Foto: Wikimedia Commons / John and Karen Hollingsworth

Eesti Jahimeeste Selts (EJS) vahendas valeinfot, mida levitasid ka mitmed meediaväljaanded. Esimene vale fakt oli see, et Rootsis on 460 hunti. Tegelikult on neid seal heal juhul 400, sest kuus karja kütiti talvel ära ja seda ei ole arvesse võetud. Rootsis hinnatakse metsloomade arvukust perioodil 1. oktoober kuni 31. märts. Seega, isegi kui kuus karja talvel maha lastakse ja nende jäljed loendatakse, siis neid arvestusest maha ei võeta, kirjutab keskkonnakaitsja Eleri Lopp (MTÜ Eesti Suurkiskjad). 

Samuti oli Eesti Jahimeeste Seltsi poolt levitatud infos vale, et avalik arvamus on hundi vastu. Tegelikult näitavad mitmed Rootsis 2021. ja 2018. aastal tehtud uuringud ja küsitlused, et inimesed ülekaalukalt toetavad hunti ja nende suhtumine neisse on positiivne.

Andmed ei ole usaldusväärsed

Rootsis korrutatakse iga teadaolev pesakond numbriga 10. Eestis samuti, kuid tegemist ei ole usaldusväärse meetodiga, mille kohta on ka teaduslikult tasemel infot. Igal aastal tuleb hinnata uuesti iga olukorda ja reaalne piirkonna keskmine number võib muutuda. Näiteks võib selleks numbriks olla hoopis 7 või 5. Et täpsemalt teada, tuleks selleks läbi viia uuringuid, aga neid Eestis kahjuks regulaarselt ei tehta või ei tehta üldse. Ainuke info tulebki jahimeestelt, kes edastavad kogutud andmed Keskkonnaagentuuri. Ei mingeid teaduslikke seireid huvigrupi väliselt või DNA-analüüse kas kogutud väljaheidetelt või kütitud loomadelt. Eesti kopeerib Soome-Rootsi loendusmeetodeid, kuid jätab ära mitmed olulised nüansid, mida kirjeldasin. Soomes ja Rootsis kasutatakse DNA analüüse regulaarselt arvukuse määramisel. Seega on vale võrrelda Eesti süsteemi nendega.

Kui liik on ohustatud ehk ebasoodsas seisundis, siis tuleb juhinduda ettevaatusprintsiibist, mida nõuab ka loodusdirektiiv.

Minu mitme aasta praktika hundipesakondi jälgides näitab, et pesakonnad on tihti vaid 3–5-liikmelised ja üksikuid hunte väga ka ei liigu. Eestis on karjad nii väikesed, et huntidest on defitsiit. Hundikarja tugevuse määrab loomade arv karjas. Koos on nad tugevamad, kuid loomulikult kõik kokku ei sobi. Propageeritud on väidet, et hundid paljunevad hästi ja juurdekasv on hea. Jah, õige, aga rääkimata jäetakse, et pooled kui mitte kõik hundikutsikad ei ela isegi aastaseks.

Rootsis on hundid väga hästi geneetiliselt uuritud ja on tulnud välja, et enamik hunte on omavahel sugulased ning kui pikaajaliselt arvukus kasvama ei hakka, ohustab neid väljasuremine geenirikete tõttu.

Eestis ei ole selliseid uuringuid piisavalt tehtud ja me ei tea, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding, hübridisatsioon koertega jne. Inbriidingust Skandinaavia näitel kirjutasin SIIN.

Huntidele ei ole tehtud Eestis elujõulisuse uuringut

Eestis ei ole ka tehtud hundile elujõulisuse uuringut, mis oleks üldse kõige alus, kui me räägime, kas Eesti hundil läheb hästi või halvasti.

Küsisin just hiljuti ühel kohtumisel Rootsi Stockholmi ülikooli zooloogia professorilt Linda Laikrelt, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding, kui meil jahisurve on viimased 10 aastat olnud 25–50% populatsioonist. Vastus oli, et see pole välistatud ja oht on olemas.

