Loodusravi spetsialist ja kahe lapse ema Merle Martinson võtab luubi alla alternatiivmeditsiini avaliku halvustamise teema: “uhhuutamise” silt kleebitakse tänapäeval kergesti külge raviviisidele ja arstimitele, mis ei ole “teaduslikult” tõestatud ehk “teaduspõhised”. Ent paljude meetodite kohta, mis tavameditsiini kriteeriumide kohaselt on “uhuu”, on juba ammu olemas tunnustatud teaduslikud uuringud, millele millegipärast ei viidata. Miks? Ja paraku ei kiputa avalikult rääkima ka tablettidel põhineva tavaravi pahupoolest.

Viimasel ajal enam muud ei kuulegi, kui et “uhhuu”-meditsiin siin ja “uhhuu”-meditsiin seal. Küll ilmub sapiseid artikleid massimeedias, küll üritatakse naerutada inimesi raadiote hommikuprogrammides, lisades sellele sõnale juurde eriti labase maigu. Minus tekitab see olukord aina enam hämmingut: mis see “uhhuu”-meditsiin siis ikkagi täpselt on ja mis on selle kriteeriumid?

Lihtsalt lugemisoskamatus?

Väidetavalt on “uhhuu”-meditsiin sildi saamise kriteeriumiks see, kas ravim või raviviis on teaduslikult tõenduspõhine või mitte – seda siis uhhuutajate, st alternatiivide mahategijate endi sõnul. Siin tekib minul küsimus: kas asjaosalised on lugemisoskamatud?

Kui me tänapäeval räägime teaduspõhisusest, siis juba aastakümneid on meil tehtud põhjalikke uuringuid erinevate alternatiivmeditsiini alade kohta. Uuringud on tehtud ametlike teadlaste poolt ning üleval avalikes ja mainekates teadusportaalides. Enamikul juhtudel on asjakohase meetodi või ravimi positiivne mõju olnud mõõdetav. Ka näiteks reikil, mis on reaalselt kätega tervendamine energia abil ja kaugseansside tegemine, mis on osutunud eriti mõjusaks. Uuring on Eestis läbi viidud juba aastal 2006. Tekib küsimus, kas ei osata lugeda või millise sajandi teadusuuringuid loetakse, kui aastal 2023 sellist või sarnast asja veel 17 aastat hiljem “uhhuuks” loetakse?

Tants teaduspõhisuse ümber

Ma hakkan tasapisi aru saama, miks võttis aastakümneid aega enne, kui arstid hakkasid oma käsi desinfitseerima, kui nad mädaneva laiba juurest siirdusid sünnitust vastu võtma. Samuti hakkab vaikselt arusaadavaks muutuma, kuidas ühiskond aitas kaasa sellele, et need mehed, kes selle tegevuse vajadusest rääkisid, tehti maatasa nii ametialaselt kui ka eraelus. Tänapäeval me ei kujutaks ettegi, et arst tegeleks kõrval mingi lägase mädase haavandiga ning siis tuleks ja katsuks kui avatud sünnitaja tupp on… Aga kunagi see nii just käis. See areng võttis absurdselt kaua aega ja nii mõnigi inimene pidi kannatama selle vajalikkusest rääkides mõnitusi, alandusi ja tööst ilma jäämist. Võiks arvata, et tänapäeva inimene, kes on oma silmaga näinud nii palju arendusi, millest veel 30 aastat tagasi ei osatud undki näha, oleks veidi targem – aga ei.

Huvitav on veel asjaolu, et kui kiremine käib sõna teaduspõhine ümber, siis rünnatakse inimesi, kes just teadust loevad, teadust tsiteerivad ja ise seda teadust teevad. Hiljuti tegi massimeedia maha Eesti teadlast, kes uuris FTF teraapiat ja leidis selle positiivsed mõjud ehk tõestas, et tegemist ei ole “uhhuuga”. Selle peale ei kiitnud artikkel mitte seda, et meil on võimalus kasutada üht suurepärast abivahendit enda probleemide lahendamiseks ilma keha kahjustamata, vaid lükkas veel võimsama “uhuu”-rongi rööbastele ning hakkas ka teadlast “uhhuutajaks” nimetama. Päriselt? Ja ühiskond lihtsalt kraaksub kaasa. Mida siis tahetakse, kui teaduspõhisus ka ei sobi?

