“Meie ühiskondlike protsesside üheks mõõdupuuks on kujunenud stabiilsus. Hoopis vähem on aga räägitud sellest, milleks meil seda stabiilsust vaja on? Siinkohal lähevad ühiskondlikud arvamused lahku – ühtedele on vaja stabiilsust selleks, et mitte midagi ei muutuks. Ühiskonnale on stabiilsust vaja selleks, et luua paremat tulevikku,” kirjutab Einar Eiland portaalis Külauudised.

Ühiskonna tulevikku saab üles ehitada siis, kui noored ise tahavad ehitada ühiskonna tulevikku. Kui aga ühiskonnas on vaja stabiilsust selleks, et mitte midagi ei muutuks, siis vastandab see võimu noore inimese tulevikuperspektiiviga ja noore inimese tulevikku nähakse pigem väljaspool populatsiooni piire ja selle jaoks luuakse ka vastavad ideaalid. Vaadates meie noorte inimeste lahkumist regioonidest pole kahtlustki, kumma kuvandiga meie riik tegeleb.

Seega oleme jõudnud mõttelaadilise tõkendini, mis takistab põlvkonnavahetust ja seega ei saa toimuda areng, mille tulemusena oleks homne päev parem kui eilne. Seega on aegamisi jõutud nii kaugele, et inimeste peades domineerib eliidile allumisvajadus, mitte arenemisvajadus. Tähtsaks muutub ka see, mida eliit näitena presidendi näol välja ütles, mitte see, milline on reaalne areng ja inimese roll selle arengu tagamisel.

Selline võim saab aga eksiteerida lubatavuse piirides ja lubajaks on rahvas. Meil kipub aga rahvas eksisteerima nendes piirides, mida võim talle lubab. Tulemusena oleme saanud kõikide sõja kõikide vastu ning sisuliselt on see kodusõda, kus rahvas peab olema sõjapõgeniku staatuses ning valitseb poliitilise võimu sektantlus. Sõjaseisukorras on keeruline ka populatsiooni paljunemine ja üksikvanematel on aina vähem aega pühenduda järeltuleva põlvkonna kasvatamisele ja eneseharimisele. Seega on iga järeltuleva põlvkonna vaimne ja füüsiline tervis aina kehvem. See aga kindlustab sektantliku võimu levikut.

Ilmselt oleks ebaõige sellise olukorra loomisel kiita olemasolevat võimu, sest võim on kui haridussüsteem, mis programmeerib inimesi vastavalt käituma. Kui võimu eesmärgiks on programmeerida inimest võimule stabiilselt alluma, siis see vastandub pikemas perspektiivis uuenemisvõime ja inimsusega. Siin on suur vahe – kas noor inimene õpib asjad ära selleks, et alluda paremini võimule, või õpib ta asjad ära selleks, et juhtida riiki ja ühiskonda. Vastavalt sellele luuakse ka vastavad õppekavad ja luuakse vastavad pühakirjatekstid.

Inimesed muutuvad sektantliku pluralismi õppeprotsessi tagajärjel sõltuvaks. Sisuliselt eksisteerib selline ühiskond kui stabiilses koomaseisundis olev patsient, kelle vererõhk on normis, süda lööb, hingamine toimub regulaarselt hingamisaparaadi abil ja patsiendil endal puudub arusaamine üldse, et koomaseisundis ollakse. Sellises olukorras levib ka arusaamine et me ei saa midagi muuta, ja ei saagi, kuna võimule on vaja meid kui alluvaid, mitte kui arendajaid. Ühiskondlikke protsesse hinnatakse selles ühiskonnas vaid selle järgi, kui hästi suudetakse võimule alluda ja president annab auraha nendele, kes allumises paremat eeskuju näitavad. Ka teadust hinnatakse selles riigis selle järgi, kuidas ta suudab võimu ees lipitseda, mitte ühiskonna arenguid tagada. Kuna domineerib allumisvajadus, siis mureneb aegamisi ka tervikutaju ühiskonna toimimisest või triivib vaid käputäie eliidi kätte ja seega kahaneb vaimne potentsiaal, millega võimu teostada. Et aga noorsugu võimule ohtu ei kujutaks, tuleb talle anda sellised teadmised, et ta riigist lahkuks ja mida rohkem lahkujaid saab olema, seda kindlam saab olema võimu tulevik. See näitab võimu töökvaliteeti. Et see protsess paremini kulgeks, luuakse läbi stereotüüpide ka vastavad eeskujud, kuni selleni, et enamusega ühte jalga käimist peetaksegi juba demokraatiaks. Aja möödudes tunneb selles riigis ennast kindlalt ainult eliit.

