Foto: ekraanikuva + Canva.com

Meie kaasaegne elu on väga mugav, kuid see pole alati kõige tervislikum. Viimase 200 aasta jooksul oleme näinud drastilist nihet, kus inimesed eemalduvad oma loomulikest elutingimustest, et asendada need kerguse ja mugavusega. Kuid sellel looduslikust keskkonnast eemaldumisel on negatiivne mõju meie füüsilisele ja emotsionaalsele heaolule. Probleemi ühel küljel on lihtne lahendus – peame lihtsalt rohkem aega õues veetma. Aga teine ​​pool on veidi keerulisem, sest nüüd peaksime hakkama siseruumides aja veetmise viisi muutma. See võib kõlada küll liiga dramaatiliselt, kuid siseruumides aja veetmine mürgitab teid aeglaselt.  

Artikli autor on biohäkker Andri Peetso, kes oli külaliseks Telegrami Podcastis #60. Artikkel on saadaval ka inglise keelse videona Whomesome Youtube´i kanalil, kui keegi seda sealt eelistab vaadata. 

Tagasivaade ajalukku

1970. aastatel uuris noor keemik nimega Arlene Blum kemikaali nimega broomitud Tris – leegiaeglusti, mida lisati enamikele laste pidžaamadele. Ta oli šokeeritud, kui avastas, et kemikaal võib pidžaamast lapse sisse liikuda ja see võib tõenäoliselt põhjustada vähki. Tema uurimustöö avaldati ajakirjas Science.

Mõne kuu jooksul keelati pidžaamades broomitud leegiaeglusti kasutamine. Kuid siis asendati see klooritud Trisiga, keemilise sugulasega, mis samuti osutus kahjulikuks. Pärast täiendavaid uuringuid ja järjekordset meediakära eemaldati ka klooritud Tris järk-järgult laste pidžaamadest. 

Arlene mõistis siis, et meie igapäevatoodetes sisalduvatest kemikaalidest teatakse vähe. 

Tundub, et sõna “toksiin” on kaotanud oma tähenduse ja sellest on saanud omamoodi meem. Enamiku inimeste jaoks on toksiinid midagi, mille pärast ainult pisut hullud inimesed muretsevad. 

See võib olla seotud sellega, et nii paljud targad inimesed ütlevad selliseid asju nagu “Detoksikatsioon (mürkidest vabanemine) on tohutu tööstusharu, mille arstiteadus on täielikult ümber lükanud”. Mis pole samuti täiesti tõsi, kuid enne kui me sellest räägime, peame mõistma toksiine. 

Keskkonnatoksiinid 

Põhimõtteliselt on toksiinid mürgised ained, mis kahjustavad teie keha. 

Aga kust need kahjulikud ained tulevad? 

Noh, te olete nendega kogu aeg ümbritsetud. 

Võib-olla olete kuulnud sellistest asjadest nagu fluoritud kemikaalid, leegiaeglustid, lenduvad orgaanilised ühendid, BPA ja selle alternatiivid, ftalaadid, pestitsiidid, raskmetallid ja hallitus – noh, need on vaid mõned kemikaalidest ja ainetest, millega me igapäevaselt kokku puutume. 

Ja neid nimetatakse keskkonnatoksiinideks. 

Võib kindlalt väita, et enamik meist ei pööra neile palju tähelepanu, kuna enamikul juhtudel pole nende kahjustused kohe nähtavad. 

Jah, mõnede nende ainetega kokkupuutel on lühiajalised ägedad sümptomid. Kuid see sõltub suuresti inimesest. Ja need on hoopis pikaajalised sümptomid, mille pärast peaksime muretsema. 

Tavaliste igapäevaste keskkonnamürkidega kokkupuutumise sümptomid võivad ulatuda kergematest probleemidest, nagu akne, allergiad, kaalutõus või raskused kehakaalu langetamisel, kuni selliste asjadeni nagu hormonaalne tasakaalutus, halb seedimine, mäluhäired, aju-udu ja motivatsioonipuudus. 

Siis on mõned keerulisemad seisundid, nagu autoimmuunhaigused, vähid ja lihtsalt kiirem vananemine. 

Ja juhuslikult on need samad tänapäeva haigused, millega enamik inimesi võitleb. 

Nii et kui olete terve inimene ja teete kõike õigesti, kuid te ei suuda siiski vabaneda mõnest närivast sümptomist, võivad need keskkonnamürgid olla just need, mis takistavad teil saavutamast optimaalset tervist. 

Siseruumides on halb 

Kui palju aega te enda arvates nädalas siseruumides veedate? 

