Foto: Pixabay / NoName_13

Meediateoreetik Douglas Rushkoff usub, et maailmakõiksuse „silmapilgutus” on ravim lootusetuse vastu: selleks, et ronida välja utilitaristliku künismi tekitatud hädaorust, on vaja osata koos mängida ja uskuda võimatute asjade võimalikkusesse, kirjutab New Yorgi linnaülikooli Queensi kolledži meedieteooria ja digimajanduse professor oma blogiplatvormil Medium.

Mõnikord — eriti, kui tundub, et olukord on lootusetu — piisab veidikesest võlukunstist meelde tuletamaks, et hämmastavalt ebatõenäoliseid asju juhtub päriselt ning et sageli on need seotud meie endi mõtete ja soovidega.

Need ei juhtu peaaegu kunagi päris ettekavatsetult. Ma ei taha öelda, et me võime lihtsalt midagi soovida ja saadagi. Kuid vahel paistab universum meile pakkuvat väikseid „silmapilgutusi”, andes mõista, et ta suudab meie tegudele reageerida mänguliselt ja samas üsna veenvalt, otsekui soovides meile meenutada, et keegi või miski võtab meid kuulda.

Ma veendusin selles 1990. aastate lõpul, kui pälvisin Fulbrighti stipendiumi selleks, et reisida Uus-Meremaale ja uurida seal „narratiivi muutuvat vormi”. Mind kutsuti Te Papa Tongarewa muuseumi avamispidustuste raames pidama loengut digitehnikast ja lugude jutustamisest tulevikus. See oli mulle suur au; umbes pooled kohale tulnud sajakonnast inimesest olid maoorid — Uus-Meremaa põlispolüneeslased.

Igaüks, kes teab midagi maoori kultuurist, oleks heitunud väljavaate ees üritada öelda midagi väärtuslikku rahvale, kes olid niivõrd rikast tsivilisatsiooni säilitanud laulus, tantsus, luules, lugude jutustamises ja skandeerimises (sealt pärineb ka termin tauparapara kõne algusloitsu kohta). Aga nad olid äärmiselt külalislahked (nad korraldasid isegi suure vastuvõtutseremoonia pōwhiri, mis mind päriselt maha rahustas), nii et ma otsustasin siiski minna.

Ma seisin laval ja selgitasin, kuidas interaktiivsus annab lugude jutustamisele uue mõõtme ja miks ma ise teatritegijana ei näinud digitaalsesse maailma triivimises probleemi. Ma tahtsin näidata, kuidas „neljanda seina” lõhkumine tekitab esineja ja publiku vahele imelise, ehkki ebamugava pinge. Mäletan, et rääkisin: „Nüüd ma tahan, et te tunnetaksite enda kehades seda, kuidas ruum teiseneb, kui ma liigutan enda keha lava ja publiku vahel läbi rambikaare. See on maagiline.”

Ma sirutasin käed enda ette välja, ütlesin „Vaadake seda…” — ning just siis, kui mu peopesad tungisid läbi neljanda seina, hakkasid hoones üürgama tulekahjualarmid ja süttisid punased häiretuled. Maoorid hakkasid plaksutama; seejärel tõusid kõik püsti ja väljusid hoonest, nagu hääl valjuhäälditest meil teha soovitas.

Kui me välja jõudsime, hakkasid mõned maoorid mind kallistama. „Imeline demonstratsioon,” kiitis üks neist. „See, kuidas te seda tegite, oli hiilgav,” sõnas teine. „Te näitasite seda, mida kõnelesite.” Ma kinnitasin, et mina ei teinud midagi. Et see oli puhas kokkusattumus. Üks vanem mees surus oma lauba vastu minu laupa, nina vastu minu nina, ja ütles: „Kokkusattumus on hea lugudejutustaja oskus.”

Ma ise pooleldi kahtlustasin, et seda tegid maoorid. Et nad rakendasid mingisugust põlisrahva nõiakunsti minu abistamiseks, et toetada mind mu teekonnal või panna mind mu enda sõnu tõsisemalt võtma.

Aga ma ei rääkinud sellest kunagi, kuni umbes kümne aasta taguse ajani, mil lugesin New Yorgis The New School’i nimelises ülikoolis loengut interaktiivsest meediateooriast. Üritasin taas selgitada, kuidas interaktiivsed tehnikad pakuvad uusi võimalusi — et tagasisidestuvad ringmõjud võivad põhjuse ja tagajärje seoseid huvitaval kombel kokku kukutada. Sellega seoses rääkisin tudengitele loo muuseumis juhtunust, maooride tulekahjualarmidest, kuid vähemalt mõned neist jäid skeptiliseks. Nad ei saanud päris hästi aru, kuhu ma oma jutuga sihin. „See oli kokkusattumus. Ja mis siis?” märkis üks neist.

Loeangusaalis oli viimased tund aega kõiki tüüdates ringi sumisenud kärbes. Ma selgitasin: „See oleks sama hea, kui ma sirutaksin nimetissõrme püstolitoruna välja,” (mida ma tegin) „sihiksin sellega kärbest” (mida ma tegin) „ja siis teeksin, nagu tulistaksin lendava kärbse alla.” Ja täpselt sel hetkel, kui ma vajutasin oma kujuteldava püstoli päästikule, kukkus kärbes põrandale. Plaks ja valmis.

„Te tapsite ta!” hüüatas üks tudeng. Üliõpilased kogunesid ümber allakukkunud kärbse. Too lebas liikumatult. Seejärel hakkas kärbes siputama ja tõusis lendu.

Mis siis tegelikult juhtus? Ausalt, ma ei oska öelda. Olen kindel, et siiamaani leidub tudengeid, kes vahel üksteisele meenutavad: „Mäletate seda korda, kui Rushkoff kärbse lennu pealt alla tulistas?” Ma ise küll mõtlen sellele. Ja miks leidis see maagiline hetk aset alles pärast seda, kui olin meenutanud eelmist korda, mil mu elus midagi maagilist juhtus? Enamgi veel — miks ma mõlemat neist kordadest praegu meenutan? Kas ma üritan esile kutsuda kolmandat?

Kui ma seda teengi, siis lootuses jagada osa sellest maagiast teiega. Me kõik elame praegu üle üsna sünget perioodi, ning vahel tundub, et meie tulevikuväljavaated on vägagi piiratud. Ma kinnitan teile, et see ei ole nii, vähemalt mitte juhul, kui keeldume neid hindamast meid praegusesse puntrasse toonud kitsarinnalise utilistaristliku künismi mõõdupuuga.

Ei, meie ühine tulevik võib tegelikult sõltuda meie valmidusest koos mängida ja leppida võimatu võimalikkusega.

Tõlkis Allar Pajuste