Et aga noori võimust paremini distantseerida, tuleb neile luua spordiideaal. Mida kauem hoida noort inimest selle ideaali küljes, seda ohutum ja steriilsem ta saab olema võimule, kuid teisalt seda kasutum on ta ühiskonnale. Sellise ideaali kummardaja suudab ise olla vaid võimu rakendamise objekt, mitte kujundada võimu.

Sama funktsiooni kannab ühiskonnas ka muusikafanatism. Selline inimene on paremini võimule allutatav, sest ta vajab võimu kui treenerit enda edasise käekäigu kujundamisel ja võim on seda abikätt alati pakkumas. Sisuliselt on kujunenud Eesti noortest võimu tegematajätmiste kahuriliha, aga seda nad ei tea ega tahagi teada. Sest nende jaoks on riik ja parlament Facebooki sõprade klubi. See on laostumine, mis algab inimese peades. Riik on noore inimese jaoks tööjõuturg kui gladiaatoriplats, kus peab enda isandale meeldima ja võimalikult palju vastaseid maha lööma, sest vaid siis oled sa võimule kasulik. Kõige selle juures on tsirkust palju, kuid noortel läheb leiva teenimine aina keerulisemaks, sest kahuriliha lihtsalt ei jagu.

Selline ühiskond triivib selleni, et inimesed ei tahagi enda riigis enam võimu võtta ega omada ja erakondadest kujunevad ususektid. Igaüks oma kiriku ja piiblikorraga. Noorte passiivsus aga väljendub selles, et ei käidagi enam valimas ega osaleta ka erakondade tegevuses. Noorte meeled on juba nii lahutatud, et puuduvad seosed oskuste, teadmiste ja kogemuste vahel.

Seega ei suuda inimteadvus enam inimest ühendada maailmaga ja see viib ühiskonna kõikide ressursside ületarbimiseni. Kõik see vaid kindlustab olemasolevat võimu. Neil, kes aga võimulektüüri paremini selgeks õpivad ja kirikukoorides paremini esinevad, on kergem jõuda võimuni. Edasijõudnud kuritarvitavad võimu aga täpselt samadel eeldustel, nagu nende eelkäijadki ehk realiseerivad vaid klannihuve. Neil ei ole mõtteski lahendada ühiskonna probleeme ja nende maailmapilt kopeerib vaid maata rahva ideaale.

Selline ühiskond ei ole ennast põhimõtteliselt võimeline juhtima ega tagama jätkusuutlikkust. Selline võim ei ole ka enamuse võim vähemuse üle, nagu demokraatiale kohane, sest enamus ei käigi valimas ega võta osa ühiskonna arenguotsuste kujundamisest, sillutades seega rändhõimude või seda rändhõimu mentaliteeti kandvate inimeste sattumist võimutüüri juurde. Kui aga võim ei suuda tagada põlisrahva arengupotentsiaali rakendamist ühiskonnas, siis on tegu genotsiidiga, mida võim on hakatud õigustama ajalooliste tõekspidamiste ja välisriiklike näidete varal ning mida tahetakse kinnistada kui rahvakultuuri. Sellisel võõrvõimul on vaid üks eesmärk valitseda.

Allikas: Külauudised

Pilt: city-data.com

Toimetas Mariann Joonas