Kes valitsevad tulevikumajandust – ettevõtjad või hiidkorporatsioonid? Kas majandus laguneb aina väiksemateks tükikesteks või liigub veel suurema tsentraliseerituse suunas? Nii küsib Jason Dorrier artiklis portaalile Singularity Hub. Vastusena vahendab ta äristrateegia ja infotehnoloogia spetsialisti John Hageli sõnu – oleneb, kuhu sa vaatad. Jagamis- või koostöömajandust tuuakse aina enam välja kui ühte tulevikumajanduse vormi. Infotehnoloogia kaotab piirid eraisikute ja firmade vahel ning loob enam võimalusi, kuidas igaüks meist saaks paindlikumalt ja tõhusamalt panustada just sellise ühiskonna loomisesse, mida me näha tahame.

Jagamismajandusest ja vabatahtlikust tööst

Majanduskeskkond on kiires muutuses tänu infotehnoloogia arengule ja globaliseerumisele. Ei ole kahtlust, et elame suurte ühiskondlike muutuste ajastul, palju keerulisem on aga defineerida, millises suunas need meid edasi viivad. Hagel viitab, et tuleviku jaoks on välja pakutud kaks täiesti vastandlikku visiooni. Ühelt poolt pakutakse, et tehnoloogia areng soodustab majanduse fragmenteerumist – suurkorporatsioonid saavad ajalooks ning eraisikud ja väikeetevõtted saavad tänu tehnoloogiale haarata võimu enda kätte. Teisalt arvatakse, et suurkorporatsioonid, mis valitsevad tehnoloogilisi lahendusi, nagu Google ja Facebook, haaravad aina enam võimu ning lõhe maailma rikaste ja tavakodanike vahel suureneb veelgi.

Eesti Inimõiguste Keskuse asutaja Kari Käsper on pigem esimese teooria toetaja, sõnades oma sellekevadises loengus mitmekesisuse päeva raames, et liigume masstootmise paradigmast rohelise mõtlemise ja individuaalsete lahenduste paradigmasse. Ta kirjeldab, et valitsev tehnoloogia muudab kõike, kogu ühiskonda. Oleme läbinud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) installatsioonifaasi ning liigume edasi rakendusfaasi. Eelkõige hakkavad muutused aset leidma erasektoris ja n-ö „rohujuuretasandil”. Valitsused muudavad oma kurssi aeglasemalt. Käsperi sõnul on üheks selliseks väljundiks jagamismajanduse areng.

Mis on jagamismajandus?

Jagamismajandus või koostöömajandus on lihtsustatult olukord, kus sul on hetkel kasutuna seisvaid varasid või vaba aega ning sa otsustad seda välja anda kas raha eest või tasuta. Selle termini abil kirjeldatakse tegevust, mille puhul veebiplatvormide abiga leiavad tarbijad ja tootjad või teenusepakkujad üksteise otsekontaktid, ilma riigi või suurfirmade vahenduseta. Tegemist on vastuolulise ja kirgi kütva teemaga – ühelt poolt nimetatakse seda lihtsalt blufiks ja maksupettuseks, teiselt poolt räägitakse sellest, et tegemist on uuendusega, mis on tulnud selleks, et jääda.

Ressursside jagamine ei ole iseenesest uus idee. B2B (business-to-businesse ehk ettevõtetevaheline) mudel on rasketehnika tööstuses, põllumajanduses ja metsanduses hästi tuntud kontseptsioon. B2C (business-to-consumer ehk tootjalt tarbijale) on esindatud näiteks selvepesulate või tööriistarendi näol. Nüüd on aga jõudu kogumas uus liikumine C2C (consumer-to-consumer ehk tarbijatevaheline), mis võimaldab toodete ja teenuste pakkumist otse inimeselt inimesele. Seda liikumist võimaldab sotsiaalmeediavõrgustike ja elektrooniliste turgude areng, mis teeb inimeste jaoks omavahel kontakti leidmise lihtsamaks. Nutiseadmete areng ja laialdane kasutamine teeb selle omakorda ka väga mugavaks. Inimesed mõistavad, et jagamine on mugavam ja soodsam, kui omamine.

