10. detsember 2023 kell 20:26
Avaldame veel ühe katkendi samanimelist dokfilmi laiendavast üle-maailmsest bestsellerist “Fantastilised seened. Kuidas seened tervendavad, avardavad meie teadvust ja päästavad planeedi” (“Fantastic Fungi”). See, mükoloog Paul Stamets´i poolt toimetatud visuaalne meistriteos, sisaldab täielikke käsikirju, uusi esseesid ja intervjuusid ning veelgi rohkem fakte seente fantastilise maailma kohta, kui esialgne film. Raamatu lehekülgedelt avastate sisevaate meie jalge all asuva uskumatu mütseelivõrgustiku maailma, millel on võime taastada planeedi ökosüsteeme, parandada meie tervist ja taaselustada meie sümbiootiline suhe loodusega.
“Fantasitilised Seened” on praegu käimasoleva seente revolutsiooni esirinnas. Nende teadmiste abil saame luua teadvuse muutuse, mis on vajalik meie planeedi taastamiseks.
Avaldame kirjastuse Reval Buch loal lugemiseks essee, mis on kirjutatud Michael Polleni filmi-intervjuu põhjal.
NB! Koostöös kirjastusega Reval Buch kingime igaühele, kes ajavahemikus 22. novembrist kuni 15. detsembrini 2023 tellib Minu Telegrami 1 aasta paketi (50€), raamatu “Fantastilised seened”, mille kirjastuse jaehind on 34€. Telli SIIT!
PSÜHHEDEELSE TERAAPIA RENESANSS
MICHAEL POLLAN on autor, ajakirjanik, aktivist ning Lewis K. Chani kunstide lektor ja Harvardi Ülikooli teaduskirjanduse professor. Ta on kuue New York Times’i bestselleri autor. Tema viimane raamat on „How to Change Your Mind: What the New Science of Psychedelics Teaches Us about Consciousness, Dying, Addiction, Depression, and Transcendence.” (Kuidas muuta oma meelt: mida uus teadus psühhedeelikumidest meile teadvuse, suremise, sõltuvuste, depressiooni ja transtsendentsuse kohta õpetab).
See, mida me psühhoaktiivsete seente kohta ei tea, ületab kaugelt selle, mida me teame. Aga üks asi muutub kindlamaks: Nende tõhusust mitmesuguste psühhoemotsionaalsete häirete ravimisel ei saa enam eirata.
Mitte kaua aega tagasi Berkeleys ajakirjandust õpetades sain ma teada mõnedest üllatava- test uuringutest, mis hõlmasid psilotsübiini, niinimetatud maagiliste seente toimeainet. Seda kasutati nii müstiliste kogemuste esilekutsumiseks kui ka inimeste raviks, kes kannatasid elu lõppfaasi ängistuse ja eksistentsiaalse stressi all pärast teada saamist, et neil on diagnoositud surmav vähk.
Alustades vestlust mõne uuringus osalenud teadlasega, sain oma hämmastuseks teada, et selle uurimustöö ajalugu ulatub tagasi 1950ndatesse aastatesse ja et enne, kui LSD-st sai vastukultuuri uimasti, oli see omaks võetud psühhiaatrilistes ringkondades. Selle edukat kasutamist depressiooni, alkoholismi, obsessiiv-kompulsiivse häire (OCD) ja muude seisundite raviks oli kirjeldatud sada- des refereeritud artiklites. Arstid, kellega ma rääkisin, olid hakanud neid maetud teadmisi välja kaevama. Ja just maetud see oligi. Kui need psühhoaktiivsed ained 1960. aastatel laborist tänavale jõudsid, vallandas see omamoodi dionüüsilise energia ja innustas kasvavat vastukultuuri „autori- teeti kahtluse alla seadma”. Valitsus sekkus tungivalt, teadlaste kogukonna tegevus vaikiti maha ja töö sisuliselt lõpetati.
