Foto: Ilja Aksjonov + pixelshot + Canva.com

Neljas osa loodusravi terapeudi ja kahe lapse ema Merle Martinsoni 5-osalisest kooliteemalisest artiklisarjast keskendub tema laste koduõppe kogemusele: “Koduõppe otsust kardetakse kui tuld, sest tegemist on tundmatu alaga. Kõik tundmatu on aga ajule hirmus. Seetõttu soovin teile tutvustada müüte, mis tegelikult ei kehti ning anda mõtteid, kuidas korraldada koduõpe viisil, et õppimine oleks igapäeva loomulik osa.”

Esimene müüt, mille me kohe murdsime, oli see, et kodukooli saab jääda vaid teatud kuupäevadel. Meie novembris tehtud kodukooli-otsus tekitas kohe kihinat-kahinat, sest avalduse saab sisse anda vaid 20. augustini või uueks õppeaastaks 20. detsembrini. Muul ajal pole see võimalik – ent selgus, et tegelikult sõltub kõik kokkuleppest kooliga.

Kooli valik

Suurim viga, mis tehakse, on jääda kodukooli tavakooli alt. Kui seal on koolisiseselt juba päris suured käärid õppimise osas, siis koduõppe osas lähevad asjad veel hullemaks. Sageli nõutakse kord nädalas mingite testide tegemist ja muid hulluseid, mis koduõppega kuidagi kokku ei käi. Lihtsalt sageli on see kontrollivajadus nii suur ja veidi ka ego-küsimus: kuidas nüüd siis lapsevanem ikka oma arust õpetajat mängib…

Õpetaja on ju väljaõppinud spetsialist ja diplom näitab võimekust, mitte oskused ise. Väga irooniline minu jaoks, sest paljud inimesed ei ole valinud oma eriala oskustest lähtudes, vaid kellegi teiste ootustele vastamiseks ning ei lähe kunagi oma erialal sügavuti ning paljud on ka üsna käpradlikud, sest nad pole lihtsalt õiges kohas oma elus. Diplom ei näita tegelikku võimekust asjadest sügavalt aru saada, vaid seda, et testid on hästi osatud ära täita. On oldud kellegi tubli reeglite järgija. Oma alal väga silmapaistvad isikud ei ole sageli lasknud koolidel end lukku panna ja õppinud omal käel. Omandamata diplomeid omandades sügavaid teadmisi ja oskusi üliloovalt, milleks pole diplomit vaja.

Taustal võib olla õpetaja heasoovlikkus, aga kui see on vürtsitatud teadlikkuse puudumisega, siis head nahka sealt oodata ei ole. Ole ise teadlikum. Ära oota teadlikkust kohast, kus see puudub. Tee parem valik ja registreeri enda laps selle kooli alla, kes pakub sinu jaoks parimaid lahendusi. Lahendusi pakutakse ka selles osas, kas on täiesti 100% koduõpe, kus sulle antakse vabad käed, kuidas programm läbi viia – peaasi, et aasta jooksul nõutu on läbitud. See on variant, mille meie valisime ja registreerisime end Gaia kooli koduõppesse, kus kaks korda aastas toimub ülevaatlik vestlus, et koordinaator saaks lapse õppel veidi silma peal hoida. Ta ju võtab ka riski meie usaldamisega. Ja ma olen lõputult tänulik selle eest.

Vanemaid on igasuguseid ning alati on neid, kes olukorda mingitel valedel eesmärkidel ära kasutavad. Issanda loomaaed on teadupoolest kirju ning arusaadav on, et kui võimalik, siis tuleks see tuvastada. Selles osas mul üldse pretensioone pole ja veidi jutustamist kaks korda aastas üle jõu ei käi. Pigem on tore, eriti kuna ollakse väga toetavad vabaõppe meetodite suhtes. Kui sulle selline isepäine tegutsemine ei sobi, siis on ka nn vahepealseid võimalusi juhendatud koduõppe näol. Saab ka näiteks ainult mõne aine puhul juhendatud õpet – valikuid on tõesti seinast seina ja igaüks leiab selle, mis just talle vaja on. Uuri erinevatest koolidest. Mõtle läbi, mida sa täpselt soovid. Aga püüa oma otsuseid mitte hirmudele rajada. Tea ka seda, et sul on igal hetkel võimalik ühe või teise süsteemi kasuks otsustada, kui sulle tundub, et vajad muutust. Üldjuhul pakuvad selliseid võimalusi erakoolid.

