Foto: Pixabay / CDD20

Nüüd, kui sügissemester on hoogsalt käimas, tasub küsida, kas (üli)õpilastel, õpetajate, õppejõududel jt haridusasutuste töötajatel on üldse võimalik osaleda vabas ja avatud arvamuste vahetamises. Vastus on paraku: ei. Neil pole võimalik enam uurida ebasoovitatavaid või ebapopulaarseid ideid ja vastuolulisi arvamusi ehk nad on “kaitstud” ideede eest, mis võivad neile ebamugavust tekitada. See aga, mida ülikoolides sel viisil lämmatatakse, on midagi enamat kui teatud teemadel vabalt rääkimine. See on kogu üliõpilaste haridus ja koos sellega nende ettevalmistus elada maailmas, kus kaaskodanikel on erinevad seisukohad.

Hariduse üks eesmärke on panna inimene avaralt mõtlema. Koolidelt tuleks eeldada tingimuste loomist, milles mõtlemine, sõltumatu otsustusvõime ning kivinenud arusaamade ja nn iseenesestmõistetavate „eelduste“ kahtluse alla seadmine võivad ühiskonnas vabalt õitseda. 

Sotsiaalne õiglus ja kaasamine kui põhiargument

Erinevate arvamuste mahasurumine, mida tavaliselt jõustatakse “sotsiaalse õigluse” või “kaasamise” nimel, on praegu tavaline peaaegu kõigis ülikoolides – nii suurtes kui ka väikestes, riiklikes ja eraõppeasutustes. 

Meil on suurel hulgal andmeid ülikoolides vabalt arvamuse avaldamise summutamise kohta. Ameerikas on andmeid ülikoolisüsteemis sõnavabaduse kokkuvarisemise kohta kogunud üksikisiku õiguste ja eneseväljenduse sihtasutus (FIRE). See uuring põhineb ulatuslikel küsitlustel, mitte kuulujuttudel. FIRE asutati sõnavabaduse kaitsmiseks ülikoolides.

Nende hiljutiste uuringute põhjal reastas FIRE 203 ülikooli paljude sõnavabadusega seotud küsimuste osas. Ainult kuus ülikooli said “hea” reitingu: University of Kansas, Purdue University, Mississippi State University, The University of Oklahoma ja Claremont McKenna College. Mõned koolid määrati napi sõnavabadusega ülikoolideks ja ühele, Columbia ülikoolile (Columbia University), omistati silt „sügavalt puudulik sõnavabadus“.

Aga Stanford University ja Ivy League’i ülikoolid (sinna kuuluvad ka Harvardi ja Yale’i ülikoolid, vt täpsemalt SIIT)? Ükski neist ei saanud sõnavabaduse osas hinnangut “üle keskmise” ja ainult kaks, Dartmouth ja Stanford, saavutasid “keskmise” hinnangu. Cornell (nr 154), Princeton (nr 169) ja Harvard (nr 170) said „alla keskmise”. Yale, Penn ja Columbia on nimekirja põhjas.

Sõnavabadus saab areneda ainult siis, kui seda toetatakse jäägitult – see tähendab sõnavabaduse aluspõhimõtete üheselt mõistetavat selgitamist ja seda, kui oluline see on kõrgtasemel hariduse saamisel.

Võtmesõna on “üheselt mõistetav”. Need avaldused ei tohi sisaldada lünki, mida sõnavabaduse vaenlased vältimatult ära kasutavad. Õilsad põhimõttelised avaldused on kasutud, kui need viitavad teistele sotsiaalsetele väärtustele või kui “tunnete haavamine” võib kompenseerida sõnavabadust. Selliseid lünki on korduvalt kasutatud ebapopulaarsete (ebasoovitavate) vaadete mahasurumiseks.

Ilma viha ja eelistusteta

Praeguse haridussüsteemi vormijad ütlevad, et avatud diskursust tuleb tasakaalustada teiste prioriteetidega nagu “kaasamise tagamine” ja “ebavõrdsuse ületamine”. Kui nad tõesti soovivad sõnavabadust edendada, tuleb üheselt selgitada ka seda, et teisi väärtusi, olgugi väärtuslikke, ei saa kasutada lahknevate vaadete ja vastuoluliste arvamuste ümberlükkamiseks.

Ei piisa õilsatest põhimõtetest, vaid vaja on heade tavade juurutamist. Selleks tuleks õpilastele neid väärtusi õpetada. See hõlmab ka kõigi jõupingutuste lõpetamist, et panna õppurid selgitama oma panust „mitmekesisuse loomisesse, võrdsuse ja kaasamise juurutamisse”.

Ülikooliasutused ei tohiks võtta poliitilisi seisukohti ega survestada üliõpilasi, töötajaid või õppejõude seda tegema. See tähendab, et ülikooli ametlikud organid – osakonnad, programmid, kantselei jt – peaksid vältima nendes küsimustes institutsionaalsete seisukohtade võtmist.

Isegi kui kõik politoloogia õppejõud toetavad näiteks Ukrainat sõjas Venemaa vastu, ei tohiks osakond ise selles küsimuses seisukohta võtta.

Nendel reeglitel ja põhimõtetel on tõsine hariduslik  põhjendus. Need julgustavad õpilasi ja õpetajaid uurima uusi ideid, maadlema keeruliste küsimustega, astuma vastu tugevaimatele üldlevinud argumentidele ning mõtlema põhjalikult oma seisukohtade ja nende põhjenduste üle. Samasugune avatus peaks kehtima ka vaidlusi tekitavate teemade uurimisel.

Need väärtused ei ole saanud algust ülikoolidest, kuid need ei tohiks ka seal surra. Need on olnud lääneriikide kohtupraktikas kesksel kohal juba aastatuhandeid – meie kohtud lähtuvad ideest, et õiglust teenib kõige paremini see, kui lasta mõlemal poolel esitada oma parimad argumendid ja lükata teisel poole argumendid ümber nii põhjendatult kui võimalik. Pärast seda saab otsustada erapooletu vandekohus.

Praegu kahjustab tsensuur õpilasi ja ühiskonda. (Üli)koolidel on aeg naasta sõnavabadust kaitsvate põhimõtete juurde ja rakendada neid sine ira et studio – see tähendab erapooletult, ilma viha ja eelistusteta, ilma emotsioone kaasamata.

Revo Jaansoo