Iga asja jaoks oma Uber

Vaadates ajaloos tagasi, oli suurkorporatsioonidel eelis ja mõte. Nad omasid kõiki tootmisahela osi – nii masinad, kui transporti. Mida enam suurendati tootmist, seda enam langesid tootmisühiku kulud ning tootmise koondamine ühe katuse alla lihtsustas selle koordineerimist. Digitaalajastul hakkab aga see loogika mõranema – internet aitab koondada tuhandeid väiketootjaid, tehnoloogiasektoris võib igaüks tulla välja uue tootega, kui tal vaid on selle loomiseks oskuseid. Digitaalsed platvormid teevad tootmise kättesaadavaks ka väikeses mahus tootjatele ning see loob eeldused uut tüüpi majanduse arenguks. Hagel leiab, et tulevikus muutuvad tootjad väiksemaks ning neid ühendavad firmad suuremaks. Jagamismajandus on selle arengu kõige otsesem näide. Nagu kirjutas Wall Street Journal eelmisel aastal – iga asja jaoks on olemas oma Uber. Mõned neist saavad edukaks, teised hääbuvad – kuid nende aluseks olev strateegia ei kao kuhugi. Hagel usub, et majanduse suurem fragmenteerumine ja tsentraliseerumine toimub ühel ajal, võimendades üksteist. See loob uusi võimalusi, kuid nõuab samas paindlikku ja kiiret muutumist meilt kõigilt.

Jagamismajanduse defineerimisel on oluline teha vahet, millisel juhul on tegemist rahavaba resursside jagamisega ja millisel juhul on tegemist kasumi eesmärgil toimuva tegevusega. Esimest esindab Eestis näiteks portaal Helpific, mis aitab tuua kokku abivajajad ning inimesed, kes soovivad vabatahtlikena abi osutada. Sealjuures ei välistata abiosutajale rahalist tasu, kuid selles lepivad abivajaja ja abistaja kokku omavahel. Ainult kasumi eesmärgil toimuva tegevuse esindajad on näiteks Uber, AirBnB ja mitmed teised laialt tuntud veebiportaalid.

Uue majanduse esindajad Eestis

Jagamismajandusel on väga palju erinevaid väljundeid. Eestis on näiteks loodud kodukokkasid ühendav cateringteenus Toitla, parkimiskohtade jagamine Barking, osaluspõhine ühisrahastusplatvorm ettevõtete/äriideede finantseerimiseks Fundwise, sotsiaalne transpordi võrgustik Wisemile, tööriistade jagamine ja rentimine RentMarket, lühiajaliste tööde turuplats GoWorkAbit, inimeselt inimesele autorendi teenus Autolevi, erivajadustega inimestele abi vahendav Helpific ning paljud teised. Nende esindamiseks on loodud Eesti Jagamismajanduse Liit, millesse kuuluvad Autolevi, Bondora, Fundwise, Goworkabit Estonia, Postpal, Shipitwise, Taxify, Toitla, Wisemile ja Uber. Liidu eesmärgiks on jagamismajanduse edendamine ja tutvustamine ning see seisab selle eest, et jagamismajanduses osalemine ja seeläbi ühiskonda panustamine oleks kättesaadav, tunnustatud ja mõistlikult seadusandlikult reguleeritud.