Avastused kvantfüüsikas

Väga paljud tänapäeval väga häid tulemusi andvad teraapiad kuuluvad kvantfüüsika valdkonda. Kui me saame veel öelda, et 30 aastat tagasi ei olnud meil aparaate ega vahendeid mingeid asju mõõta, siis nüüd juba on ning iga alternatiivteraapia, mida päriselt kallutamata uuritakse, on andnud erinevates kohtades nn üllatavaid positiivseid tulemusi. Samas on kvanfüüsika ikka veel lapsekingades ja paljudele täiesti tundmatu ala. Mida kõike veel on võimalik tõestada, kui selles valdkonnas saadakse tugevamaks?

Kogemused näitavad juba aegade algusest peale, et asjad toimivad. Minu eluiga on liiga lühike, et ära oodata ühiskonna jõudmine ka teaduse lugemiseni ja arusaamiseni, kui 17 aastat tagasi kirjutatud uurimistöö pole kohale jõudnud. Mina tahan kasutada kõiki võimalusi enda elu ja tervise parandamiseks nüüd ja praegu, olgu selleks moodsa aja meditsiin või alternatiiv – mõlemad on loodud meie kõigi jaoks.

Igaühel oma valikud

Ma tahan enda elu valikuid teha ilma, et ma peaks kuulama mingeid mõnitusi või lausa kogema takistusi, sest enamik massist keelaks rõõmuga erinevate võimaluste kasutamise ära, sest nemad ei saa aru ega loe ja kui loevadki, siis ikka ei luba, sest lihtsalt enda aju võimekus ei küündi. Täiesti okei on, et ei küündi. Me ei peagi kõigest kõike mõistma – loeb vaid see, mis enda elu ette paneb, mida sa lahendama pead ja milliseid abivahendeid vajad, et oma isiklikke takistusi ületada.

Igaüks vajab ka väga erinevaid lahendusi, sest kui keegi veel tähele pole pannud, siis igaühe immuunsüsteem, DNA ja kõik meis on erinev. Sellest infost võiks ka päriselt hakata aru saama ja mitte suruma iseenda laiskusest kõiki ühe süsteemi ja valikute alla. Miks ma ütlen iseenda laiskusest – enamik on ju vastutuse ära andnud oma elude eest. Ootavad, et keegi ette ütleks, et tema elu kannatused ei olegi tema lahendada ja saaks ohvri rollis edasi istuda. Süüdistada valitsust, meditsiinisüsteemi või arsti, kes ei oska sind piisavas koguses keemiat täis pumbata.

Garantiisid ei saa anda sulle keegi

Aga on inimesi, kes sellise eluga ei rahuldu ja tahavad enamat, soovivad mõista enda individuaalsust ja ka seda, et hea elu loomiseks on vaja läheneda ka oma probleemidele kasutades erinevaid abivahendeid. Mis sobib naabrile, ei pruugi sobida mulle ei toidu ega muus osas. Vahel mõni asi toimib, vahel mitte, teada saab vaid proovides, aga selline see elu ongi. Teerada, kuniks leiad just iseenda jaoks toimiva lahenduse.

Me peame lõpetama ootuse, et keegi meile garantiisid annab ja täpselt ette kirjutab, kuidas sinu elu korda saab. Uurimine, avatud mõtlemine ja enda sihikindel tegutsemine on iga eduka loo taustal. Minu elu on nii äge, et see ei kuulu mitte imede valdkonda, vaid igapäevaellu, kus keegi lahendab ära mõne olukorra, mille kohta massid ütlevad, et see pole võimalik.

Võimalik pole see lihtsalt sellele, kes ise ei taha selle nimel pingutada ja infot vastu võtta. Siis tulebki võtta isiklik vastutus ka selle otsuse eest, aga mitte maha teha neid, kes tahavad ja püüavad. Kas ei peaks heatahtlikult ja rõõmuga suhtuma sellesse, kui keegi lahendab midagi võimatut? Meil tehakse neid inimesi maha ja “uhuutatakse” surnuks… Miks küll!?

Hüsteeria taga on tabletiusk

Asja jälgides olen aru saanud, et tegelik hüsteeria ei keerle mitte teaduse, vaid hoopis tablettide ümber. Kuidagi on väga kavalalt inimestele tehtud programmeering, et teadus on ainult tabletid. Väga piiratud vaatenurk. Ja massimeedia on sellise piiratud klubi liikmeid täis. Mul ei ole selle vastu midagi, sest igaüks teeb oma eludega ja oma laste eludega täpselt seda, mis ta soovib. Nii nagu mina soovin otsustamisvabadust, peab see olema ka teistel.