Sotsiaalsus

Meie pere ja sõprade esmane paanika ilmnes sõnaga “sotsiaalsus”. See ajas lõpuks juba naerma. Ma teatasin selgelt, et koduõpe ei tähenda, et ma oma lapse aheldan kuhugi voodi külge ja ta kunagi enam kellegagi kohtuda ei saa.

Sotsiaalsuse teema on üks suurim ja imelikem müüt üldse. Miks nii, kui 1) koolis tunni ajal ei ole lubatud omavahel rääkida, 2) vahetunnid, kus võib rääkida, on väga lühikesed. Kuidas me sellist sotsiaalsust siis üldse ülistame? Poiss ka pikka aega kahtles just selle punkti tõttu, kas ikka jääda kodukooli ja koduõppele.

Milline on reaalsus? Kuna koduõppel olles on õppetöö väga efektiivne, siis meie koolivaheajad on tunduvalt pikemad ning igas päevas on kordades rohkem vaba aega, et tegeleda oma hobi või sõpradega. Mõni nädal peale Marteni kodukooli jäämist tulid tema sõbrad minuga läbirääkimisi pidama, et äkki nemad saaksid ka minu õpilasteks tulla ehk siis nad nägid, mis tegelikult toimub. Huvitav on muidugi mõne täiskasvanu arusaama paindumatus, kui sa kirjeldad, kuidas see kõik on pseudoprobleem ja laps on väga aktiivne, aga talle lihtsalt ei mahu pähe, et ka teistmoodi on võimalik elada. Selline asi on vahel üsna kurnav, eriti kui üritatakse minna last seljataga mõjutama ikkagi kooli kasuks otsustama. Õnneks on meil siiani lastega väga avatud suhe ning sellistest katsetest räägitakse, kui need on liiga intensiivseks osutunud.

Kirsiks tordil on olnud ka kliendid, kelle lastel on olnud keerukas selles pingelises koolikeskkonnas ning raskusi just sõprussuhete loomisel ning sotsialiseerumisel. Rõõm on kuulata varateismeliste lugusid, kes peale kodukooli jäämist on õitsele läinud. On muutunud julgeteks ja rõõmsateks isiksusteks. Tulnud välja oma kaitsekestast ning just muutunud väga sotsiaalseks. On tervenenud koolistressist ning avanud end maailmale.

Õppetöö tase

Teine suur müüt on, et kodukooli lapsed on akadeemiliselt nõrgemad ehk saavad kehvemaid tulemusi. Tegelikult on just vastupidi. Koduõppel olles saab laps personaalset tähelepanu ja seal saab keskenduda just sellele, et laps tugevused saaks välja tulla ning et muus osas ei jääks ka midagi unarusse. Seda palju väiksema vaeva ning ajaga, kui vanematel on arusaamad õppimisest paigas.

Kombinaatkoolides ei ole kellelgi aega eriti tegeleda laste erinevate muredega personaalselt, see töö tuleb nii ehk naa teha ära kodus. Kodukooli pered ennetavad juba selliste olukordade tekkimist. Kindlasti on siinkohal ka kehvu näiteid tuua, aga mõne üksiku möödalasu pärast ei peaks kõiki ühte patta panema. Meie lapse akadeemilised ja muud oskused on arenenud just kõige võimsamalt kodus õppides. Ja taandareng toimus just koolis. Inimesed ongi erinevad.

Ära mängi kodus kooli

Kui me tuleme koolisüsteemist ära, aga loome koju sama süsteemi, pole asjal mingit mõtet ning stressitase on ikka laes. Väga soovitan lugeda deschooling’u kohta. Ehk kuidas tulla välja nendest süsteemidest, mis meile seal on sisse programmeeritud. Me siiski oleme ise nii pikki aastaid koolipinki nühkinud, et alateadvusesse on tekkinud automaatsüsteemid, mis vajavad ümber mõtestamist.

Deschoolingu’t vajab ka sinu laps, et sellest sisse harjutatud mustrist lahti lasta. Esimene poolaasta läks meil suurelt jaolt just deschooling’u süsteeme luues, kus kustutasime ära kõiki eelnevaid dramaatilisi kogemusi ning lõime hoopis teised süsteemid, kus kõigil oli hea olla.

Huvitav on see, et deschooling’ust ehk kooliprogrammi probleemidest rääkis juba eelmisel sajandil Ivan Illich, kes andis sellekohase raamatu välja juba aastal 1971.

Hea näide sellest, kui aeglaselt ja kas üldse massid on võimelised kaasa mõtlema ja muutusi looma. Selle järgi ei ole mõtet enda elus lihtsalt aega raisata ning lõputult oodata.

Kasuta erinevat õppematerjali, ära jää õpikutesse kinni. Õpikud on toredad, sest nad näitavad ära teemad, mida lapselt oodatakse, et ta teaks. Neid saad kasutada raja loomisel. Meil on opiq.ee leping ja olen selle programmi üle ülitänulik. Ma saan valida mistahes õppeaasta õpikuid ehk kui me 3. klassi kevadeks olime kogu matemaatika juba läbi teinud, saime kohe minna 4. klassi materjalide õppimise juurde. Praegu kasutab mu poeg oma tugevamate õppeainete osas nii 4. kui ka 5. klassi õpikuid. Samuti, kui mu laps on juba täna keemiast huvitatud, saan ma ka selle aine lahti lüüa ning uurida – ei pea ootama 8. klassini. Palju on ka videomaterjale koolieelikutele, mis annavad huvitavaid teadmisi täiskasvanutele. Mul on sellest programmist palju tuge ning lastele meeldib seal ka erinevaid teemasid uurida. Kindlasti ei ole see ainus sellelaadne programm.

Matemaatika ongi üks väheseid õppeaineid, mille puhul tõesti laps näpuga õpikus järge veab. Ta muidugi ise valib, mis järjekorras ta mingeid teemasid teha tahab. Kui ikka ühel päeval murrud ei istu, aga sobib mingi muu arvutamine, siis teeb ta seda muud. Teistes õppeainetes me sageli võtame lihtsalt õpiku sisu kui teejuhti, mis teemadest peaks olema teadlik, aga õppemeetodi, vahendi asukoha valime alati ise.

Palju elulist materjali

Meie kasutame tohutu palju sellist õppematerjali, mille osas laps ei saagi aru, et ta õpib.

1) Parim asi on arutleda igasuguste teemade üle jooksvalt, mis elu ise ette annab. Püüa anda lapsele ruumi ise teemade kohta midagi arvata ehk ta aju tööle panna. Küsi tema arvamust alati esimesena.

Ma vahel kusjuures täitsa meelega ütlen esialgu mingeid valeväiteid, et esitada väljakutse – osata mulle vastu vaielda. Märgata, kui midagi ei klapi. Arutleda erinevate väidete võimalikkuse üle. Selline asi paneb ise mõtlema ning infot ise uurima. Neid olukordi, kus laps väitleb ja ma ka nõustun, et ta on avardanud ka minu vaatenurki mingites teemades, tuleb iga päevaga aina enam. Koos arenemine on üliäge.

Inimesed on harjunud, et kõik söödetakse lihtsalt valmis kujul ette ning ei oskagi selle peale tulla, et massimeedia, õpik või poliitik ei pruugi tõtt rääkida. See on ka üks koolisüsteemi pärand, mis täiskasvanu elus rolli mängib. Koolis ei ole ju lubatud väga õpiku ega õpetaja infot proovile panna. Üldjuhul saab sellise tegevuse eest rängalt karistada. Nii kasvatatakse sõnakuulelikku biomassi.

Ekraanid pole pahalased

2) Ma ise ei mahu ka nn spirituaalsete inimeste kuvandisse, sest minu üks suur armastus on kino ja telekas. Noh, teate küll seda kuvandit, kus ma peaks metsas istuma, allikavee muusikat kuulama ning ekraane siunama. Metsas ma võiks mudugi käia tihedamalt, aga ekraane ma armastan ning olen täielik diskoplika, kuulates Justin Bieberit.

Ekraanid andsid mulle kunagi väga hea keeleoskuse kergusega, mis on avanud mulle erinevaid uksi. Isa ikka räägib, kuidas ma koolieelikuna juba soome- ja ingliskeelseid filme tõlkisin. Vene keel on õpitud emaga koos seebioopereid vaadates vene kanalite pealt. Samuti annavad erinevad filmid, saated mõtteainet ja kõneainet kodus, mida arutada oma nurga alt.

Teate lauset, et kui sina ise oma aju ei pese, siis pestakse seda sinu eest. Mina olen seisukohal, et ma ei kaitse oma lapsi millegi eest, vaid õpetan neid elus nägema selliseid skeeme, süsteeme. Muide, Hollywoodi filmid on ise väga head õpetajad, näidates sageli ära, mis maailmas toimub. Nii mõnigi on pigem dokumentaal kui meelelahutus. Multikad on suurepärased teejuhid. “Small foot”, “Frosen 2”, “Soul”, “Inside out”, “Trolls” 1 ja 2 on kindlasti väärt vaatamine ka täiskasvanutele, et sügavamalt elusüsteeme mõista.

Meie pere lemmik TV-kanalid on History ja Discovery. Sealt tuleb väga palju erinevat tänapäevast teadust, mida õpikutest ei leia. Esitatakse see huvitavalt. Samas on see tore pere ühisaeg. Ühendatud on ka inglise keele oskus ning lugamisoskus subtiitrite jaoks. Igasugused “mitu asja ühes süsteemis” on eriti lahedad.

3) Youtube’ist saab õppida sisuliselt kõike. Seda võimalust kasutan ma ise palju enesearenguks. On väga suur vahe, miks ekraanide taga istuda ja mida sealt ammutada. Igasugune e-õpe avardab minu jaoks tohutult võimalusi siin maailmas. Ma saan õppida tipptegijatelt, kes elavad teises maailma otsas ning oma lastele õpetan ma samamoodi neid võimalusi kasutama. Kui sa tahad milleski väga heaks saada, siis targem on minna õpipoisiks just oma ala tipptegijate juurde ning kuulata, kuidas nemad oma tee on leidnud ja püüda ise veel paremini ning loovamalt.

Ekraanid vahel muidugi ka neelavad meie elu, aga siis on võimalik taas korrektuure teha. Sõber saatis ühe väga laheda pildi ükspäev, kus oli kirjas, et Lamborghini ei reklaami oma autosid telekas, sest tema klientuur ei raiska ekraani taga istudes oma aega. Me ju tahaks olla sellise elatustasemega nagu Lamborghini ostjad, nii et tasub mõelda, mis valikuid nad elus teevad ja ei tee. See paneb kergusega kinni panema mingeid täiesti sisutühjasid saateid, kus ainult hüsteeriat külvatakse või Facebooki skrollimist, sest see on tõesti ajaraiskamine, mille ajal sa ei loo midagi paremat enda ellu. Aitab rohkem hoida seda joont, et asi, mis ma vaatan, peab mulle kuidagi kasulik olema. See ei tähenda ainult asjalik – ka naer on väga kasulik ehk see peab minu jaoks midagi paremaks looma.

Mu 6-aastane räägib ka juba päris hästi inglise keelt ning kasutab ekraane õppetööks edukalt. Samas on ta maailma ägedaim meisterdaja – kõigeks on siin elus aega. Mina ekraane ei põlga, püüan neist ammutada nii palju kui võimalik, panna need enda kasuks tööle. Ei ole just ebatavaline, et lapsed leiavad mind hommikul veidi unisena, sest olen õhtul sattunud mõne hea loengu otsa ning ammutanud poole ööni uusi oskusi, mida ma hakkan kohe ka rakendama. Ja ma luban endale selle aja ning olemise – kui just sellel hetkel on aju info vastuvõtmise voos, siis ma kasutan seda nii palju ära kui võimalik.

Üritused, muuseumid, raamatukogu

4) Me osaleme igasugustel erinevatel üritustel. Näiteks palus Kohila vallavalitsus teha lastel ettepanekuid mänguväljaku jaoks. Tallinna raamatukogus oli tore üritus, kus koguti laste enda loodud jutte. Sellised asjad annavad lisamotivatsiooni lihvida oma kirjutamisoskust.

5) Muidugi ei tohi ära unustada meie ägedaid muuseume, mis pakuvad toredaid üritusi ja elamusi. Tallinnas saad sa laenutada raamatukogust tasuta pileti üsna mitmesse ägedasse muuseumisse. On ikka hoopis teine asi vaadata tervishoiumuuseumis päris organeid kui lihtsalt pilte raamatus. Seal käisime ka lahkamisetendusel, mis oli ülivägev ja informatiivne.

Etenduse läbiviija oli tohutult üllatunud, et üsna mitu alla 10-aastast last olid vaatama tulnud, sest programm on mõeldud keskkooliealistele. Lapsed olid väga kaasamõtlevad ning said kenasti räägitust aru. Ära alahinda oma last. On ikka päris meeldejääv hoida käes päris inimsüdant või kopse. Sellist kogemust raamat pakkuda ei suuda.

Tallinnas on ka valitud muuseumides tasuta muuseumipäev kord kuus pühapäeviti.

Talvisel perioodil saavad lapsed tasuta ka kord kuus loomaaeda. Kui lapsed väiksemad olid, siis tegin Turovski raamatu lugude järgi neile ise tuuri loomaaias. Nüüd lasen neil endil midagi huvitavat mõne looma kohta uurida ja mulle jutustada. Talvisel ajal on loomaaed minu jaoks sageli põnevamgi kui suvel. Elevant on majas nii lähedal, et talle saab peaaegu pai teha.

Ma ise naudin ka sellist õppetööd tohutult ning lapsed tunnevad seda.

6) Lase lapsel vabalt raamatukogus ringi tuhnida ja inspireeri teda ise raamatuid valima. Lapsed üllatavad sind sellega, mis nad tegelikult teada tahavad. Loe ise ka palju raamatuid – ole eeskujuks. Lapsi saab kõva häälega ette lugema siis, kui sa kõigepealt seda ise teed. Raamatukogu on täis lihtsalt nii palju huvitavat kirjandust. Koduõppel ei ole sa piiratud ühegi nimekirjaga.

Raamatukogud on täis igasuguseid muid võimalusi: näiteks laupäeva hommikuti on voolimistund, kus üks tore naisterahvas teeb lastega koos üle interneti plastiliinikujusid.

7) Ma armastan meie arvutiajastut. Kui tuleb mingi mõte ja soov midagi teada saada, on vastused sekundi kaugusel. Nii teeb sageli laps mõne uurimistöö huvitava persooni kohta, kelle nimi on kuskilt silma jäänud. Esimene täitsa iseseisev uurimstöö oli poisil näiteks Elon Muski kohta. Meile on Google mitu korda päevas hea sõber. Nii saab õppida jällegi inglise keelt, sest väga palju materjale on just võõrkeeltes, aga ka funktsionaalset lugemist ning info otsimise võimalusi.

Keeleõpe ja Pinterest

8) Keeleõppeks kasutame me telefoni äppe. Meile sobib enim Duo Lingo. Poiss õpib seal vene keelt inglise keele baasil. Mis jällegi loob kaks ühes süsteemi. Keeleõppe programme on erinevaid. Paljud neist täitsa tasuta. Keeleõpe hakkas meil aga näiteks sellest, et autoga ringi sõites, muusikat kuulates laps soovis, et ma laulu sõnu tõlgiks, mis raadiost kõlasid. Ka arvuti taga lapsele vabu käsi andes tuleb meie lapsel suur motivatsioon keelt õppida, sest väga palju infot on just inglise keeles.

Mulle ausalt väga ei meeldi, et mutifilmidele eestikeelne tõlge peale loetakse, sest see võtab võimaluse keeleõppeks ära. Ma suunan oma last palju ka võõrkeelseid multikaid vaatama.

Palju kasutame me inglise keelt ka oma igapäevaelus, kus lihtsalt nalja pärast räägimegi mingeid asju üksteisele võõrkeeles. See annab reaalse kogemuse suhtlemisel. Õpikud ega programmid seda ei võimalda. Asjad kinnistuvad ajusse vaid nende kasutamisel.

9) Pinterest. Kes on seda platvormi kasutanud, see teab, millest ma räägin. Sealt saab inspiratsiooni igasugusteks asjadeks. Väljaprinditavaid töölehti, mida lapsed armastavad täita ja palju muud. Ainuke probleem, mis vahel tekib ja mida saab ise teadlikult juhtida – mitte ainult vaadata neid ideid, vaid päriselt ette võtta ja ära teha. Vahel inimesed pigem lihtsalt vaatavad, kuidas teised on loonud, aga ei rakenda neid ideid. Siis on selline tegevus tühi ajaraiskamine.

Inspireerivad inimesed ja laste kaasamine

10) Inspireerivad inimesed. Niipea kui meil mingi teema osas küsimused tekivad, siis ma otsin inspireerivaid inimesi, kes saavad näiteks mõnest ametist rääkida või kelle elulugu uurida, et vaadata, kuidas on saavutused tulnud.

Alati ei pea inspireeriv lugu olema positiivne. Väga hea on tuua ka negatiivseid näiteid mõtlemisaineks.

Kui meie kodu lähedal oli narkomaani laip, millest me mööda sõitsime, siis ma ei käskinud lastel pead ära keerata, vaid lubasin neil elu tõsiasjadele otsa vaadata. Sündmus missugune, mida ilmselt elu lõpuni mäletada ja uurida, kuidas inimesed sellistesse olukordadesse satuvad! Igasugune info on hea info, et kunagi aidata ohuolukorras enda jaoks häid valikuid teha. Häirivad sündmused vajavad vahel päevi lahtiseletamist, aga selleks ma ju siin elus nende kõrval olen ning sõnad ei ole loetud. Lastel tekib väga asjalikke küsimusi just sellistes veidi ebatavalistes olukordades ja raskete situatsioonide nägemisel. Nendest asjadest ei tohiks karta rääkida.

Ma püüan hoida joont, et tabuteemasid meie peres ei ole. Lapsed näevad ja kuulevad asju ja kui vanem ei ole valmis neid lahti seletama, siis kas nad loovad ise sinna mingi eksliku kuvandi olukorrast või lasevad kellelgi teisel selle seletamise tühimiku täita, mis sageli ei ole hea mõte. Iga teemaga läheme me sügavuti erinevate nurkade alt mõtisklema ja uurime. See võtab muide palju vähem aega, kui arvata võiks.

11) Kaasame lapsi enda töösse, mõtetesse ja kodustesse asjadesse.

See on parim õpe päriselt elus asjade lahendamisel. Kui laps on sinuga igal pool kaasas, siis ta näeb erinevaid olukordi ja on ka osaline pere tegemistes. Kui ma oma õppevideoid lindistan, siis poeg on minu kaameramees. Sageli ta küsib minult mõne loengu linki, et ise ka kuulata. Ta on huvitatud minu tegemistest, sest ta on nende juurde oodatud. Ta teab, et kui emal läheb hästi, läheb kogu perel hästi.

Ma võtan lapsed kaasa ka üritustele, koolitustele, kuhu mind on esinema kutsutud. Nii saan ma olla neile inspiratsiooniks. Nad näevad ära mu lavahirmu ja saavad sellest läbimisel mind toetada. Nad näevad läbi selle ka oma mõjuvõimu, et nende panus on oluline. Nad on näinud, kuidas ma oma esimest esinemist rahva ette tegema läksin ja värisesin nagu haavaleht, aga sellegipoolest ära tegin, sest hinge soov oli nii suur. Iga korraga arenesin aina julgemaks ja paremaks ning ei lasknud millelgi end peatada. Nad näevad päris elu protsessi ja seda, kuidas tegelikult areng käib, mitte ei oota, et igas olukorras kohe kõik ideaalne oleks.

Ma seletan lahti ka meie pere eelarved, et lapsed teaksid, mida on mõistlik poest osta või mida mitte. Seletan lahti enda mõtted, miks ma kuhugi raha olen nõus kulutama ja mõne teise asja osas ei ole nõus. Selleks, et nad näeks ära kõik protsessid, mis peres toimuvad ning kuidas mingi otsus üldse saab tehtud.

Isaga nokib laps garaažis ning proovib erinevaid tööriistu. Eelmine suvi näiteks tegi klaasimaali Dremeliga. Sellised oskused on hindamatu väärtusega. Tulevikus on plaanis ehitada ise ratastel väikemaja mõlemale lapsele nii, et nad ise selles protsessis 100% osaleksid. Oskus iseendale maja ehitada, majandada oma rahadega, luua häid võimalusi, suhelda erinevate inimestega, mitte vaid fikseeritud kambaga koolis, teha süüa, koristada on põhioskused, mida kool muide ei anna üldse või väga kliiniliselt ja pinnapealselt, aga nende oskusteta on keerukas siin elus hakkama saada.

Huviringid ja lugemine

12) Kasutan igasuguseid ringitegevusi, et laps areneks mitmekülgselt. Vahepeal käis poeg näiteks Kiisal loodusringis. Mina lihtsalt ei ole väga metsas ringi kondaja regulaarselt. Selle tühimiku sain aga lasta kellelgi teisel täita ning alati leian ma selleks eriti inspireerivad inimesed ja taskukohased võimalused. Minu jaoks tõesti on oluline ka erinevates kohtades õpetada lapsi kohanema. Koolisüsteemis on tegelikult üsna kinnine ring. Jällegi on huvitav näha, kuidas seda sotsiaalsust kuidagi ülemaks peetakse. Kui aga käia erinevatel üritustel, suhelda erinevate inimestega on sotsiaalsus ju palju suurem kunst ja oskus, mida omandada või mis? Tunda end mugavalt igas seltskonnas ja inimeste ringis on väga hea oskus.

13) Minu lastele on alati meeldinud, kui mina ise neile töölehed teen. Ma isegi ei tea, miks. Ilmselt teeb see neile asja ikkagi personaalseks, eriliseks, et mina sinna oma käe külge panen. Need valmis trükitud töövihikud jms jäävad üldjuhul seisma. Ma teen ka rõõmuga, sest see 15 minutit mu päevast annab võimaluse just oma lastele luua selliseid ülesandeid, mille puhul ma tean, et ma panen nad proovile, aga ei lähe sellega üle piiride. Saan teha väga mitmekesiseid ülesandeid ning luua neile veidi pidepunkte, mida võiks üldse vaadata ja uurida.

14) Kui laps ei taha väga raamatut kätte võtta, et lugeda, on muid erinevaid võimalusi, kuidas lugemisoskust lihvida. Esiteks ise ettelugemine õhtuti. Muinasjutud on inspireerivad. Muidugi tasub ka nende üle arutleda. Minu jaoks Lumivalgeke on täiesti ulmeline naiivitar, kui ta end kolm korda laseb ära tappa. Ja ma ütlen selle julgelt ka lastele välja.

Meie elu on täis lugemist. Kui ma hakkan süüa tegema, on mul vaja retsepti järgida – miks mitte anda see ülesanne lapsele endale. See on parim lugemine üldse, sest teksti sisu tuleb väga hästi mõista – muidu kook lihtsalt välja ei tule. Väga eluline.

Liigu ringi ja avasta maailma

15) Ole aktiivne ja liigu ringi.

Me vahel võtame ette ja istume lihtsalt trollile ja vaatame, kuhu see meid viib ja mis olukordi, inimesi me kohtame. Igast võimalusest haarame kinni. Linnapeal on nii toredaid inimesi, kellega vahel juttu teha ja maailma asju küsida. Näiteks mõne ametikoha esindaja: Balti jaamas näiteks rongijuhilt nööbist kinni haarata ja küsida, et ta näitaks oma töö tegemist. Olla loov. Inimesed on lahked rääkima ning oma elusid jagama.

Erinevad, ka stressiolukorrad, mis võivad ette tulla kas meie endiga või mida saame kõrvalt pealt näha annavad jälle elulisi teemasid, mida koduseinte ega ka kooliseinte vahelt ei leia – see on päris elu ja selle tahud. Me reisime ringi ka väga erinevatel kellaaegadel, mis aitab näha väga erinevaid olukordi. Linn muutub erinevatel aegadel drastiliselt. Paljud liiklusummikutes istuvatest inimestest näiteks ei teagi, et need kestavad vaid neli tundi päevas ning muul ajal on liiklus olematu ja kuskil ei pea ootama. See näitab selgelt, et meil ei ole autode üleküllust, vaid probleemiks on asjaolu, et kõik liiguvad massidena just selle nelja tunni kestel. Lihtsam oleks ju seda süsteemi muuta, mitte roheluse arvel autoteid juurde teha. Aga inimene, kes käib ainult ühte ja sama rada ei teagi, et teised rajad on ka veel olemas elus.

Ringiliikumine tähendab muidugi ka sõprade ringi, kus laps saab koguda erinevaid mõtteid ning kogemusi enda ellu.

Kas teile ei tundu, et sellisel viisil õppimine on juba hoopis midagi loovamat ja toredamat kui lihtsalt pingis paigal istumine ning kuiva teooria kuulamine? Me “elame õppimist”, mitte ei ole tunde paigal. Õppimine on kvaliteetse pereelu loomulik osa, mitte tüütu ja igav kohustus. Me lustime ja märkame elu ennast.

Teistest olulistest hoiakutest, mis aitavad sul koduõpet-kodukooli läbi viia ilma stressita ning nii, et endal on ka lõbus, saad lugeda järgmisest osast. Paljusid asju saad rakendada ka koolilaste puhul. Nii ei muutu kodutööde tegemine kodusõjaks, vaid saab samuti olla kvaliteetaeg lapsega.

Merle Martinson