23. juuni 2013 kell 11:00
Suurim probleem ravimtaimedest (või muudest looduslikest lähteainetest) valmistatud toodete puhul peitub selles, et taime ei uurita alati tervikuna, vaid sellest eraldatakse puhasaineid, mida analüüsitakse ja mille põhjal määratakse taime sobivus kas toiduks või ravimiks. Ravimtaime toime ei põhine siiski mõnel üksikul taime koostisse kuuluval ainel, vaid taimes sisalduvate bioaktiivsete ainete koosmõjul. Taimedest eraldatud puhasained üksikuna võivad olla koguni mürgised, kuna need on oma loodusliku keskkonna mõjudest ilma jäetud.
Ravimtaimedes leidub sadu või koguni tuhandeid keemilisi ühendeid. Ravimtaimede koostise mitmekesisus ei võimalda neid sageli tavapärastel meetoditel uurida. Pealegi on mõningate juba ammusest ajast tuntud ravimtaimede mõju väga raske täpselt tõestada. Nii pole tänaseni suudetud paljastada näiteks palderjani (Valeriana) või kannatuslille (Passiflora) rahustava toime saladust. Üksikute toimeainete eraldamine ja uurimine toob alati päevavalgele vaid osa tervikmõjust, sest kõik ülejäänud taimes sisalduvad ained – olgu need näiliselt nii tähtsusetud kui tahes – mõjutavad toime avaldumisviisi, kestvust ja koguni aine sobivust teatud ajahetkel. Lisaks reguleerivad need „vähemtähtsad”, otsese mõjuta ained ravimtaime tõhusust ja vastuvõetavust organismile.
Uuringud tõestavad, et sünteetilised ravimid sageli üksnes leevendavad haiguse sümptomeid, kõrvaldamata selle põhjuseid. Paljud uurimused on näidanud, et tervikliku taime või sellest saadud ekstrakti ravitoime võib olla märgatavalt tugevam kui samast ekstraktist eraldatud üksikutel aineosadel. Taime tervikmõju on enamasti suurem kui üksikute osade summa.
Homöopaatia on organismi kaitsemehhanisme stimuleeriv ravimeetod, mille puhul lahjendatud, „potentsete” toodetega äratakse üles organismi enda kaitsevõimed. Fütoteraapia ehk taimeteraapia kuulub allopaatia (vastandi ravimine vastandiga – erineb homöopaatiast, kus sarnast ravitakse sarnasega) valdkonda ja on osa tänapäeval õpetatavast meditsiinist. Rohkem kui kolmandik nüüdisajal kasutatavatest ravimitest on looduslikku päritolu. Ometi pole nende mõju enam fütoteraapiline, sest nad on oma looduslikust keskkonnast välja kistud.
See tähendab ravi selliste vitamiinide, mikroelementide, rasv- ja aminohapete ning loodusravimitega, mis kaitsevad raku struktuuri.
Nõudmised et loodustooteid tuleb uurida samadel alustel kui ravimeid ei ole põhjendatud. Loodustoodetes sisalduvad ained pole inimesele võõrad – meie organism on aastatuhandete jooksul nendega harjunud. Organism ei suhtu nendesse kui „võõrkehadesse”, vaid suudab neist kasu lõigata ilma tõrjereaktsiooni ja kõrvalnähtudeta – mitte nii nagu sageli sünteetiliste ravimite puhul. Sellegipoolest on enamikku loodustoodetest uuritud väga põhjalikult, näiteks on kasutatud korduvaid pimeteste platseeboefekti uurimiseks. Uuringuid ei teostata mitte sellepärast, nagu poleks loodustooted ohutud, vaid selleks, et nii saab erapooletult tõestada loodustoodete efektiivsust.
Loodusravis käsitatakse inimest tervikuna. Väikseimgi kõrvalekalle organismi tasakaalus võib ajapikku kujuneda raskeks haiguseks. Pisitillukesed nihked võivad lumepalliefektina lükata käima bioloogilisi mehhanisme, mis päädivad tervise halvenemise ja krooniliste haigustega. Aidates ja tõhustades organismi loomulikke kaitsemehhanisme, annab terapeut oma panuse keha enda kaitsevõime elavdamiseks, mitte ei tööta nende vastu. Sellisele põhimõttele tuginev tegevus annab märksa pikaajalisemaid tulemusi ega tegele üksnes juba tekkinud hädade ravimisega.
Allikas: Eliksiir
Pilt: usesofherbs.com
Toimetaja: Meeli Seermaa
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.