See avas mu silmad. Ülimalt produktiivne teaduslik uurimisvaldkond oli lihtsalt hüljatud, mida väga tihti ei juhtu. Nüüd, aastakümneid hiljem, kogeb see teadusharu renessanssi. On üha kasvav valmisolek lasta inimestel taas nende võimsate molekulidega eksperimenteerida, et näha, kui kasulikuks need võivad osutuda. Ja kogu see teadmine inspireeris mind sellest raamatut kirjutama.
Kui raamat „Kuidas muuta oma meelt” esmakordselt ilmus, ootasin palju vastuseisu, kuid vastukaja üllatas mind. Meie kultuur näib olevat psühhedeelse teraapia idee suhtes palju vastu- võtlikum kui varem; seda ei peeta enam marginaalseks ideeks. See on osaliselt tingitud vaimse tervishoiu süsteemi suutmatusest tegeleda depressiooni, sõltuvuse, traumade ja inimkannatuste kasvava ulatusega, aga ka seetõttu, et uued uuringud näitavad, milliseid võimsaid positiivseid mõju- sid psühhedeelsed kogemused inimesele mõnes väga raskes olukorras avaldavad.
Tegelikult on traditsiooniliselt konservatiivne FDA (Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimi- amet) seda uurimustööd julgustanud. Psilotsübiin jääb endiselt kontrollitavaks aineks, kuid ma usun, et see liigitatakse lõpuks ümber I loendist (kõrgeim kuritarvitamise potentsiaal) IV loendisse (V loend on kõige ohutum, sealhulgas näiteks retseptiravimid astmale). Lühidalt öeldes on see nüüd traditsioonilisel ravimi heakskiitmise teel teatud seisundite raviks.
Kõik see toimub ilma Big Pharma osaluseta. Kui see tööstus leiaks viisi, kuidas sellega raha teenida, siis muidugi teeks nad seda, kuid on liiga palju põhjusi, miks nad seda ei tee või ei suuda. Näiteks neid konkreetseid seeni on laialdaselt kasvatatud ja neid on suhteliselt lihtne leida. Nendega seotud molekulid on üldkasutatavad või esinevad looduses; või on nende patendid aegunud ning neid ei kasutataks krooniliselt; teisisõnu, need ei ole ravimid, mida inimesed võiksid võtta iga päev oma elu lõpuni. Just sinna läheb enamik farmaatsiatööstuse teadus- ja arendustegevuse raha: otsitakse järgmist antidepressanti, mis on patenteeritav ja mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks. Psilotsübiini ja LSD kasutamiseks uuritavad ravimeetodid hõlmavad ühte, kahte, võib-olla kolme tabletti ja see on kõik. Sel viisil ei saa eriti palju raha teenida. See ei tundu just väga hea ärimudel. Üldiselt meeldib ravimitööstusele ravim, mida saab kontrollida ja mida peab iga päev võtma, ja see ei kehti millegi sellise puhul nagu psilotsübiin.
PSÜHHEDEELIKUMID KÕIGILE?
„Need psühhoaktiivsed ained võivad luua kogemusi, mis muudavad inimesi fundamentaalselt kasulikul viisil.”
Üks huvitavamaid arutelusid psühhedeelsete ainete kogukonnas on praegu see, kas psühhedeelikumidel on kohta inimeste jaoks, kes ei kannata mingi konkreetse haiguse all. Teisisõnu, kas on olemas viis psühhedeelikumide kasutamiseks tervete inimeste diagnostiliseks parendamseks? Need psühhoaktiivsed ained võivad luua kogemusi, mis muudavad inimesi fundamentaalselt kasulikul viisil. Seda juhtub harva; meie isiksus on täiskasvanueas üsna kindlalt fikseeritud, kuid avatus – uutele kogemustele, uutele inimestele, loodusele – näib pärast psilotsübiini kasutamist suurenevat ja see mõju kestab. 2006. aastal andsid Johns Hopkinsi teadlased kolmekümne kuuele vabatahtlikule kahekuulise intervalliga kaks kuni kolm annust psilotsübiini. Kuuskümmend protsenti neist teatas, et neil oli „täielik müstiline kogemus”. Neliteist kuud hiljem küsitleti neid samu vabatahtlikke ja sama suur osa neist teatas, et algse uuringu ajal kogetud suurenenud heaolutunne oli jäänud püsima.