See on mõnevõrra trikiga küsimus, sest viimastel aastatel veetsime siseruumides rohkem aega kui kunagi varem. 

Kuid USA keskkonnakaitseagentuuri rahastatud pandeemiaeelne uuring näitas, et keskmine ameeriklane veedab umbes 87% oma ajast siseruumides ja lisaks 6% ajast kinnises sõidukis. 

Selle uuringu peamine eesmärk oli mõista, kuidas erinevates sise- ja väliskeskkondades olevad saasteained võivad inimesi mõjutada, mistõttu pidid teadlased välja selgitama, kui palju aega me igas keskkonnas veedame. 

Ja leid on oluline, sest liigse siseruumides viibimisega kaasnevad otsesed ohud. 

Teises EPA läbiviidud uuringus leidsid nad ka, et “umbes tosina levinud orgaanilise saasteaine tase oli kodudes 2–5 korda kõrgem kui väljaspool kodu”. 

See tähendab, et teie siseõhk on saastunum kui välisõhk. 

Kuid saaste õues on väljaspool teie kontrolli. Selle leevendamiseks ei saa te individuaalsel tasandil palju teha. 

Kuid te saate kontrollida, mis teie kodus toimub. 

Ja hea uudis on see, et enamiku keskkonnamürkide eemaldamine teie kodust on üsna lihtne protsess.

2016. aasta uuringus, mille viisid läbi mitmed teadusasutused, sealhulgas Harvard ja Silent Spring Institute, tuvastasid teadlased 45 kemikaali viiest erinevast kemikaaliklassist, mis sisalduvad keskmises siseruumides leiduvas tolmus.

Kõik need kemikaalid saadi tarbekaupadest, nagu majapidamistooted, ilutooted ja kodumaterjalid, ning neid seostati terviseohtudega, nagu vähk, hormoonide häired ja reproduktiivtoksilisus. 

Uuringu kaasautor Veena Singla kommenteeris: “Arvame, et meie kodud on turvaline varjupaik, kuid kahjuks on need saastatud kõigist meie toodetest pärit mürgiste kemikaalidega.” 

See uuring keskendus eelkõige sellele, kuidas sisekeskkond lapsi mõjutab, eriti kui arvestada, et lapsed mängivad sageli põrandal ja panevad käed suhu. 

Singla lisas ka, et nad puutuvad kokku palju rohkem tolmus leiduvate kemikaalidega ning on kaitsetumad nende mürgiste mõjude suhtes, kuna laste aju ja keha alles arenevad. 

Kuid ka üldise tervisealase soovitusena ei ole hea mõte lasta lastel pidevalt käsi pesta ja desinfitseerida. 

Terve immuunsüsteemi arendamiseks vajavad lapsed kokkupuudet mikroobidega. Ja liigne desinfitseerimine häirib nende naha mikrobioomi, mis võib põhjustada selliseid haigusi nagu psoriaas. 

Nii et majapidamistolmu kogunemise peatamine ja tolmu tekitavatest või koguvatest esemetest vabanemine võib olla juba tohutult abiks. 

Kuid tegelik lahendus on mitte lasta neil kemikaalidel lõpuks tolmu sattuda. 

Määrus 

Niisiis, kuidas sellest peaksime üldse aru saama? Kui need kemikaalid on meile nii halvad, kuidas võib mõni neist meie koju sattuda? 

Siinkohal peate mõistma, et tänapäeval kasutatakse peaaegu iga masstootmise korral tootmisprotsessi mõnes etapis kas potentsiaalselt või teadaolevalt kahjulikke kemikaale. 

Ja praegu on turul rohkem kui 80 000 erinevat kemikaali. 

Nii et kui ostate midagi ja viite selle koju, eralduvad need kemikaalid gaasist, püsivad ja kogunevad. 

Et mõista, kuidas see nii võib olla, peaksime uurima, millisel valitsusasutusel on piisavad volitused, et tagada nende igapäevatoodetes kasutatavate kemikaalide ohutus. 

USA-s pole selleks mitte Maailma Terviseorganisatsioon, USA Toidu- ja Ravimiamet, USA Keskkonnakaitseagentuur ega ka mitte osariikide kohalikud omavalitsused. 

Ühelgi valitsusasutusel pole piisavalt volitusi, et tagada igapäevastes toodetes kasutatavate kemikaalide ohutus. 

Mis tähendab, et kõik need 80 000+ kemikaali on reguleerimata ja isegi enamik tootjaid ise ei tea, kas nende toodetes sisalduvad kemikaalid on ohutud või mitte. 

