Avaldame Telegrami lugeja kirja tõest ja erinevate tõdede tunnustamise oskusest. Selles arvamusloos kutsutakse üles aktsepteerima teisi inimesi ning nende kombeid ja harjumusi samamoodi, nagu meie aktsepteerime enda õigust olla selline, nagu parajasti oleme, mitte aga ogaruseni vastutama teiste heaolu eest.

Olen puutunud viimasel ajal tihti kokku inimestega, kes on võtnud südamesse teiste inimeste heaolu, olemuse ja üldse nende n-ö jätkusuutlikkuse. Vanaema, kes muretseb (ja aeg-ajalt ka vihastab) oma 9-aastase lapselapse pärast, kes ei suuda mõnel päeval kuidagi eemalduda arvutiekraanist, ja kui seesama vanaema söögiaega meelde ei tuletaks – tegelikult lausa peale käies –, võib-olla nõrkekski laps ühel päeval arvuti taga.

Või siis teisel päeval läheb seesama laps oma sõpradega välja mängima ja talle on antud aeg, millal ta peab kodus tagasi olema, aga tema sellest kinni ei pea, vaid kui kell hakkab kukkuma ja telefon kodus heliseb, on juba ette teada, et see on tema, kes küsib lisaaega. Ja nii järgmised tund-poolteist tundi järjest: telefonihelin ja laps palub kas lisaaega või annab lühikeste vahedega teada, et hakkab nüüd tulema. Vanaemal on närvid ribadeks ja lapse lugupidamatus algselt kokkulepitu suhtes ei ole tema silmis kuidagi hüvitatav ka sellega, et ta siiski helistab ja palub seda lisaaega ehk ei soovi, et vanaema niisama muretseks ta pärast. Samas teab laps väga hästi, et vanaema ongi Muretseja ja kui ta kord juba küsib lisaaega, on vanaema tuju kogu ülejäänud päevaks rikutud. Sest vanaema üks kõige suuremaid tõdesid ehk veendumusi on see, et ta on olemas ainult selleks, et vastutada teiste eest ning tema ammumöödunud elurõõmsalt elatud aeg oli lihtsalt anomaalia, millel pole tõelise temaga mitte mingit pistmist.

Ühel elurõõmsal, vitaalsel välismaalannal, kes on ka juhtumisi vanaema ja kelle poja pere elab Eesti lõunapoolses osas, on samuti tõsine mure. Tema nimelt ei suuda mõista eestlasi, nende tõsidust, võimetust luua silmsidet ja üleüldist rõõmutut olekut. Ta lausa kannatab eestlaste pärast, kes vilksatavad tema vitaalsesse ja enamjaolt rõõmsameelsesse näkku apaatse osavõtmatusega ning teinekord lausa tõrjuvad tänaval tema rõõmust pakatavaid lapselapsi, kes heatahtlike ja seltskondlike lastena otsivad kontakti ka võhivõõraste täiskasvanutega spontaanselt.

Nende vanaema tunneb tohutult kaasa eestlastele ja kui ta on oma kodus välismaal ning eestlased käivad tal seal külas, märkides muu hulgas, kui toredad on inimesed tema maal oma rõõmsa olekuga. Vanaema peab aga eestlasi “mitte-toredateks“ inimesteks, kellele tema oma suure südamega lihtsalt kaasa tunneb, soovides neile õpetada täisväärtuslikumat elamist. Tegu on seega heasüdamliku inimesega, kes arvab teadvat, kuidas teised peaksid elama ja olema, lihtsalt selleks, et tema süda saaks rõõmustada nende pärast ning arvata nad mitte-toredate inimeste hulgast toredate hulka.

