Fotokollaaž: Canva.com

Kuhu asetuvad populismiskaalal eestlaste lemmikparteid Reformierakond, EKRE ja Eesti 200, sellest kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea. 

Eesti poliitikute ja meelsusdisainerite (nn. arvamusliidrite) kõnepruugis on “populism” enamasti käibel negatiivse sildina, mille abil üritatakse lihtsalt tühistada oma poliitilisi oponente või endale vastumeelseid poliitikuid. Kohalikud politoloogid on leidnud seda mõistet lahates, et kõiki selle koostisosi ei saa siiski lugeda automaatselt halbadeks. Mõni on soovitanud rääkida ühiskondlikest probleemidest konkreetsemal tasandil, loobuda siltide kleepimisest. 

Ka maailmas laiemalt on selle mõiste ehk “populismi” tähenduse üle palju vaieldud. Samas on mõeldud politoloogide poolt välja mitmeid skaalasid populismi mõõtmiseks. Siinkohal võtan aluseks neist ühe (Olivas Osuna, 2020) ning mõtisklen veidi selle üle, kuhu võiksid sellel paigutuda kolm praegu küsitluste kohaselt eestlaste hulgas kõige populaarsemat poliitilist jõudu: Reformierakond, EKRE ja Eesti 200. 

Viidatud mudel eristab populismi juures viit dimensiooni ehk mõõdet, mis on omavahel küll loogiliselt seotud, kuid ei pruugi esineda kõik koos.

Neist esimene on poliitilise kogukonna kujutamine lepitamatute vastuolude haardes olevana. Populistid kujutavad ennast enamasti rahva ehk tavaliste inimeste eest seisjatena suures vastasseisus eliidi ja/või suurte välisjõududega, mis üritavad suruda peale oma tahet. Võimule saamise nimel lubavad nad radikaalseid muutusi – see võib jääda aga vaid üldsõnaliseks loosungiks, sest tegelikult on ka populistid ise sageli pärit eliidi hulgast ning kritiseerivad seda sisuliselt selleks, et kindlustada rahva toetusele apelleerides enda positsioone poliitilise eliidi ridades (süsteemi tegelik muutmine ei ole nende huvides). Populismi vastandiks on selles dimensioonis mõõdukus, lojaalsus institutsioonidele ning järkjärgulise ehk evolutsioonilise arengu toetamine. 

Kuhu paigutuvad sellel skaalal meie kolm lemmikut? Taavi Rõivas (Reformierakond) kuulutas kunagi peaministrina, et Eesti on jõudnud “peenhäälestuse ajajärku”. Sama vaadet näib jagavat Reformierakonna praegune juht Kaja Kallas, kellelt mingeid radikaalseid reforme ilmselt oodata ei maksa. Neid lubavad nii EKRE kui ka Eesti 200, mis on sisuliselt lahjendatud versioon vahepeal tegutsenud Vabaerakonnast, kuid samas iseloomustab neid vastastikune antagonism. Lojaalsus institutsioonidele peaks endas hõlmama õigusriigi põhimõtete (võimude lahusus jms.) austamist, aga sellega on olnud aastaid läbivalt probleeme reformierakondlastel, mistõttu tuleb nad paigutada siin ikkagi kuhugi halli alasse, kus tegeletakse sisuliselt demokraatia õõnestamisega ehk luuakse eeldusi selliste jõudude esiletõusuks, mis lubavad radikaalseid muutusi. 

Populismi teine dimensioon puudutab moraali. Populistid kujutavad poliitilisi oponente ebamoraalsetena, seavad kahtluse alla nende motiivid ning ründavad rohkem nende isikuid, mitte seisukohti. Populismi vastandiks on kriitika, mis toetub faktidele, tunnistades samas poliitiliste oponentide legitiimsust. See tähendab siis, et teisitimõtlejaid ei demoniseerita. Nendega üritatakse hoopis argumenteeritult vaielda. Selles osas liigituvad populistlikeks kahtlemata kõik need kolm vaatlusalust erakonda. Kui jätta kõrvale Varro Vooglaid, kes kandideerib nüüd küll EKRE ridades, kuid erakonda ei kuulu, siis on praegu Eestis kõige demoniseeritumad poliitikategelased ilmselt Kaja Kallas ja Mart(in) Helme. Eesti 200 toimib suhtes EKRE-ga nii demoniseeritu kui demoniseerijana. 

Populismi kolmas mõõde on ühiskonna konstrueerimine, mille puhul populistid idealiseerivad rahvast ja ajalugu, taotlevad ühiskonna homogeensust ja üritavad jätta välja vähemusgruppe. Populismi vastandiks on siin pluralistlik arusaam rahvast, ajaloost ja ühiskonnast, heterogeensus ja kaasamine. Kuhu paigutuvad sellel skaalal võitlus punamonumentidega ja plaan võtta Vene kodanikelt Eestis kohalike omavalitsuste valimisel hääleõigus, mida on aastaid nõudnud EKRE, kuid mida on asunud nüüd toetama ka Reformierakond ja Eesti 200, võib igaüks muidugi ise otsustada. Minu arvates on see küll väga selge näide populismist. 

Populismi neljas mõõde on seotud sellega, kas miski piirab rahva suveräänsust. Populistide arusaama kohaselt peaks see olema demokraatias täielik, idealiseeritakse otsedemokraatiat ning enamuse tahet. Populismi vastandina nähakse toetumist esindusdemokraatiale, konsensuse otsimist ning seda, et vähemuste õigused on kindlalt kaitstud. Praktikas on see küll mõnevõrra kunstlik vastandus, sest enamik otsuseid langetatakse nii või teisiti parlamendi poolt ning rahvahääletusele lähevad ikkagi vaid kõige olulisemad küsimused, aga vähemalt programmiliselt võib lugeda EKRE siin kindlasti populistlikuks. Reformierakond ja Eesti 200 on väljendanud selgelt vastuseisu otsedemokraatia rakendamisele, kuid samas ei ole jäänud muljet, et nende sihiks oleks kõiki vähemusi arvestav konsensuspoliitika – pigem suruvad nemadki ju sageli läbi seda, mida nad peavad enamuse tahteks (võrdsustades seejuures enda tahet enamuse omaga). 

Populismi viies mõõde puudutab juhtimist. Populistide kohaselt väljendavad juhid rahva tahet ning neid kujutatakse olulisemana kui erakondi. Keskendutakse just juhtide tegevusele, otsustele ja ideedele. Idealiseeritakse nende saavutusi, kuid samas on nende väline sära olulisem kui kompetentsus. Populismi vastandiks on aga eelkõige erakondade nägemine rahva huvide esindajatena – erakonnad peavad kontrollima oma juhtide tegevust; keskendutakse rohkem erakondade tegevusele, otsustele ja ideedele, mitte niivõrd üksikisikutele. Kõige vähem on selles osas populistlik Eesti 200, sest Lauri Hussar ei ole lihtsalt väga karismaatiline juht. Kaja Kallase ümber üritatakse aga täiesti selgelt kujundada populismile iseloomulikku isikukultust. EKRE on arenenud seevastu vastupidises suunas – erakond on järjest tugevnenud (kui maailmavaateline ühendus), Martin Helme ei ole juhina nii domineeriv nagu oli tema isa. 

Kokkuvõttes võib tõdeda, et seda mudelit aluseks võttes näib olevat Eestis kõige populistlikum erakond tõesti EKRE, kuid vähemalt mõningaid populismi elemente võib täheldada ka teiste populaarsemate erakondade juures. Nii et nokk kinni, saba lahti. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. 

Andres Laiapea