Alena Buyx. Foto: Wikimedia Commons / republica GmbH –  CC BY-SA 2.0 

Saksamaa Eetikanõukogu (Deutscher Ethikrat) esimehe Alena Michaela Buyx’ sõnul on demokraatia vaenlane igaüks, kes pooldab koroonapoliitika põhjalikku ülevaatamist või nõuab selles õiguslikke korrektuure. “Uurimise vajadus on mõistetav, kuid sellel on sügav mõju ühiskonna polariseerumisele. Ja see on demokraatiale ohtlik,” ütles Buyx intervjuus Die Zeitile.

Tänaseks on selge, et mitte ainult majanduslik ja vaimne tervisekahju ei ole olnud tohutu, vaid ka Covidi meetmetest, eriti Covidi “vaktsiinidest” tingitud inimkaotused on enneolematud. Vaktsiinidest tingitud erinevad tervisekahjustused ja liigsuremus on hüppeliselt kasvanud.

Ent nüüd käituvad need, kes vastutavad nende kahjulike meetmete edendamise ja kehtestamise eest, poliitiliselt nagu autoõnnetuse põhjustanud joobes juht, kes ärkab järgmisel päeval pärast avariipaigast põgenemist, mõistes küll, et midagi kohutavat on juhtunud, kuid loodab, et keegi seda ei märka ja see kõik lihtsalt kaob kuhugi ära.

Selline näide on ka Buyx. Saksamaa eetikanõukogu, mille esimees ta on, mõtleb välja vajalikke “eetilisi põhjusi”, et õigustada Saksamaa valitsuse käitumist sulgemiste ja eksperimentaalsete süstide kehtestamisel paljude inimeste tahte vastaselt. Buyx oli massivaktsineerimise ja piiravate meetmete eestkõneleja ja rangete koroonameetmete üks jõulisemaid pooldajaid, kes soovis neid järk-järgult eskaleerida.

Veidi üle aasta tagasi antud intervjuus arutati vaktsineerimata inimeste suhtes kohaldatud türanniale, mille peale Buyx ei teinud isegi ettepanekut “vaktsineerimise” küsimuse üle sügavamalt arutleda. 2023. aasta 4. jaanuari intervjuus Die Zeitile rääkis Buyx nn vastutustundlikust solidaarsusest ja koroonapoliitika ümberhindamise vajaduse puudumisest. Loomulikult keeldus ta ka vabandamast nende ees, kes kasutasid oma õigust mitte vaktsineerida ning kasutas kaitsestrateegiana hoopis rünnakut, öeldes:

“Mõnikord tundub see tulenevat rohkem kättemaksutahtest kui lepituse vajadusest. Kättemaksust ja vihast ajendatud süüdlaste otsimine on ohtlikult lihtne, nii et lahendust polegi, sest see ei aita üldse. /–/ Süüdlaste otsimine on sageli tingitud konkreetsetest kaotustest. See vajadus on mõistetav, kuid meeletult toksiline ja sellel on sügav mõju ühiskonna polariseerumisele. Ja see on oht demokraatiale.”

Mõni kuu tagasi kirjutas Ameerika JJE Goldman Sachsi ülikooli majandusteaduse ning rahvusvaheliste ja avalike suhete professor Browni ülikoolis, Emily Fair Oster ajakirjas The Atlantic artikli “Kuulutame välja pandeemilise amnestia”.

Osteri artikkel on ühtlasi haletsusväärselt läbipaistev kui ka omakasupüüdlik. Teadmatus ei toimi vabandusena, kui poliitika hõlmas kaaskodanike õiguste tühistamist määramata ajaks kehtestatud eriolukorras, samal ajal tsenseerides ja tühistades neid, kes polnud nii teadmatud.

Kuna Covidi valed paljastatakse nüüd eksponentsiaalse kiirusega, muutuvad mõned neist valesid propageerinud inimestest nii närviliseks, et paluvad nüüd amnestiat ja soovivad, et minevikust enam ei räägitaks.

Tervishoiu- ja valitsusametnikud ei eksinud lihtsalt üks kord, pärast oma vigade nägemist kurssi muutes.  Ei, nad on oma vigu kahekordistanud, kolmekordistanud ja neljakordistanud, isegi kui on juba ülekaalukaid tõendeid selle kohta, et nad eksivad. Amnestia andmine isikutele, kes selle eest ei soovi vabandada ega vastutada, on alusetu ettepanek. Hind, mida ühiskond on nende vigade eest maksnud, on selleks liiga suur.

COVID-19 narratiivi pealesurujatele ei saa olla amnestiat, kuna oma veendumuste eest seisnud inimesi kiusatakse endiselt taga kui “valeinformatsiooni levitajaid” ja ebaseaduslik valitsuse tsensuur jätkub endiselt [ning juba enne Covidi aega oli jagatava info tsenseerimiseks makstud miljoneid].

Allikad: expose-news.com (05.04.2023), citizen.news, strangesounds.org, pleitedicter.de

Toimetas Revo Jaansoo