Foto: thodonal / Adobe Stock

Keskpanga digirahad (CBDC) võivad esmapilgul tunduda innovaatilise ja mugava lahendusena, aga nende varjupool on hirmutav. Need võimaldavad raha kaudu inimesi ja ühiskonda kontrollida viisidel, mis varem pole ajaloos võimalikud olnud, kirjutab Tavid.ee lehel analüütik Mait Kraun.

Keskpanga digivaluuta (Central Bank Digital Currency ehk CBDC) on digiraha, mida emiteerib keskpank. Selle kasutuselevõtmisel on digiraha väärtus arvatavasti seotud koduriigi fiat-valuuta (tagamata valuuta) väärtusega. Umbes 90 protsenti maailma keskpankadest on digiraha loomise projektidega alustanud. Mõned nendest riikidest on digivaluutasid juba katsetamas, näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik ja USA. Osades on projektid alles arendusjärgus, näiteks Euroopa Liidus.

Igas riigis vastutab keskpank kohaliku valuuta, rahapoliitika ja finantsstabiilsuse eest. Oodatakse, et keskpankade digirahad uuendavad finantssüsteemi infrastruktuuri ning aitavad tehnoloogiliste ja majanduslike muutustega sammu pidada. Arveldussüsteemis põhinevad need digirahad krüptovaluutadega sarnasel jagatud pearaamatu tehnoloogial.

Novembris alustasid Föderaalreserv (USA keskpank) ja globaalsed suurpangad 12 kuud kestva digitaalse dollari pilootprojektiga. Selles osalevad muuhulgas finantsettevõtted nagu Citigroup, HSBC, Mastercard ja Wells Fargo. Testi eesmärk on näha, kuidas keskpanga digiraha kasutamine pankade üldistes andmebaasides aitab maksete kiirust parandada. Detsembris teatas Föderaalreserv, et uus FedNow süsteem saab valmis 2023. aasta keskpaigaks.

Mis täpsemalt siis muutuks?

Niinimetatud jaeturu CBDC (retail CBDC) digiraha puhul on lõpuks võimalik olukord, kus inimestele luuakse arvelduskonto otse keskpangas. Kuidas erineb see tavalise kommertspanga arvelduskontost? Kui inimene otsustab kanda ühest pangast teise 100 eurot, siis saadab pank arvelduskeskusesse vastava sõnumi, mis edastatakse teisele pangale. Kui pangad omavad üksteise juures kontosid, tehakse mõlema bilansis muudatus ning raha jõuab teise panka.

Keskpanga digiraha puhul saavad pankadest arvatavasti vahendajad, kes pakuvad tavapäraseid pangateenuseid, näiteks annavad välja kodu- ja autolaene. Selle laenu ostaks aga Föderaalreserv ära ning siis liigub see keskpanga bilanssi. Sisuliselt hakkaks inimesed omama ka arvelduskontot keskpangas. Föderaalreserv kirjutas aasta alguses avaldatud raportis:

“Ameeriklased on hoidnud pikka aega oma raha digitaalses vormis – näiteks pangakontodel, mis on salvestatud arvuti sissekannetena kommertspankade pearaamatusse. CBDC erinevus avalikkusele kättesaadavast digirahast on aga see, et CBDC oleks kohustusena Föderaalreservi bilansis, mitte kommertspangas.”

Sellega võivad kaasneda väga suured muutused finants- ja pangandussüsteemis. Cato Instituudi Monetaarsete ja Finantsiliste Alternatiivide keskuse asepresident Norbert Michel kirjutab, et keskpank võib CBDC-ga potentsiaalselt pangandussektorilt suure osa käibest ja ärist ära võtta. Samuti ei pruugi erasektor suuta FedNow maksesüsteemiga konkureerida. Michel kirjutab:

“Kui kõik liigub praeguses suunas edasi, siis hakkab keskpank pakkuma üldsusele jaeturu pangakontosid ning kontrollib raha täielikult, jättes turul erapangandusele väga vähe ruumi. Üldiselt ei peaks valitsus pakkuma kaupa või teenust kui turul pole suurt tõrget. Ja maksesüsteemide turul seda pole.”

 

Keskpank saab rahapoliitika kaudu veelgi suurema võimu

Kuna inimestel saavad olema arvelduskontod keskpangas, siis on viimasel nende üle ka väga suur kontroll. Praegu saab keskpank mõjutada baasintresse, mis mõjutavad turul kujunevaid ja pankade seatud intresse. CBDC annab keskpangale aga võimaluse inimeste kontodel hoitava raha intressi otse mõjutada.