Muidugi tuuakse kohe sisse surmahirm, sest surra tablette tarbides on nagu kuidagi parem valik kui surra midagi muud kasutades. Surm on lõpuks surm ja ma ei näe, et meil igapäevaselt raporteeritaks haiglas surnud laste ja täiskasvanute arve, kes tarvitasid keemilisi vahendeid, aga ikkagi surid. Samas saame me kohe lugeda tigedat artiklit, kui keegi on valinud alternatiivmeditsiini ja siis surnud. Jällegi huvitav lähenemine.

Paisutus käib muidugi sellises mastaabis, et enamiku nende artiklite puhul pole veerand loost ka tõde. Isegi kui küsitakse asjaosaliste vaatenurka, siis kui see ei kattu katastroofi õhutamise poolega, jäetakse see lihtsalt sinna juurde kirjutamata. Ma ei näinud, et ajakirjandus oleks kajastanud aastal 2020 lugu, kus meditsiinitöötaja lasi ära surra 8-aastasel lapsel (juhtum, mida meedias ei kajastatudki), sest koroona hirmus keeldus ta last üle vaatamast ja asjakohast ravi määramast – mis peaks olema ju selle isiku töö. Usun, et selline lugu ei olnud esimene ega viimane. Kui me kõigest sama hüsteeriliselt kirjutaks, siis ilmselt tunduks haiguste ennetamine ka juba inimkonnale hea valikuna. Tervisekassa saaks õigusega sellise nimega nimetada ja makse maksaksime vähem.

Suhtumine surma ja ravisse

Keegi ei märka ka seda, et maailmas on üheks suurimaks surmade põhjustajaks meditsiinis kasutatavad keemilised tabletid ise. Mitte alternatiivmeditsiin. Sinna juurde ka kriminaalsed lood, kus firmad on sihilikult surmasid põhjustavad preparaadid müügile lasknud kasumi huvides. Saanud kohtulikult karistada, maksnud meie jaoks kolossaalsena tunduvad trahvid ja jätkanud samadel alustel oma tegevust.

Praegu ilmselt on sõjatööstus oma liidripositsiooni kindlustanud, aga keemiline meditsiin ei jää kunagi palju alla. See on info, mida vaadata ei taheta, sest loodud on illusioon mingist tablettide ja eluaegsuse seosest. Sellest on tulnud ka pime usk ja tablettide liigtarbimine. Nii nagu alternatiivmeditsiini peab arukalt kasutama, peab seda tegema ka moodsa aja meditsiiniga. Meil on ses mõttes skaalad täiesti katki. Surmahirm, millele kogu see propagandatöö on keemialaborite poolt üles ehitatud, kaotab oma mõjuvõimu kohe, kui me hakkame surma elutervelt suhtuma. Tänapäeval on inimesed hüsteerilised ka siis, kui 99-aastane isik maailmast lahkub.

Avatud mõtlemine on põlu all

Minu jaoks lähevad asjad vastuvõtmatuks selles olukorras, kus hakatakse arutult “uhhuutama” eesmärgiga avatud mõtlemine ära keelata. Inimesed, kes toovad silmapaistvaid muutusi meie eludesse, on alati põlu all olnud. Mina ütlen sellele täna lihtsalt: ei, aitab!

Me elaks siiani koopas, kui peale oleks jäänud nende taoline “uhhuutamine”. Mis te arvate, kas meie esivanemad võtsid rõõmuga vastu idee, et kivi võiks olla ratta kujuline – kas pole narr pidada end kultuurseks ja harituks, aga reageerida kõigele koopainimese kombel? Meil on võimalik enda aju suunata ja kontrollida, kui me vaid teadusuuringuid loeks ja nendega tõepoolest kursis oleks. Kui me ise ei kontrolli enda emotsioone, siis teebki seda massimeedia meie eest. Nii aga kirjutad sa alla mitte ainult enda elus kannatuste jätkumisele, vaid surud neid peale ka teistele – nimetades end ise seejuures heaks inimeseks.

Teen ettepaneku “uhhuutamise” asemel avaldada tunnustust julgetele inimestele, kes on avatud uurima, looma lahendusi endale ja teistele, et elu oleks parem ja kes oskavad austada teise individuaalseid valikuid. Kui me sekkuks vähem teiste elu valikutesse, elaksime kaasa ligimeste õnnestumistele ning pööraks rohkem tähelepanu iseenda elu kvaliteedile, oleksime üleöö viie õnnelikuma rahva seas.

Merle Martinson

PS: Seda, kuidas praegu ametlikult tõenduspõhisel ja nn alternatiivravil vahet tehakse, saad vaadata näiteks SIIT.