Fotokollaaž: Advokaadibüroo Lindeberg Facebook + OudsidEscape / pixabay + onlyfabrizio + Canva.com

Praeguste valitsuserakondade taganemine oma valimiseelsetest lubadustest ei ole kõige veidram nähtus, mis möödunud aasta jooksul Eesti poliitikas on aset leidnud, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Aasta tagasi ei oleks julgenud ükski politoloog erakondade reitinguid ja senist käekäiku vaadates ennustada, et obskuurne Eestimaa Ühendatud Vasakpartei kogub 2023. aasta märtsis Riigikogu valimistel rohkem hääli kui Parempoolsed ja Eestimaa Rohelised. Norstati küsitlused isegi ei mõõtnud Vasakpartei reitingut. Emori omad näitasid selleks 2022. aasta novembris ja detsembris ümmarguselt 0% (loe: null protsenti). 2019. aasta valimistel oli erakonda toetanud kõigest 0,1% hääletanutest. Viimastel kohalikel valimistel ei osalenud see oma nimekirjaga üheski omavalitsuses. Kõigi väliste märkide järgi otsustades oli tegemist juba sisuliselt tegevuse lõpetanud riiuliparteiga.

Märtsis toimunud parlamendivalimistel kogusid Vasakpartei nimekirjas kandideerinud aga kokku 14605 häält ehk 2,4% kõigist kehtivaks loetud häältest. See tulemus ei andnud Riigikogus ühtegi kohta, kuid oli paljudele kindlasti üks nende valimiste suurimaid üllatusi. Kolmes valimisringkonnas ei olnud Vasakpartei seadnud üles isegi ühtegi kandidaati, enam kui 3/4 häältest koguti Tallinnast ja Ida-Virumaalt. Pealinnas toetas selle nimekirjas kandideerinuid 3,6% ning Ida-Virumaal lausa 14,9% hääletanutest.

Lõviosa kevadel Vasakparteile läinud häältest kogusid teatavasti selle nimekirjas kandideerinud liikumise Koos/Vmeste aktivistid, kellel ei õnnestunud registreerida valimisteks oma erakonda. Nende juht Aivo Peterson, kes käis vahetult enne valimisi Venemaa poolt okupeeritud Donbassis, võeti märtsis kaitsepolitsei poolt kinni ja on praegu koos kahe kaaslasega kohtu all süüdistatuna riigireetmises ehk siis osalemises “teadlikus mõjutustegevuses, mille eesmärk oli luua Eestis Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika narratiive ja propagandasõnumeid toetav poliitiline ühendus.” Peterson ja tema toetajad on nimetanud selliseid süüdistusi absurdseteks ja naeruväärseteks.

Vasakpartei sai ootamatult uue juhtgrupi

Vmestelased kasutasid Vasakparteid parlamendivalimistel osalemiseks kokkuleppel selle erakonna juhatusega, mille liikmed kandideerisid valimistel ka ise. Tegemist oli sisuliselt teatud maailmavaatelist ühisosa omavate inimeste pragmaatilise ehk vastastikku kasuliku koostööga. Kogutud häältesaak andis Vasakparteile nüüd õiguse saada erakondadele riigieelarvest makstavat toetust summas 30000 eurot aastas – see teeb 2500 eurot kuus. Kui esialgu arutati, kuidas võiks kaks poliitilist ühendust hakata seda raha omavahel jagama, siis tänaseks on need arutelud laualt maas, sest sügisel võttis Vasakpartei üle juba hoopis teistsugune seltskond.

Nimelt andis Harju Maakohtu kohtunik Moonika Tähtväli augustis välja määruse, millega nimetas Vasakpartei juhatuse esindusõigusega asendusliikmeks vandeadvokaat Keijo Lindebergi, kes kuulub ise hoopis erakonda Parempoolsed. Varem seda rolli täitnud Igor Rosenfeld vabastati vastavate kohustuste täitmisest, sest ei saanud kohtu hinnangul hakkama erakonna üldkoosoleku nõuetekohase läbiviimisega. Seega kuulutati kehtetuks ka eelmisel aastal toimunud üldkoosoleku otsused. Lindeberg sai kohtult ülesande viia läbi Vasakpartei üldkoosolek seadusest ja erakonna põhikirjast tulenevaid nõudeid järgides uute juhatuse liikmete määramiseks ja nende registrisse kandmiseks. Aega anti talle selleks 2024. aasta 9. veebruarini.

