidega. Andestuse all on ka suur armastus, mida tunned just sellises situatsioonis. Kujutage ette, et teil on näiteks ilus kool, kus on puuetega lapsed ja keegi põletab selle kooli maha. Te võite inimesele andestada selle põletamise, aga ta peab ehitama ka uue kooli, et lastel oleks võimalik seal uuesti õppida. Televisioon peaks samuti kuidagimoodi parandama seda situatsiooni, sest nad tekitasid sellega palju kahju, pannes inimese reaalselt sellisesse rolli, jättes mulje, et ta on kellegi tapnud. Kui ma proovisin ennast kaitsta, rünnati mind uuesti. Huvitav on ka see, mida ma Eestis täheldasin, et kui keegi ründab sind ja sa proovid ennast kaitsta, siis seda kaitset inimesed ei oota või ei taha seda kuulda. Ja kui sa ennast ei kaitse, siis inimesed arvavad, et sa ei peagi vajalikuks ennast kaitsta, sest tead, et see on õige, mida sinu kohta on öeldud. Rünnak oli tehtud planeeritult ja jõhkralt ning ma kannatasin selle tagajärjel väga. See olukord pole seotud ainult andestamisega, vaid ka sellega, kuidas see situatsioon korda teha, sest see ei teinud haiget ainult mulle, vaid ka paljudele teistele inimestele.

Kui inimestega juhtub midagi taolist nagu teiega, siis mis on need sammud, mida peab kindlasti tegema, et mitte kannatama jääda?

Kindlasti peab saama juriidilisi nõuandeid, ükskõik, mis rünnaku puhul. Sellisel juhul on peaaegu võimatu üksinda võidelda. Mul on hea meel, et on olemas Pressinõukogu ja kui selline asi juhtub, siis on võimalik sinna edasi kaevata. Sooviksingi neid väga tänada nende töö eest ja kui telesaade ka püüdis mind hävitada, sain Pressinõukogu abiga enda kaitseks midagi ära teha. Loomulikult ei tundnud ma pärast seda ennast Eestis enam nagu kodus ja Eesti ei tundunud mulle ka enam turvalise kohana, kus aeg-ajalt käia.

Aga te olete siiski Eestis tagasi?

Ma olen tagasi, sest inimesed soovisid, et ma tuleksin uuesti ja ma ei taha kedagi alt vedada.

Kas see on ka teistele inimestele märguandeks, et juhtugu mis iganes, peame me tegema seda, milleks oleme siia ilma sündinud?

Loomulikult. Ma olen näinud palju inimesi, kelle tervis ja elu on muutunud paremaks ning loomulikult ma tahan seda nende inimeste pärast jätkata. Eestis on inimestel vaba hing ja ma loodan, et minu olukorrast saavad inimesed julguse võidelda enda eest.

Allikad ja lisalugemist: GoodNews, Eesti Ajalehtede Liit

Foto: GN

Toimetas Monika Kuzmina