Foto: gguy / Adobe Stock

Nähtavasti eksisid need, kes jõudsid juba rõõmustada, et Jevgeni Prigožini avantüür vallandab Venemaal kodusõja ja kaose. Tema eraarmee marss Moskva peale lõppes sama ootamatult nagu see algas, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Lühike kokkuvõte juhtunust neile, kes ei ole uudisvoogu jälginud.

Reede hommikul avaldas Jevgeni Prigožin video, milles kritiseeris Venemaa kaitseministeeriumi, süüdistades seda presidendi eksitamises Ukrainas käiva sõja osas. Päeval aga teatas, et esitas riiklikule uurimiskomiteele kaebuse kaitseminister Sergei Šoigu ning kindralstaabi ülema Valeri Gerassimovi kohta. Õhtul väitis, et Venemaa relvajõud sooritasid raketirünnakuid tema poolt juhitava palgasõdurite grupeeringu Wagner laagrite pihta, tappes hulga võitlejaid. Prigožin lubas selle eest karmi kättemaksu ning ähvardas hävitada kõik, kes üritavad teda takistada. Venemaa kaitseministeerium teatas seevastu, et väited Venemaa relvajõudude raketirünnakutest Wagneri laagrite pihta ei vasta tegelikkusele ning kujutavad endast informatsioonilist provokatsiooni.

Ööl vastu laupäeva sisenesid Wagneri võitlejad Doni-äärsesse Rostovi ning hõivasid seal hulga sõjaväerajatisi. Doni-äärne Rostov on Venemaa poolt annekteeritud Donetski ja Luhanski oblastitega piirneva Rostovi oblasti pealinn. Prigožin nõudis, et Šoigu ja Gerassimov tuleksid temaga kohtuma, ähvardas jätkata vastasel korral liikumist Moskva poole. Seda nõudmist ei täidetud. Selle asemel alustas FSB hoopis Prigožini suhtes menetlust ning Moskvas ja teele jäävates oblastites hakati rakendama terrorismivastaseid meetmeid, koondama vägesid wagnerlaste peatamiseks.

Vladimir Putin tegi hommikul pöördumise, milles kirjeldas toimuvat relvastatud mässu ning riigile ja rahvale noa selga löömisena ajal, mil Venemaa võitleb välisvaenlastega enda olemasolu, iseseisvuse ja suveräänsuse eest. “See võitlus, milles otsustatakse meie rahva saatus, nõuab kõigi jõudude ühinemist, ühtsust, konsolideerumist ning vastutustunnet. Kõrvale tuleb heita kõik, mis meid nõrgestab, igasugused lahkhelid, mida võivad kasutada ja kasutavad meie välisvaenlased, et meid seestpoolt õõnestada,” ütles Putin, võrreldes toimuvat 1917. aastaga, ning rõhutades, et ajalool ei lasta korduda. Ta ei maininud nimepidi Prigožinit (ega kedagi teist), kuid ütles, et mässu korraldaja on reetnud Venemaa ja kannab selle eest vastutust. Ühtlasi kutsus ta neid, kes olid sellega kaasa läinud, üles lõpetama osalemine kuritegelikus tegevuses.

Wagneri võitlejad jätkasid liikumist Moskva suunas. Venemaa relvajõud avasid nende pihta mitmes paigas tule, kaotades ise väidetavalt hulga helikoptereid ning lennukeid. Kui ulatuslikud need relvakokkupõrked olid, ei ole täpselt teada. Prigožin üritas tõrjuda süüdistusi reetmises. Venemaa meedia rõhutas päev läbi tungivalt vajadust hoida ühte ja koonduda presidendi taha. Tšetšeenia sõjapealik Ramzan Kadõrov teatas, et tema mehed on teel Rostovi, et mäss maha suruda. Wagneri üksused liikusid samal ajal juba läbi Voroneži oblasti, Lipetski oblasti, jõudes mõningatel andmetel välja isegi Moskva oblasti, kuid enne nende peatamiseks kiiruga rajatud suuremate kaitseliinideni jõudmist sai kõik järsku läbi. Prigožin teatas, et marss Moskva peale on lõppenud. Wagneri üksused tõmbusid tagasi.

Nagu selgus, saavutati Valgevene presidendi Aleksander Lukašenka vahendusel kokkulepe. Prigožin oli soovinud rääkida Putiniga, kuid Putin keeldus temaga rääkimisest. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskovi sõnul andis Putin loa lasta Prigožinil lahkuda Valgevenesse. Tema vastu algatatud kriminaalmenetlus lõpetatakse, et vältida verevalamist. Wagneri võitlejad, kes toimunud avantüüris ei osalenud, saavad sõlmida lepingud Venemaa relvajõududega.

Hinnangud sellele, mis täpselt juhtus, sõltuvad muidugi vaatepunktist. Eestikeelses (sotsiaal)meedias domineeriva versiooni kohaselt oli tegu riigipöördekatsega, mis ähvardas vallandada juba tõesti kodusõja, paljastas kõigile Putini nõrkuse ning lõppes Prigožini võiduga, sest tal õnnestus suruda jõuga peale oma nõudmised – tõenäoliselt teatatakse varsti, et Šoigu ja Gerassimov vabastatakse ametist. Putini lõpp on lähedal. Jne.

Alternatiivse seletuse kohaselt oli see avantüür hoopis meeleheitlik ja lõpuni läbimõtlemata samm, mille Wagneri kavandatud reorganiseerimisega silmitsi seisev Prigožin võttis ette selleks, et säilitada enda mõju. Putini reaktsioon tuli talle üllatusena. Wagneri üksused said liikuda esialgu kiiresti Moskva poole, sest kusagil oli langetatud otsus neid mitte takistada, aga suuremad kokkupõrked jäid lõpuks ära ka selle tõttu, et nemad ise ei olnud nendeks valmis (on üks asi sooritada sõjakuritegusid Ukrainas ja Aafrikas, aga hoopis teine asi minna selle riigi kaitseministeeriumi vastu, mille eelarvest Wagneri palgasõduritele tegelikult ju makstakse). Ja tavaliste venemaalaste jaoks demonstreeris see mitte Putini nõrkust, vaid nutikust, sest ta suutis hirmutava kodusõja puhkemise kiiresti lämmatada, kinnistades sellega enda kuvandit stabiilsuse tagajana. Wagneri varasemalt kavandatud reorganiseerimine Venemaa relvajõudude koosseisu viiaksegi nüüd ellu. Ja kui Šoigu ja/või Gerassimov vallandatakse, siis mitte Prigožini nõudmiste tõttu, vaid põhjusel, et nad ei suutnud tema avantüüri ära hoida.

Julgemate vandenõuteoreetikute arvates oligi see kõik üks kaval plaan, et kindlustada kõikuma löönud võimuvertikaali ning vabaneda korraga nii Prigožinist, kes langes seatud lõksu, kui ka Šoigust ja Gerassimovist. Üldiselt arvatakse, et Putin ei suuda Prigožinile andestada ning kui ta praeguseks hetkeks juba surnud ei ole, siis võib elada edasi vaid igavese põgenikuna, kes hoidub edaspidi avalikkuse rambivalgusest. Elame-näeme. Nii või teisiti oli see Prigožini poolt ilmselt grandioosne valearvestus, mille eest tal tuleb maksta kõrget hinda, aga vaevalt küll leidub maailmas kedagi, kes seda meest haletsema hakkaks.

Andres Laiapea

poliitikavaatleja