“Maa on piiratud ressurss, mida juurde toota ei õnnestu. Põllumajandussektorisse sisenejatel ja noortel on hästi keeruline leida maad, mida kasutada,” ütleb Eesti Maaülikooli värske doktor Marii Rasva. Kui veel sajandivahetusel kasutas üks põllumajandustootja keskmiselt 16 hektarit maad, siis 2020. aastaks oli ühe omaniku käes keskmiselt 86 hektarit. Samas pole põllumajandusmaa enese osakaal Eesti territooriumist ajas oluliselt muutunud.

“Oma doktoritöös ma analüüsisingi peamiselt maakasutust. Selle kõrvale vaatasin natuke ka 49 suurima tootja maaomandi muutust,” märgib Rasva. Muu hulgas järeldas ta, et maa koondub üha enam väikese äriühingute ringi kätte. Samas leidub noori, kel oleks maaelu vastu huvi, kuid puudub maa.

Maapangast eelisõiguseni

Oma töös pakub Marii Rasva maakasutuse ebavõrdsusele välja võimalikke lahendusi. “Kui vaadata, mida Läti ja Leedu on teinud, siis nemad on loonud piirangud, kus alates teatud hektarite arvust suurtootjad ei saaks rohkem maad osta,” osutab ta esiteks. Värske doktori sõnul oleks sellist piirangut mõistlik rakendada ka Eestis. “See vähemalt pidurdaks koondumisprotsessi esialgu,” tõdeb ta.

Teiseks saaks riik noortele ja alustavatele tootjatele appi tulla maapanga loomisega. “Riigil endal võiks olla pakkuda sobivaid maatükke. Maa-amet annab küll praegugi riigimaad rendile, aga Eestil võiks olla väiketootjate aitamiseks spetsiaalne maapank,” selgitab ta.

Teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kogemuse pinnalt soovitab Rasva veel ostu eelisõiguse meedet. Eelisjärjekorras võiksid maad osta väikesed ja keskmise suurusega tootjad ning turule sisenejad. Viimasena peab värske doktor oluliseks sedagi, et maaga majandaksid erialateadmistega inimesed. “Maa on piiratud ressurss ja kui sellega õigesti ringi ei käida, siis juurde me seda ka kuskilt ei saa Samas on maa kogu meie elu alus: sealt tuleb meie toit,” selgitab ta.

Toidujulgeoleku vaatest oleks tema sõnul kindlam, kui toit tuleb rohkemalt arvult tootjatelt, mitte käputäielt suurtelt. Teisalt on maakasutuse koondumine suurtootjate kätte laiemas mõttes julgeolekuküsimus: kellele see maa päriselt kuulub? “Ettevõtete struktuurides on meil keeruline jälgi ajada ja need võivad vabalt viia ka kuhugi piiri taha,” sõnab Rasva. Eestis oleks tema sõnul abi sellestki, kui ettevõtete struktuur muutuks läbipaistvamaks.

Hoiatava ja äärmusliku näite toob Rasva Šotimaalt. “Seal kuulus 50 protsenti maast täpselt 0,008 protsendile riigi elanikkonnast. See on meeletu koondumine,” osutab ta. Hiljaaegu algatati Šotimaal lõpuks vastumeetmena maareform.

Rasva sõnul pole näite mõte hirmutada, kuid siiski illustreerib see võimalikku lõpptulemust, kui maa koondumist õigel ajal ei ohjeldata. “Eestis olekski esialgu oluline kõigepealt aru saada, et meil on see probleem, ja seejärel püüda sellele pidurit tõmmata. Sealt saab juba edasi vaadata, kuidas toimida,” ütleb ta.

Eesti Maaülikooli metsanduse ja inseneeria instituudi doktorant Marii Rasva kaitses väitekirja “Põllumajandusmaa kasutuse muutused Eestis: tasakaalustatud maakasutuse tagamise võimalused. Changes in agricultural land use in Estonia: opportunities for stable land use” 9. märtsil. Doktoritöö juhendajad olid dotsent Evelin Jürgenson ja kaasprofessor Aive Liibusk. Tööle oponeerisid Anka Lisec (Faculty of Civil and Geodetic Engineering University of Ljubljana, Sloveenia) ja Krystyna Kurowska (Faculty of Geoengineering, University of Warmia and Mazury in Olsztyn, Poola).