ERR vahendas Kristjan Pordi arvamuse mitme asjaga tegelemise tõhususe näilisusest: multitasking on tegelikult illusioon ja inimkeha suudab kasutada inimaju “luksuslikke” ressursse  valikuliselt, keskendudes ühele asjale korraga.

Meie kasutuses on 24 tundi ööpäevas. Tänapäeval on tegelikult kohasem öelda, et saame kasutada 1440 minutit. Mõnel juhul väärivad isegi arvelevõtmist ööpäeva 86 400 sekundit.

Põhjus on lihtne. Kuid ei tasu mõelda, nagu triiviks jutt sinna, et kasutame kogu päeva jagu aega töötamiseks. Esiteks poleks sellise tegevuse viljad suurt midagi väärt (sellest hoolimata, et paljudele tundub, nagu nemad teeksidki päev otsa tööd). Teiseks ei jaksa keegi niimoodi kuigi kaua jätkata. Kolmandaks tekib küsimus, kes siis tarbib ära kogu massiliselt toodetava meelelahutuse.

Töö võtab oma osa, aga seda on kaugelt vähem, kui arvata võib. Inimesed, kes väidavad, et töötavad kogu päeva, ajavad oma päeva täitva ja kindlasti vaimu kurnava tegevuse lihtsalt ühe teise asjaga segi. Nimelt tähelepanu ja selle koormamisega.

Tähelepanu seisukohalt on meie ööpäevased 1440 minutit väärt kaup, millega hoitakse üleval suurt osa kaasaegsest majandusest, sealhulgas Google’i ja Facebooki taolisi ettevõtteid. Lisaks tahavad igasugused Maa elanikud ja sõbrad ning tuttavad osa meie tähelepanust endale saada. Kurnatud tähelepanu tõttu inimene ei märkagi, millal ta teeb tööd ja millal on zombie. Viimast juhtub üha sagedamini… just töö ajal.

Õppurid on kehva keskendumisvõimega

Port ütleb, et tõendeid on lihtne märgata inimeste puhul, kellele tähelepanelikkus on hädavajalik – näiteks õpilased ja üliõpilased. Ta toob näiteks artikli kunstiajaloo õppejõust, kes laskis tudengitel valida kunstimuuseumist meeltmööda maali ja kirjutada sellest uurimistöö – pealtnäha lihtne ülesanne, aga professor lisas täiendava kohustuse minna valitud maali juurde ja uurida seda tähelepanelikult kolm tundi.

See muutis ülesande paljude jaoks üllatavalt raskeks. Nad ei suutnud keskendunult pilti vaadata ja neile tundus, et nad näevad kõike vajalikku juba viie (niigi pikana mõjunud) minutiga.

Teise uuringu käigus jälgiti 263 erineva vanuseastme õpilast koolist ülikoolini kõikjal, kus nad olulist arvestustööd ette valmistasid: kodudes, ühiselamutubades, köökides jne. Umbes 120 sekundit pärast töö alustamist hakkasid vaatluse andmebaasi tekkima esimesed märgid ettevõetud töö katkestamisest – sellest hoolimata, et uuritavad teadsid neid jälgivast kaamerasilmast. Esimesest veerand tunnist pühendusid katsealused tööle keskmiselt vaid 65 protsenti ajast.

Uurijate kinnitusel on tänapäeva õpilastel ilmselt väga raske hoida tähelepanu veerandit tundi isegi tema jaoks olulisel tegevusel. Levinud tava on pingutada paar minutit ja seejärel jagada tähelepanu millelegi muule (suure tõenäosusega mõnele veebi kaudu kontaktis olevale sõbrale või millelegi vastavale). Kusjuures tavaliselt ei taju keegi seda probleemina – väidetakse hoopis, et ollakse väga head multitask’ijad ehk samaaegselt mitme asjaga tegelejad.

Tegemist on siiski illusiooniga, sedastab Port. Inimaju on energeetiliselt üliahne ja järelikult kulukas luksus. Inimkeha suudab kasutada seda ressurssi valikuliselt, ühele asjale korraga.

Aju ei suuda teenindada oma omanikku 86 400 sekundit ööpäevas. Ometi on kõik need sekundid kasulike ja kasutatavatena arvel teiste inimeste arusaamades. Ja nii need sekundid ära võetakse ning vaeseomaks tehakse…

Allikas: ERR

Foto: socialgeek.co

Toimetas Ksenia Kask