Nagu viimasel ajal tihti küsitakse, küsin nüüd ka mina: mis on sellel pildil valesti ja mis ühendab kahte oma olemuselt näiliselt väga erinevat vanaema – Muretsejat ja Rõõmupalli? Kui rõõmus saab üks inimene tõeliselt olla teiste pärast muretsedes? Ja mis on muretsemisel üldse pistmist teiste inimestega, kes ideaalis peaksid olema samade väärtuste ja põhimõtete kandjad kui muretseja, et saavutada – mida? Ebaloomulikku rõõmsameelsust puhtalt rõõmsameelsuse väljanäitamise pärast, et rõõmustada nende inimeste hinge, kes sulle justkui head soovivad? Aga miks need inimesed siis oma soovide ja olemusega ei oska ise väärtustada ennast selliselt, et endale head sooviksid – sest muretsemine pole ju endale hea soovimine, nagu me kõik teame – see on puhas mahavisatud energia, mis muudab meid muu hulgas sisimas rõõmutuks. Näiline rõõm prevaleerib tõelise õnne ees, nii või?

Põhjus, kuidas see on võimalik, peitub selles, mida me Ei Mõista ja mida mõned nimetavad rumaluseks, teised aga lausa lolluseks – heal lapsel on ikka mitu nime. Me ei mõista tunnustada teist indiviidi nii üksikisiku- kui ka rahvuskehana toodud näidetest lähtudes ja nende õigust Oma Tõele. Selle asemel muutuvad paljud meist õpetajateks, kes soovivad tohutult head teistele, aga unustavad selle käigus soovida head endale. Nende teguviis neid endid ei teeni, mitte tõeliselt.

Nende hukkamõist teiste aadressil jääb hukkamõistuks sõltumata nende heasoovlikkusest – ja nad kulutavad selleks isiklikku energiat, millega saaks tegelikult tõelist positiivsust luua. Kõik, mida me peame selleks tegema, on muutma oma väärtusi ja saama jälle selleks väikeseks lapseks, kelle rõõmsameelsuses ja muretuses pole mitte midagi kunstlikku.

Selle asemel, et kusagil kommentaariumis või ka reaalselt elulises olukorras teisi inimesi sildistada ja alavääristada oma hinnangutega, tuleks kõigil võtta aega, et vaadata peeglisse ja tunnistada, et kogu see rumalus ja mõistmatus, milles me vahel teisi süüdistame, tuleb meie endi sisemusest. Et see ongi see miski, mida me Ei Mõista ja tihti ei kavatsegi endale selgeks teha – kuni mingite sündmuste tõttu oleme sunnitud seda tegema –, sest me teame ju alati, igal eluhetkel „paremini“ kui see teine, kelle me oma hinnanguga paika paneme.

Me pahatihti ei aktsepteeri teise inimese õigust omada Oma Tõde, vaid oleme loonud oma peas väärkujutelma mingist universaalsest, Objektiivsest Tõest, mis peab kehtima kõikjal ja kõigile, ja juhtumisi on see ka su hetketõde. Kui see oleks aga tõeliselt olemas, siis miks küll avaneb ühele ja samale asjale vaatenurgast sõltuvalt niivõrd erinev vaade? Kuidas on võimalik kirjeldada ühte ja sama sündmust väga erinevalt sõltuvalt vaatajast ja ta asukohast?

Vastus karjub ju meile lausa näkku: sest me oleme erinevad ja ükski meist ei ole teisest õigem ja parem – ning kõik, mis me peame selle teadmisega tegema, on selle ellurakendamine, see tähendab aktsepteerima teisi inimesi ja nende kombeid ning harjumusi samamoodi nagu aktsepteerime enda õigust olla selline, nagu parajasti oleme, mitte aga ogaruseni vastutama teiste eest, ka mitte nende heaolu eest, mis on reaalselt vaid illusioon.

Sa vastutad ainult enese eest ja teistega seob meid ainult õigus nõu anda, juhul, kui seda sinult küsitakse või lapsevanemana ka omaalgatuslikult seda tehes. Mis nad sellega peale hakkavad ja kas üldse ellu rakendavad, see on täiesti nende endi vastutusel – ja seda sõltumata vanusest, nende olemusest ja kommetest. Sina saad anda ainult enda parima, et austada nende õigust selleks, ja kui sinu Mina ei taha sellega leppida, siis lihtsalt harjuta end seda tegema – täpselt samamoodi, nagu oled harjutanud ennast läbi elu saama selleks, kes sa parajasti oled.

Marta Tuule