Endine Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ametnik ja Cornelli ülikooli majandusprofessor Eswar Prasad andis ilustamata hinnangu, kuidas CBDC hakkab rahapoliitikat mõjutama:

“Inimesed peaksid aru saama, et CBDC loob rahapoliitikas uusi võimalusi. Kui meil kõigil on tavalise pangakonto asemel CBDC kontod, siis on võimalik kehtestada negatiivseid intresse nõnda, et CBDC kontodelt hakkab raha vähemaks jääma. Helikopterilt raha külvamine muutub palju kergemaks. Kui kõigil on CBDC kontod, siis on väga lihtne nende kontode jääki ka suurendada.”

Sisuliselt tähendab see seda, et keskpangad saavad rahapoliitika nime all inimeste kontojääke vähendada või suurendada. Negatiivse intressi puhul võetakse teatud summa mingi perioodi tagant ära, positiivse intressi puhul pannakse juurde. Kui keskpanga hinnangul on majanduses näiteks nõudlust liiga vähe ja inimesed peaks rohkem kulutama, siis raha järk-järguline äravõtmine sunnib inimesi oma raha kasutama.

Kui nii läheb, siis tekib õigustatud küsimus, kas raha on ka tegelikult inimese omandis või mitte. See annab keskpangale tohutult palju võimu juurde. Ja keskpangad ei ole seaduslikult valitsuste kontrolli all, valitsused saavad vaid sealseid ametnikke määrata. Oma raportis „Rahasüsteemi tulevik“ kirjutab Rahvusvaheliste Arvelduste Pank, et tuleviku rahasüsteemi saab võrrelda puuga, mille tüveks on keskpank. Selle süsteemi reeglid paneb paika samuti keskpank.

Kontroll inimeste üle kasvab

CBDC peamine oht seisnebki selles, et valitsuste ja keskpankade kontrollil inimeste raha üle ei ole enam piire – seda juhul, kui meil on vaid elektrooniline raha, mida emiteerib keskpank. Maksimaalne kontroll eeldab ka sularaha kaotamist. See annab ametnikele täieliku kontrolli iga inimese konto üle – kui palju ta raha kulutab ning mida ostab. Seega on keskpanga digivaluuta viis, kuidas valitsused saavad inimeste vabadusi piirata.

Kuna keskpanga bilanss on erinevalt kommertspankadest piiramatu, siis enam ei pea laenude andmise puhul inimese tausta ja krediidiskooriga nii palju arvestama. Selle asemel on võimalik laenu väljaandmise otsust teha näiteks poliitilise narratiivi, sotsiaalse staatuse, etnilise grupi või mõne muu tunnuse järgi.

CBDC võimaldab kasutada ka nii-öelda programmeeritavad raha (programmable money). See tähendab, et digirahale on juurde lisatud informatsioon, mis võimaldab selle raha kulutamist kontrollida. Siin saab analoogi tuua toidutalongidega – need on omaette raha, mida saab kasutada vaid toidu ostmiseks. Sellega ei saa osta alkoholi, loteriipileteid või midagi muud. Sama moodi on võimalik igale digirahale panna juurde info, mille jaoks seda kulutada tohib.

Meedias räägitakse aina enam iga inimese süsiniku jalajälje mõõtmisest. CBDC kaudu saab piirama hakata sinu kulutusi, mis süsiniku jalajälge liialt suurendavad. Näiteks saab hakata piirama kütuse ostmist või liha söömist. Arvestades viimase aastakümne arenguid pole võimatu ka see, et nii-öelda represseeritud inimgruppidele antakse teiste ees privileege – näiteks hakkavad nad saama madalama intressiga laene. CBDC teeb tunduvalt lihtsamaks ka Hiinaga sarnase sotsiaalse krediidi skoori kasutuselevõtmise.

Kas mugavus või vabadus?

Föderaalreservi juht Jerome Powell on öelnud, et CBDC kasutuselevõtuks on neil vaja ka USA Kongressi ja avalikkuse heakskiitu. „Me ei lähe sellega edasi, kui Kongress seda ei toeta. Ideaalselt võiks sellega kaasneda ka seadus, selle asemel, et hakkaksime digiraha rakendamiseks olemasolevaid seadusi tõlgendama,“ ütles Powell.

Mõnevõrra on hea, et CBDC kasutuselevõtt ei ole täielikult keskpanga kontrolli all, samas on selge, et see on suures osas ka valitsuste huvi. Kui CBDC kasutusele võetakse, siis omavad nii valitsus kui keskpank vajadusel inimeste raha üle tunduvalt suuremat kontrolli. Kui uued võimalused kontrolliks tekivad, siis pole väga kahtlust, et neid ka kasutatakse.

Kuigi keskpanga digirahad võivad esmapilgul inimeste elu lihtsamaks teha, siis tekib ajaloos ikka ja jälle esile kerkiv küsimus: kas eelistame turvalisust ja mugavust või vabadust?

Autor: Mait Kraun, Tavidi analüütik

Allikas: Tavid.ee