Arlene Bloom on nüüd tunnustatud biofüüsikaline keemik ja Rohelise Teaduspoliitika Instituudi tegevdirektor, kes töötab selle nimel, et vähendada potentsiaalselt kahjulike kemikaalide tervete klasside või rühmade kasutamist. 

Kuid juba noore keemikuna 1970. aastatel mõistis ta, et üks põhjus on see, et ainult ühe aine hindamine võib võtta aastaid. Tänapäeval turul olevate kümnete tuhandete kemikaalide ükshaaval uurimine pole lihtsalt teostatav. 

Seega on praegu meie kui tarbijate ülesanne end harida ja teha teadlikke valikuid selle kohta, mida oma koju lubame ja mida oma nahale kanname. 

Mõju tervisele ja toksiinide eemaldamine 

Kui need keskkonnatoksiinid sisenevad teie kehasse, olenemata sellest, kas olete neid söönud, joonud või sisse hinganud või on need imendunud läbi naha, sisenevad need teie vereringesse, kust nad liiguvad edasi kudedesse ja elunditesse. 

Meie kehad suudavad paljud neist ühenditest loomulikult välja filtreerida, näiteks teie maks teeb seda. 

Ja kõige lihtsamad ja sageli tähelepanuta jäetud harjumused annavad tõesti suurepäraseid tulemusi. Sellised harjumused nagu piisav uni, liikumine, päikesevalgus ja looduses viibimine. 

Kuid evolutsioonilisest vaatenurgast on tegelik probleem see, et me puutume kokku nende tavaliste igapäevaste toksiinide üleloomuliku tasemega. 

Näiteks kui need imenduvad läbi naha, mööduvad need kemikaalid sisuliselt teie maksast ja teie esmasest immuunsüsteemist. 

Ja nagu see poleks veel piisavalt halb, siis tegelikult on olemas kemikaalide rühm nimetusega n-ö igavesed kemikaalid (PFAS), mida ei saa detoksifitseerida. Ja kahju, mida nad meie bioloogiale põhjustavad, on kumulatiivne. Neid nimetatakse igaveseks kemikaalideks, kuna need kõik on väga püsivad ja looduskeskkonnas ei lagune peaaegu kunagi. 

Seega on paljud neist keskkonnatoksiinidest teie immuunsüsteemi suhtes immuunsed. 

Nüüd olenevalt konkreetsest olukorrast, võivad võõrutusprotokollid tõesti abiks olla. 

Ja väide, et “detoksikatsioon ei tööta” on tegelikult vale. 

Väljakujunenud teaduse diskrediteerimine ja vihjamine, et teie keha saab hakkama iga mürgise kemikaaliga, mille te sinna viskate… See teeb rohkem kahju kui kasu. 

Selle asemel, et proovida puhastada või loputada oma keha küsitavate programmide ja toidulisanditega, on kõige targem teguviis mitte saada mürgitust. 

See tähendab, et teie parim valik on hakata vähendama toksiinide koguhulka, millega kokku puutute. 

Mida saate selleks teha? 

Liigina oleme rännanud metsadest, põldudelt ja taludest elutubadesse, tehastesse ja kontoritesse. Oleme kaotanud oma vabadustunde ja intuitiivse eluviisi. 

Peaksime veetma aega õues puhta õhu käes ja päikese käes peesitama, mitte ärkama hämaras majas, tööle sõitma ja veetma päeva umbses kontoris kunstliku valgustuse säras peesitades. Me hingame pidevalt saasteaineid sisse ja katame end tundmatute mürgiste ühenditega. 

Need tegurid mõjutavad kõigi tervist ja heaolu ohtlikul viisil kumulatiivselt. 

Kuid te ei saa praegu tegelikult ühiskonnast kui tervikust loobuda, kas pole? Õnneks on võimalik neid kahjulikke tegureid kontrollida. 

Nagu ma juba mainisin, on kõigi nende probleemide lahendus üsna lihtne. Peaksite lihtsalt hakkama vähendama kokkupuudet keskkonnatoksiinidega. 

Ja kuna te nüüd teate, kui palju aega me tegelikult oma kodudes veedame, on see parim koht alustamiseks. 

Parim soovitus, mida ma teile jätta saan, on oma kodu õhutada. Lihtsalt avage aknad kaks korda päevas, et kogu kinni jäänud saaste välja ventileerida. Ideaalis võiksite seda teha varahommikul või hilisõhtul, kui üldine välisõhu saastatus on väiksem. 

Kui te soovite nüüd sügavamale sukelduda, võite minna meie veebisaidile Whomesome ja laadida alla meie põhjalik tasuta e-raamat. 

Andri Peetso