Foto: Nele Kalda + Canva.com

“Kui vahepeal on sõjauudised veidi rahulikumaks ja kaugemaks muutunud, siis president Zelenskõi külastusega tõusid need taas rohkem tähelepanu keskpunkti. Tõstatati ka küsimus, kas Eesti peab Ukrainale välja andma mehed, kes on sealt sõjaohu eest koos peredega põgenenud. See on teema, mis mind algusest peale väga turri ajab. Selgitan, miks,” kirjutab Telegram.ee kolumnist Merle Martinson.

Taasavaldame 19. jaanuaril 2024 ilmunud artikli.

Mind hämmastab inimeste suhtumine: kui oled mehena sündinud, siis oled vajadusel varnast võtta kahuriliha. Lihtsalt lihastehunnik, kellel pole mõtteid ega tundeid, vaid pead püssi kandma, teist pereisa tulistama ja olema valmis ise surema. Mis saab siis sinu lastest-naisest – vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Just nii ausalt välja ütlengi selle mõtte teemal, mida paljud ei julge puudutadagi. Pole ju lubatud seni kuidagi teisiti üldse mõelda selle kõige üle. Juurde on poogitud austuse mõte sellele, kes süsteemi järgi mõtleb ja käitub, oled sa siis mees või naine.

Kas nii vähe me hindamegi naistena enda mehi ja meestena enda suguvendi? Kahurilihana, kes on ainuüksi selle tõttu midagi võlgu, et nad on sündinud riiki, kus mingi hetk sõda puhkeb. Ammu oleks aeg inimkonnal sellised mõttemustrid lõpetada. Kui me imestame, miks järjekordne sõda teoks saab, siis just selliste asjade pärast.

Praegu peetakse neid mehi nõrkadeks, aga see on ju sulaselge manipulatsioon, mis on põlvkondi meile sisse söödetud: mees on ajudeta tapariist, kes peab poliitikule kuuletuma. On loodud propagandaline mõttemull, et kodu õige kaitse on jätta üksinda maha oma laste ema ja lapsed ning minna rindele. Rindel on mõlemal pool pereisad, kes üksteist tapavad, sest poliitik on kokku keevitanud hämara jutu sellest, kuidas teine on teisele ohtlik. Tegelik sõdade põhjus on ju alati poliitilise omakasu mäng, väikese ringi isikute seas. Usun, et kui need mehed rindel maha istuks ja oma eludest räägiks, oleks nad parema meelega üksteise sõbrad ja toetajad. Vaataks, et mõlemad saaks elus hästi hakkama ja pered oleks hoitud. See ongi päris koduhoid, kaitse ja rahu.

Süda tunneb alati tegeliku tõe ära

Sõja teemal rääkides on lihtne näidata näpuga poliitikute poole. Nemad algatavad selle kunstliku tüli. Jah, muidugi on nad osavad, sest teatakse täpselt, kuidas inimpsühholoogia toimib. Kuidas väänata tõde nii, et vale tundub siiram. Samas, me oleme kõik täiskasvanud inimesed. Meil on kohustus hakata enda elus sügavama pilguga ringi vaatama ja oma südamesse piiluma: süda tunneb alati tegeliku tõe ära. Ka sadu aastaid propagandat on võimalik läbi näha ning ümber keerata. Lõpuks teeb ikkagi praegu veel iga isik vabatahtliku otsuse tapma minna. Ja just selle tõttu saavad sõjad paisuda suurteks lahinguteks, mitte ei jää vaid käputäie poliitikute soovunelmaks ja käsikähmluseks. Poliitikud ise ei sõdi kunagi. Nad käivad lihtsalt sõjasõnumeid levitamas.

Mina kirjutasin enda 9. klassi lõpukirjandi teemal “Mis on sõdade sõnum”. Juba väikese lapsena sain ma aru sellest, et täiskasvanud inimeste enda mõttemaailm on nii katki tehtud ja seda ei soovitagi parandada-avardada. Ei soovitagi näha, et muu on ka võimalik. Samuti ei mõisteta, et mõeldes samamoodi, lood sa täpselt seda sama olukorda nagu sadu aastaid ikka ja jälle on loodud.

Kas sa soovid sõda või rahu?

Küsimus siit edasi on: kas sa soovid nüüd sõda või soovid sa rahu?

Kui soovid sõda ja mõtled samamoodi nagu su esivanemad kaitsmisest ja meeste kohustustest, siis palju õnne, sa ei pea midagi muutma ja sinu panus sõdade olemasolusse on iga päev kenasti antud ning sa võid rahuliku südamega õhtul magama minna.

Kui sa soovid rahu, siis on aeg hakata panustama sellele, et sa vaatad mädaplekkidele otse silma ja pigistad nad katki. Jah, korraks on kole ja haisev, aga igaüks teab, et mädapunn paraneb ülikiirelt, kui see põletikuline sisu sealt juurega on kätte saadud.

Esimene samm, mis sa saad teha, on imetleda mehi, kes ei ole nõus sõtta minema.