Ei ole üllatav, et teadusraha ravimite uurimiseks, mis on suunatud inimestele, kes ei ole haiged, on väga raske saada; meie ravimiarendusasutused on loodud haiguste ravimiseks. Kuid see ei takista inimesi tarvitamast psühhoaktiivseid aineid, kas iseseisvalt või niinimetatud põrandaaluste juhendajate abiga. Raamatut kirjutades tuginesin sellisele abile ja tulemused olid üsna positiivsed. Kuid suurenenud legitiimsus psühhedeelsete kogemuste suhtes toob kaasa mõningaid täiendavaid ette- vaatusabinõusid, mida ma kõigis oma kõnedes juba varakult käsitlen. Psilotsübiin ei ole mürgine ja ei tekita sõltuvust – sinu meditsiinikapis on ohtlikumaid ravimeid, kuid inimesed võivad kogeda halbu „rännakuid” (ja psühhoosiriskiga inimesed ei tohiks kunagi psühhedeelseid aineid tarvitada). Psilotsübiini võtmine juhendatud „rännakul” on aga põhimõtteliselt teistmoodi kogemus võrreldes hirmujuttudega, millega neid tavaliselt illustreeritakse. Paljud juhendajad on kõrgelt kvalifitseeritud ja kasutavad ohutuse ja mugavuse tagamiseks ajas järeleproovitud käitumisetikette. Mind paneb muretsema see, et kui nõudlus nende kogemuste järele ületab nende põrandaaluste spetsialistide pakutava. Siis suureneb võimalus, et asjad võivad valesti minna.
PÄIKE PAISTAB IKKA VEEL
Arvan, et liigina oleme kriisipunktis ja küsimus on selles, kas me suudame piisavalt kiiresti kõigele toimuvale reageerida. Ma pole veendunud, et kõik hästi läheb. Aga ma olen pigem lootusrikas kui meeleheitel, mis võib minu temperamendi kohta öelda rohkem, kui täpse olukorra tuvastamine. Ma näen palju positiivseid asju, näiteks seda, et üha rohkem inimesi on avamas oma silmi bioloo- gilise mitmekesisuse ja planeedi tervise tähtsusele. Olen näinud meie võimet kavandada süsteeme, mis mitte ainult ei vähenda meie mõju loodusele, vaid hoopis tervendavad seda. Paljud inimesed on lõksus looduse nullsumma mudelis, mis ütleb, kas võidame meie ja loodus kaotab või vastupidi. See on vale arusaam. On mitmeid viise, kuidas korraldada meie suhteid loodusega nii, et saame vajaliku toidu ja energia ning samal ajal suurendada bioloogilist mitmekesisust ja mullaviljakust. Päike paistab ikka veel ja see on võti – see on looduse tasuta lõunasöök. Me peame lihtsalt välja mõtlema, kuidas seda paremini ära kasutada.
Seened on oluline osa sellest loost, kuid nad jäävad saladuseks. Tegelikult on hämmastav, kui paljut me seente kohta ei tea. Me teame bakterite ja taimede ja kindlasti ka loomade kohta rohkem, kui seente kohta. Neid on raske uurida ja nad ei ole pälvinud sellist teaduslikku tähelepanu nagu teised kuningriigid, kuid kui vaadata natuke sügavamale, on neil suur väärtus. Seentel on geniaalne keemia ja lõputud võimalused. Me oleme alles alguses, et neid mõista.
Allikas: Paul Stamets “Fantastilised seened” (Reval Buch, 2023)
NB! Koostöös kirjastusega Reval Buch saab igaüks, kes ajavahemikus 22. novembrist kuni 15. detsembrini 2023 tellib Minu Telegrami 1 aasta paketi (50€), kingituseks raamatu “Fantastilised seened”, mille kirjastuse jaehind on 34€. Telli SIIT!
Toimetas Mariann Joonas
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.