Foto: Tim Samuel/ pexels.com

Suurema osa laste jaoks tähendab detsembrikuu ühte suurt kommipidu. Maiustusi toovad päkapikud, neid saab jõulupakkidena koolist, lasteaiast ja vahel ka vanemate töökohast. Rääkimata sugulastest, kes parimate kavatsustega lisavad omakorda veel sellesse küllusesse. Isegi need lapsevanemad, kes kommisöömisest suurt numbrit ei tee, muutuvad murelikuks, rääkimata neist, kes püüdlikult terve ülejäänud aasta vältel enda laste magusatarbimist piiravad. Kuuleme sageli õigustusi nagu, “vahel ju võib“ ja “see kord aastas ei tee ju midagi“. Kuid kas see on ikka nii lihtne?

On tõsi, et tervislikult toituva lapse jaoks ei pruugi paar korda aastas magusaga liialdamine veel erilisi mõjusid kaasa tuua. Hambad saab puhtaks pesta ja keha üldise tasakaalu taastada värskete ja hapendatud toitude abil. Pühade seostamisel kommisöömisega on aga palju pikaajalisem ja salakavalam mõju, mille peale kohe ei pruugi tullagi. Kui me seostame kõikide pühade ja rõõmsate hetkede tähistamise maiustamisega, siis laome vundamenti toitumishäirete väljakujunemiseks.

Hüpnoterapeut ja holistiline nõustaja Larissa Wright kirjutab, kuidas tema praktika on näidanud, mida toob maiustuste seostamine õnnelike hetkedega kaasa vaimse tervise jaoks. Wright on oma töö käigus tegelenud väga palju inimeste “sisemise lapse“ ja lapsepõlvemälestustega seotud tunnete analüüsimisega. Tema klientide hulgas on palju toitumishäiretega inimesi, kes tahavad meeleheitlikult vabaneda ülekaalust või toidusõltuvusest, kuid miski sunnib ometi neid vastupidiselt enda teadlikele püüdlustele haarama maiustuste järele, eriti väsinuna või stressi tõttu. Mis sellist käitumist põhjustab ja selle muutmise nii keeruliseks teeb?