Loome uue maailma, kus on auasi, et ma ei tapa

Saad sa aru, milline muutus see oleks? Asjad muutuvad vaid siis, kui on inimesi, kes neid ümber pööravad ja seda ümberpööramist tähtsaks peavad. Sellel on doominoefekt. Sageli keelitatakse meid ümber selle mõtlemisega, et mis nüüd kõik saab … Vaenlane tuleb ja tapab kõik ära. Tegelikult on see järjekordne manipulatsiooni osa, et kunagi ei saaks idee tuult tiibadesse. Poliitikul on mugav seda hirmu külvata – talle on see kasulik. Kui me ei lase manipulatsioonidel oma otsust muuta, siis saavutataks maailmas paljut.

Näiteks inimesed, kes on kõndima hakanud vaatamata arstide igapäevastele pingutustele… Üks oluline tegur on siin see, et nad ei ole lasknud end ohvri rolli tagasi hirmutada. Ära lase sina ka. Iga inimese mõttemaailma muutusest algab kogu maailma muutus. Ja see on kiirem kui arvata oskame, lihtsalt siiani oleme lasknud kõik ideed teistsugusest maailmast kellelgi maha trampida. Aga ärme enam lase.

Minu jaoks on täiesti mõistlik, et inimene lahkub sellest elukohast, kus tal ei ole enam ohutu elada. Meie esivanemad rändasid nii kogu aeg. Kui Ukraina mees on otsustanud, et tema elu on väärtuslik ja ta soovib koos enda perega siin olla, siis hoiab ta oma peret ja ka meie ühiskonda. Töötab, loob väärtust, hoiab ümbruskonda. Need peaks meie ainukesed ootused olema, kui ükskõik mis rahvusest inimene tunneb, et soovib meie nn kommuuni kuuluda. Riik on ju veidi nagu kommuun, kus igaüks oma väikese panuse annab.

Kui me teame enda väärtust ja väärtustame teisi, siis toimib kõik sujuvalt

Mis ego mängud küll sees möllama hakkavad nendel, kes teisi välja tahavad puksida. Mulle meeldib idee, et kui vaadata maakera, siis see kuulub meile kõigile. Suurim asi, mis me peame ära õppima, on üksteisesse austusega suhtumine. Ja jälle – see algab sinu enda seest.

Ukraina, Eesti, Soome või Läti mees – kõigil on ju lõpptulemusena üks ja sama eesmärk elus. Elada turvalist head elu, me kõik väärime seda olenemata oma soost. Leida elukaaslane ja kasvatada järeltulevat põlve turvalises ja mõnuses heas ühiskonnas, kus igaüks annab enda panuse selle toimimisse. Kahju, kui inimene seda enda maal ei saa teha erinevatel asjaoludel. Eesti mees käib ka Soomes tööl, sest nii kaitseb ja hoiab ta oma kodu, naist ja lapsi. Sisuliselt on see sama asi. Lihtsalt asjaolud on veidi teised.

Mul on ülihea meel, et mu vanaonul oli julgust Rootsi elama minna sõja eest. Veel parem, et teda keegi ei ähvardanud sealt välja saata. Ta elas väga hea ja rõõmuküllase elu. Ta oli oma vendadest-õdedest kõige pikema elueaga ja kõige tervem. Ta ei vajanud muud kui lihtsalt võimalust vabalt valida mitte osaleda sõjas. Töötas ja lõi ta oma elu vaba mehena ise. Töötas, armastas, sai lapse. See ongi ju kõige üllam elu eesmärk.

Mina suhtun suurima austusega meestesse, kes näevad läbi poliitmänge ja ei panusta nende jätkamisse. Veel suurema austusega imetlen mehi, kes ei pea sõda millekski üllaks ja tapmist mehe kohuseks.

Mees ei ole ühe riigi sünnitatud biomass, kes on võlgu enda elu

Hakkame väärtustama oma mehi millegi enama kui lihatükina, ajudeta kahurilihana. Nii muutub mees ja muutuvad ka tema valikud. Mees on võimas ja imeline. Ta on väärt iga hingetõmmet siin maailmas kogema vabana, eriti sõja ahelatest. Mees täiustab perekonnasüsteemi ja loob kodusoojust koos naisega, et tema järeltulijad saaks kasvada eluterves keskkonnas. Mees loob, leiutab, ehitab, hoiab, armastab ja läbi selle on väärtus meie ühiskonnas. Iga mees on särav ja unikaalne panus kogu maailma heaolule. Tuleb see, millele me mõtleme ja just sellisena tahan mina mõelda meestest enda ümber.

Hakkame mehe tugevusi rakendama millekski muuks kui seni ja maailm saabki päriselt muutuda – selleks peab muutuma aga meie mõte igaühe sees. Anname igale mehele vaba valiku olla vaba sõja ahelatest ja ükspäev saame ärgata maailmas, kus ükski mees enam relva kätte ei võta. Siis oleme saavutanud päriselt rahu.

Merle Martinson, abikaasa ja kahe lapse ema