Foto: erakogu

“Alanud õppeaasta ja tugeva õpetajate puudusega seoses on jälle päevakorral: “Kätlin, miks sa koolis ei tööta?”, “Sa oled tugev õpetaja, Sinu koht on klassi ees..”
Mõtlesin siis veidi enda sisse vaadata ja võtta see teema lahti,” kirjutab endine klassiõpetaja Kätlin Telvik.

Miks ma ei läinud sel kriitilisel ajal tagasi õpetajaks? Miks ma üldse õpetajaametist möödunud aasta oktoobris loobusin?

Mul oli imetore klass – täis arukaid, õpihimulisi ja nii teineteist kui ka mind hoidvaid õpilasi. Lapsed ei olnud kindlasti minu lahkumise põhjus.

Selleks, et üks õpetaja saaks olla oma parimas vormis ja teha oma tööd kvaliteetselt, on oluline, et sellel samal õpetajal oleks olemas kvaliteetne, õnnelik ja toetav töökeskkond, kus ta tunneb end väärtustatuna ja hoituna.

Paljud kujutavad vaimusilmas õpetaja tööd ette et-mis-see-siis-ära-ei-ole-õpetaja-räägib-lapsed-kuulavad ja siis enamik üleüldse jäetakse ju koju õppida.

Las ma räägin veidi ühe õpetaja tööpäevast tänases Eesti riigis. Esimene klass. 28 õpilast – 20 eesti last, 3 vene last, 3 ukraina last, 2 nigeeria last. 4-5 tundi päevas. Viie tunni algusest keskmiselt “mõni” läheb kaotsi, sest Mihkel lõi vahetunnis jalaga Joosepit, kes istub hetkel medõe kabinetis. Andrei kaotas kehalises kasvatuses oma püksid ära, Johanna ütles, et Maria ema on kole ja Nzema unustas oma eesti keele asjad koju. Tavaline. Osa õpetaja tööst ongi need probleemid lahendada. Seda ta teeb ja saab tunnidki tehtud. Teiselt maalt pärit lapsed ei saanud küll eriti midagi aru, aga istusid see-eest vaikselt ja viisakalt – nagu ikka lapsed, kui neil igav on. Peale tunde valmistab õpetaja ette järgmist päeva, parandab töid, täidab eKooli, paneb hindeid. Tuleb kiri lapsevanemalt. Tiidul varastati stiilinädalal ära suur pehme dinosaurus ja see on kohe vaja üles leida – nii ei saa! Järgmised poolteist tundi veedab õpetaja valvekaameraid vaadates, otsides sealt hommikul dinosaurusega kooli saabunud last ja dinosauruse lõplikku teekonda. Tuli välja, et dinosaurus ununes juba enne esimest tundi muusikaklassi ukse taha, kuhu ta ka jäi. Peale 4. vahetundi erinevate klasside jalgpalliks olemist tõesti keegi ta kotti pistis. Järgmine pool tundi kulub õpetajal kotti pistja leidmisele ja dinosauruse tagasi saamisele. Õnneks läks hästi ja õpetaja sai dinosauruse tagasi. Ainult et nüüd on kell juba 5 ja õpetaja pakib vihikud kokku ja läheb parandab need kodus.

Lisaks sellisele tavalisele multikultuuri ja muid seiklusi täis tööpäevale, on lisandunud viimastel aastatel mõningad uued kohustused – nagu enda “terve olemise” tõestamine nina torkimise teel paar korda nädalas ja lisaks veel päeva alguses õpilastegagi selle vahva rituaali läbiviimine. Suukorvi on ka ikka tulnud kanda, aga kellele see ei meeldiks. Ega õpilastel ei olegi vaja näha õpetaja näomiimikat teda kuulates, rääkimata enda kaaslaste omadest.

Lisandunud on vältimatud pinged kolleegide vahel – sest üks kolleeg teab alati paremini mida on vaja teisel endale sisse süstida või näkku panna.

See ÜKS õpetaja seal klassi ees, kes tegeleb igapäevaselt 28 väikese hinge ja 56 lapsevanema argimuredega, saab selle eest TASU, millega ta vaevu – kui üldse – saab tänases riigis makstud enda katusealuse ja sooja toa.

Paljud küsivad minult, miks Sa oled jälle teeninduses? Aga miks ma ei peaks olema?
Ma olen hea õpetaja. Ma armastan tööd lastega. Aga ma olen ka hea teenindaja.
Praegu ma valin keskkonna, kus minu enda tervis on hoitud ja minu tööpanus väärtustatud.

Ma lähen hea meelega tulevikus tagasi klassi ette, kuid see ei juhtu enne kui see RIIK otsustab päriselt hakata eesti õpetajaid väärtustama.

30 – eri rahvusest – õpilast ühe õpetaja klassis, kõikide muude kohustuste ja luubi all nähtava palga kõrval EI OLE OK.

Enne kui ei toimu muutust meie riigis ja haridussüsteemis, ei hakka ka neid õpetajaid koolidesse taevast alla sadama.
Ja seda ei pea mõistma mitte ainult seltskond Toompeal, vaid ka paljud lapsevanemad – järgmine kord kui tekib tung õpetajale mõni kurjem kiri teele panna – pange end korraks tema kingadesse tänases riigis valitsevas olukorras. Võibolla see kiri ei peaks potsatama selle õpetaja postkasti, vaid adressaat peaks olema kõrgemal.

PS! Koolis töötamise juures on ka väga palju vahvat! Ja saadan teele kõige paremad soovid eesti õpetajatele – te olete imelised ja peaksite olema vastavalt hoitud!

Kätlin Telvik

Allikas: Facebook, avaldatud autori loal