Foto: Nadi Lindsay/ pexels.com

Tüümian (Thymus Vulgaris) ehk aed-liivatee on Vahemeremaadest pärit meeldiva lõhnaga puitunud vartega poolpõõsas. See kuulub huulõieliste sugukonda koos mitmete inimesele kasulike ja meeldivate taimedega nagu münt, naistenõges, salvei ja pune. Liivateede perekond on väga suur – Eestis kasvatatakse kõige enam lisaks aed-liivateele ka nõmm-liivateed ja sidrun-liivateed. Kuid tüümian on selle perekonna kõige kuulsam esindaja, millel on oma auväärne koht nii ravimtaimena, kui köögikunstis.

Tüümiani kasutamise kohta ravimtaimena on andmeid juba Vana-Kreeka ajast – nii Hippokrates kui  teine Vana-Kreeka arst-botaanik Dioscorides kirjeldasid tüümiani raviotstarbelist kasutamist. Vahemeremaades oldi selle ürdi igapäevase kasutamisega harjunud juba ammu, kuna see kasvab sealses kliimas väga hästi. Roomlased kasvatasid seda toiduks mesilastele ning tänapäevalgi kasvatatakse Kreetal tüümiani väga palju just sel otstarbel, et saada eripärase maitsega tüümianimett. Lisaks maitsestati sellega Vana-Roomas juustu ja likööre ning lõhnastati ruume. Vanas Egiptuses kasutati seda ühe taimena balsameerimise protsessi juures.

Keskajal kingiti tüümianioksi rüütlitele tasuks vapruse eest, ning tüümianoksad padja alla pidid aitama depressiooni ära hoida. Kaua enne moodsa meditsiini välja arenemist pandi tüümiani haavadele, et aidata infektsioone ennetada ja haavadel paraneda. Enne külmkapi leiutamist aitas tüümian lihal värskena püsida.