Kuidas üldse jõuti Lindebergi määramiseni? Kohus tegi juba juunis Eesti Advokatuurile ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale päringu, kas keegi nende liikmetest on nõus olema Vasakpartei juhatuse kohtu poolt määratud asendusliige. Lindeberg andis lihtsalt nõusoleku ja oli kohtu hinnangul piisavalt pädev neid ülesandeid täitma. Parempoolsete esinaine Lavly Perling, endine riigi peaprokurör, on nimetanud tekkinud olukorda küll pentsikuks, kuid mingeid sanktsioone ei ole koduerakond Lindebergi suhtes rakendanud.

Kuigi kohtu poolt talle antud ülesanne piirdub üldkoosoleku nõuetekohase läbiviimisega, et Vasakpartei saaks lõpuks korralikult valitud juhatuse, on Lindeberg algatanud palju ulatuslikuma uuenduskuuri. Vasakpartei võttis tööle kommunikatsioonijuhi, sai endale alles värskelt erakonnaga liitunud poliitikajuhi ning sellega ühinesid ka mõned senised sotside noorteühenduse Noored Sotsiaaldemokraadid aktivistid. Seda tuumikut nimetatakse nüüd Vasakpoolsete juhtkonnaks – tegemist on inimestega, kes varem selle erakonnaga seotud ei olnud.

Muutunud on ka Vasakpartei seisukohad

Tuleva aasta 3. veebruariks on kutsutud kokku erakonna üldkoosolek, mille päevakorras on lisaks juhatuse liikmete ja erakonna esimehe/esinaise valimisele juba ka erakonna nime muutmine (Eestimaa Ühendatud Vasakpartei asemele peaks tulema Erakond Vasakpoolsed), põhikirja muutmine ning uue sümboolika ja programmi kinnitamine. Töö uue programmi koostamise kallal vaikselt käib ning see uus juhtgrupp tegi hiljuti koguni poliitilise avalduse, milles toodud põhimõtetest on erakonnal kavas edaspidi lähtuda.

Selles poliitilises avalduses rõhutatakse, et Vasakpoolsed on eestimeelne erakond, kus valitseb nulltolerants kremlimeelsete vaadetega inimeste suhtes, ja see eristub teistest kohalikest erakondadest eelkõige sisepoliitilistes küsimustes. “Erakond ei sea kahtluse alla Eesti riigi seniseid välispoliitilisi valikuid, sh kuulumist Euroopa Liitu ja NATOsse ning Venemaa vallutussõja ohvriks langenud Ukraina rahva toetamist,” seisab seal. “Vasakpoolsete näol on tegemist eestimeelse vasakpoolse erakonnaga, mis ei positsioneeri end liberaalse ega konservatiivsena.” Erakonna eelmiste juhtide tehtud koostööd liikumisega Koos/Vmeste peetakse nüüd veaks. Ühtlasi rõhutatakse, et Eesti geograafilist asendit arvestades on Eesti riigile eksistentsiaalselt oluline omada korraliku väljaõppe ja varustusega kaitseväge.

Vasakpartei varasemate seisukohtadega võrreldes on see korralik U-pööre. Koos/Vmeste üheks programmiliseks seisukohaks on Eestile neutraalse riigi staatuse saavutamine ehk NATO-st lahkumine. Samuti leiavad nad, et Eesti kaitsekulutused ei tohiks olla suuremad kui 1% SKT-st. Vasakpartei eelistas varasemalt samuti neutraliteedipoliitikat (see kuulus algusest peale erakonna programmiliste seisukohtade hulka) ja tavatses relvajõududele tehtavaid kulutusi üldiselt ikka kritiseerida. Nii et tegemist oli kahtlemata olulise ühisosaga, mis seda erakonda vmestelastele lähendas. Päris huvitav, kuidas selline uus poliitika nüüd Vasakpartei vanemate liikmete poolt vastu võetakse.

Vmestelastel õnnestus registreerida enda liikumine pärast Riigikogu valimisi lõpuks siiski ka erakonnana ja selle piirkondlikud ühendused on tänaseks asutatud nii Ida-Virumaal, Tallinnas kui ka Tartus. Vasakpartei uus juhtkond on neist distantseerunud ja igasuguse koostöö välistanud. Eks peagi ole näha, kas sellele erakonnale õnnestub sel moel lõpuks eluvaim sisse puhuda või jätkub hääbumine. Selge on aga see, et midagi sellist nagu 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse see ajalooliselt Eestimaa Kommunistlikust Parteist põlvnev erakond, mille kuraatoriks on saanud parempoolne, tänapäeval enam küll ei kavanda.

Erakondade veebilehed (uuri neid ise!)
https://www.vasakpoolsed.ee
https://www.eekoos.ee

Andres Laiapea