Väärtuste nihe omamiselt jagamise suunas

On selge, et jagamismajandus astub kapitalismile varba peale ning ei ole üllatav, et see on toonud kaasa palju vastuseisu. Mida enam me oma aega ja ressursse jagame, seda vähem me peame tarbima. Riinu Lepa kirjutab Müürilehes, et jagamismajanduse juured peituvad ilma vahendajateta inimeselt inimesele ressursside jagamise traditsioonis. Naabritega lastehoidmise vahetused, auto jagamine hommikul tööle sõites või sõbraga ühisesse kasutusse soetatud muruniiduk on lihtsad näited sellest traditsioonist. Seni, kuni üksikud indiviidid omavahel kokkuleppeid teevad, ei tõuse kellegi kulm. Tore ju, kui naabrid suhtlevad! Kui aga tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded, miljonid inimesed hakkavad eelistama otsekontakti tootjaga, ise väiketootjaks olemist, rentimist omamise asemel ning nutikaid säästlikke lahendusi, on sellel paratamatult põhjalik transformeeriv mõju sellele, kuidas me ettevõtlust ja teenuste kujundamist näeme. Idee ressursside jagamisest, mitte omamisest on juba laienenud mitmetesse uutesse valdkondadesse, kus varem sellist suhtumist ei osatud ette kujutada. Näiteks aina laienev ühiskontorite populaarsus, mis võimaldab rentida kontorikohta vastavalt vajadusele.

Kapitalism on üles ehitatud aina kasvavale tarbimisele. Kui kaua aga saab tarbimine kasvada? Ei ole saladus, et juba täna on globaalne tarbimine ja selle tagajärjed keskkonnale meie üheks kõige põletavamaks probleemiks ühiskonnana. Meil on ainult üks Maa. Antud tarbimise kasvu jätkudes hävitame iseenda elukeskkonda – saeme oksa, millel ise istume. Inimesed otsivad uusi viise, kuidas elada väiksema globaalse jalajäljega ning kuidas astuda passiivse tarbija rollist välja aktiivse väärtust loova kodaniku rolli. Samuti on infoühiskonnas tarbija oluliselt teadlikum, kui varem – ta tahab ise otsustada ning valida enda jaoks sobivaimad tooted ja teenused. Inimesed väärtustavad oma aega ja isikupära ning kogu meie väärtuste skaala on nihkumas suurema paindlikkuse suunas.

Riigi toetus jagamismajandusele

Eesti on hoidnud tugevat liidripositsiooni startup-maastikul ning ka jagamis- või koostöömajanduse osas on Eesti valitsuse suund pigem toetav. Majandusministeeriumi esindajad teevad koostööd jagamismajanduse ettevõtjatega, arutamaks kuidas seda uut majandustegevuse liiki mõistlikult reguleerida. Eesti Jagamismajanduse Liidu esimehe Hannes Lentsi sõnul vajavad jagamismajanduses osalejad läbipaistvaks tegutsemiseks lihtsat tegevuskeskkonda ja ettevõtlusvormi. Oluline on ka saavutada selgus selles osas millises õiguslikus raamistikus jagamismajanduse ettevõtted tegutsevad ja millised on neile kohandatavad nõuded eri sektorites. Majandus- ja taristuminister Kristen Michal on kinnitanud: „Meie lähenemine on ülereguleerimise vältimiseks reguleerida vajaduspõhiselt ja koostöös sektori ettevõtjatega. Sõidujagamine on ehk avalikkuses enim tähelepanu saanud valdkond, kuid jagamismajandus on palju laiem ja riik saab siin kujundada hoiaku, et uued ideed on turule teretulnud.” Riigikogu liige Kalle Palling leiab, Eesti Päevalehes, et koostöömajandus on kui eksam e-riigile. Ta sõnab: „Kui edukalt Eesti lõpuks suudab tehnoloogiast tingitud muutustega majanduses kaasa minna näitab, kas oleme endiselt paindlik ja nooruslik riik või muutunud laisaks ja kartlikuks. Tiigrihüppe aegadel tegi Eesti midagi fenomenaalset ja kinnitas ennast innovaatilise e-riigina maailmakaardile. Meie e-riigi järgmine küpsuseksam on koostöömajanduse enda kasuks rakendamine.”​

Jagamismajanduse printsiipide rakendamine sotsiaalsfääris

Üks oluline nišš, milles jagamismajanduse põhimõtted omavad potentsiaali muuta meie ühiskonna toimimist, on sotsiaalsfäär ja avalikud teenused. Täna on need riigi poolt pakutaval kujul kohmakad, kulukad ja ei võimalda inimestele sageli abi sellisel kujul ja sellisel ajal, nagu nad seda vajavad. Tehnoloogia ja „väljaspool raame” mõtlemise abil püütakse Eestis ka sellele valdkonnale uusi paremini toimivaid lahendusi pakkuda.