Miks üldse EJS levitab infot Rootsi hundijahi kohta paar päev enne, kui Eestis algab hundijaht ametlikult. Küsitav on ka Keskkonnaameti poolt anda käskkiri välja päev enne jahti, muutes edasikaebamise mõttetuks. Ajaga, kui asju kohtus lahendatakse, on juba hundid maha lastud.

Eestis on hunt ohustatud liik, veelgi arusaadavamalt öeldes punases nimekirjas IUCN-i kriteeriumite järgi, kuid vaatamata sellele kavatseb riik küttida 90 hunti 280-st (suusõnaline hinnang, mingeid tugevaid teaduslikke tõendeid pole ja kasutatud 10-ga korrutamist, mis ei ole samuti läbipaistev). Võrdluseks, et karusid on jahimeestelt saadud info põhjal ligi 800 ja neid kütiti ligi 90 (11,25%). Hunte kütitakse ilmselt veel rohkemgi, sest hiljem antakse ka teine osa lubadest.

Ehk kokkuvõtvalt: üle Euroopa seadused kaitsevad hunte, samuti teadusuuringud näitavad nende kaitsmisvajadust; kahjustusi on võimalik vältida, kui vaid tahta (uuringud kinnitavad ja näiteid on palju). Avalik arvamus on suurkiskjaid soosiv.

Kes levitavad hundi-hirmujutte?

Hundi-hirmujutte külvab ja levitab üks huvigrupp ja nende huvi on hunte küttida. Selleks kasutatakse meediat väga edukalt. Näiteks kihas septembris Leedu meedia, sest hunt oli inimest rünnanud. Hiljem aga selgus, et tegemist oli koeraga. Kahju hundile ja tema mainele on aga juba tehtud ja inimesed hirmule aetud… Ka Eestis kumab mingist väidetavast karuründe uudistest läbi, et neid jutte levitavad jahimeeste elukaaslased või tuttavad, tihti on allikad ka anonüümsed. Lambakasvatajad on ise ka jahimehed ja mitmel näitel tundub, et neid kahjustusi ongi vaja, et õigustada jahti.

Uuringud näitavad, et jaht pigem tekitab nuhtlusisendeid. Loodusdirektiiv ütleb samuti, et isegi kui liik teeb kahjustusi, peab enne küttima asumist olema täielikult kindlaks tehtud, et liigi seisund ei muutu ebasoodsaks või halvemaks. Jaht pole mingi meede kariloomade kahjustuste ärahoidmiseks. Praegune praktika võrdub olukorraga, et kui pole hunti, siis pole ka probleemi. Kui kariloomi ei kaitsta, siis probleem ära ei kao. Hunt lastakse maha, aga mõne aja pärast tulevad uued hundid. Jällegi lastakse need ka maha. Naiivne on väita, et hundid on liiga julged. Inimene on tänapäeval igal pool ja huntidel pole kohta, kus nad saaksid ilma inimtegevuseta olla.

Jaht tekitab nuhtlusisendeid ja katkiseid hundiperesid. Täna on hundikutsikad 7-kuused ja riigi jaoks juba nuhtlused. Eestis kütitud huntide keskmine eluiga on 1,9 aastat. Hundid võivad aga elada kuni 14-aastaseks. Ehk me kütime peamiselt neid noor-hunte, kes pole oma musta nina otsa peal veel isegi lumehelvest tundnud.

Üks vähemuses olev huvigrupp suudab mõjutada poliitikuid ja ametnikke, pannes neid tegema otsuseid, mis on seadusevastased. Nii Eestis, Rootsis, Soomes kui Norras on huntide teema kohtus.

Tundub, et tänapäeval tehakse looduskaitseseadusi enese rahustuseks, näitamaks, et me ikka hoolime ja hoiame loodust. Reaalsuses aga vaadatakse neist pigem mööda ja tehakse teaduse nime all kavasid, mis peaksid hunte kaitsma, kuid tegelikult õigustavad nende küttimist.

Eleri Lopp

MTÜ Eesti Suurkiskjad

www.eestisuurkiskjad.ee

Vaata ka Eleri loodusvideot “Huntide jälgedes”: