Fotomontaaž Balti ketist 2021

Northumbria ülikooli rahvusvahelise inimõiguste dotsent David McGrogan kirjutab 29. märtsi Substacki artiklis, et „liikumispiirangute ajastu üks märgatavamaid jooni oli inimõiguslaste eestkõnelejate – seltskond, mille liikmed ei ole valitsuse poliitika kohta arvamust avaldades tavaliselt kunagi arglikud – muutumine silmatorkavalt taltsaks.

Alates 2020. aasta märtsist pälvisid inimõiguste eestkõnelejad tähelepanu ainult oma puudumisega, kuna kõige põhilisemad vabadused sätestati valitsuse määrusega (Eesti riigis kehtestas valitsus piirangud ja sekkumised järjestikuste korraldustega). Inimõiguslaste ülesandeks peetakse endiselt üksikisiku vabaduse kaitsmist riigi voli eest. Miks siis ei suutnud inimõiguste eest tavapäraselt seisjad – see juristide, akadeemikute, aktivistide, ekspertide ja bürokraatide konglomeraat – selle põhieesmärgi eest seistes isegi moepärast sõna võtta?

Sellele küsimusele vastamiseks oleks vaja tervet raamatut, kuna inimõiguslaste mandumine riigi juhtkonnaga innukateks kaasanoogutajateks on tulemmus, mille juured ulatuvad väga sügavale.

Covidi “parimad tavad“

Riiklikud inimõiguste kaitsjad, peamiselt inimõiguste ombudsmanid (õiguskantslerid) on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimõiguste süsteemi nurgakivi. Idee seisneb selles, et need organid on vastukaaluks valitsuse ametlikule poliitikale, tegutsedes häälena inimõigustega seotud murede korral, mis võivad tähelepanuta jääda ning aidates ÜRO süsteemil endal rakendada ja jälgida inimõiguseid puudutavate õigusaktide järgimist. Need on olemas enamikus lääneriikides (USA-s, kus ollakse rahvusvaheliste inimõiguste suhtes skeptilised, selliseid institutsioone ei ole) ja neile võib tavaliselt päevakajalistes küsimustes loota.

Riiklikud inimõiguste institutsioonid (National Human Rights Institutions – NHRI-d) on akrediteeritud ÜRO enda poolt ja nad suhtlevad üksteisega ülemaailmse liidu GANHRI (The Global Alliance of National Human Rights Institutions) võrgustiku“ kaudu. Selle suhtluse tulemusel sündisid ka Covid-19 “parimad tavad“, sealhulgas 2020. aasta suve alguses koostatud NHRI reageeringute tabel sulgemistele.

Selles 37-leheküljelises dokumendis esineb sõna „vabadus“ täpselt 8 korda, kusjuures 7 neist juhtudest (Mongoolia, Aserbaidžaani, Küprose, Prantsusmaa, Luksemburgi, Montenegro ja Ukraina NHRIde vastustes) kasutatakse seda kontekstis, milles nõutakse, et riik teeks rohkem, et kaitsta „haavatavaid inimesi“ – näiteks isikud, kes viibivad kohtades, kus neil puudub vabadus, st vanglates.