Üks keeruline küsimus, millele riigil ei ole täna veel kahjuks efektiivseid ja tõhusaid lahendusi pakkuda, on erivajadusega inimeste iseseisva elu toetamine. Riigil ja kohalikel omavalitsustel puudub võimekus tagada puuetega inimestele nn „iseseisva elu” teenuseid (isiklik abistaja, transporditeenused) viimastele vajalikel tingimustel ning mahus. Erivajadusega inimesed vajavad abi sageli abi igapäevaselt ning enamikul on toetajaks vaid pereliikmed. See ei võimalda iseseisvust ja sõltumatust ei erivajadusega inimesele endale ega tema pereliikmetele.

Helpific – koos on kergem

Veebipõhine tugikeskkond Helpific.com on inimeselt inimesele lahendus mis aitab ühendada kogukondi ning tuua kokku abivajajaid abistajatega – olgu nendeks erivajadustega inimesed, vanurid, noored pered või ükskõik kes muu. Selle kaudu saavad erivajadusega inimesed tellida vabatahtlikke abistajaid või tasulisi teenuseid. Tegemist on keskkonnaga, mis mobiliseerib jagamismajanduse mudelist lähtudes kogukondlikke ressursse – Helpific viib kokku need, kes abi vajavad ja need, kes soovivad abi pakkuda – seni selline otselüli-võimalus puudus. Tegemist on justkui erivajadustega inimeste Taxify’ga.

Tugikeskkonna kaudu saavad rakendust ka need, kes seni on jäänud kõrvale tööturult: noored, eakad ja erivajadustega inimesed ise. Igaüks, kes tunneb soovi abistada, saab registreeruda, vaadata abipalvete andmebaasi ning valida enda võimalustele ja võimetele sobiv viis, kuidas abi pakkuda. Toimub ressursside mobiliseerimine nii, et need, kes vajavad abi, saavad selle tellida kiirelt, mugavalt ja turvaliselt ning need, kes soovivad aidata ja on olnud seni tööturult kõrvale jäetud, saavad abistada vabatahtlikus korras ühiskondliku panuse andmiseks, tööharjumuse tekitamiseks või, et teenida sissetulekut siis, kui see on kõige sobivam (mikroettevõtlus).

Eestist alguse saanud projekt on juba laienemas ka teistesse riikidesse. Euroopas on nt 18 miljonit erivajadusega inimest, kes käivad tööl, aga vajavad igapäevaselt isikliku abistaja teenust. Helpificu eesmärk on saada vähemalt 5% (900 000) neist Helpific platvormi kasutajaks. Ligipääsetav ja turvaline tugikeskkond võimaldab erivajadustega inimestel osaleda aktiivsemalt tööturul, sest enam ei jää töökohale kandideerimata või kodunt välja minemata üksnes selle tõttu, et ei suudeta leida isiklikku abistajat või isikliku abistaja leidmine on kuude pikkune protsess. Need erivajadustega inimesed, kes tööl mingil põhjusel ei käi, saavad elada oma elu piiranguteta ning osaleda aktiivselt ühiskonnaelus – käia kultuurisündmustel, leida abi transpordi vajaduste rahuldamisel jms.

Tulevikus loodavad Helpificu loojad ehitada uue mudeli, mis kaasab tõhusamalt seni kasutamata jäänud inimressurssi ning aitab kaasa riigi piiratud rahalise ressursi tõhusamale kasutamisele. Kaasates muidu riigi toetusest elavad inimesed aktiivsemalt ühiskonda teenusepakkujatena, võidavad kõik osapooled.

Katrin Suik

Fotod: Kitchen Gardeners International, Lumina Images, Helpific.com

Artikkel ilmus algselt Telegrami 5. paberajakirjas