Joan Hint (Foto: Laura Strandberg) / Illustratsioon: Lina Jaradat

“Kujuta pilti, et 1940ndatel oleks Venemaa lisaks Eestimaa paberi peal okupeerimisele, Siberisse saatmistele ning kõigile jubedustele, mis vaieldamatult sündisid (ja mida Venemaa pole endiselt tunnistanud), tõstnud ka kõik Eesti inimesed oma kodudest välja ning kogu meie rahvus oleks pressitud natuke suuremale alale, kui on Muhumaa. Kõik kodud Saaremaal, Hiiumaal, teistel saartel ja mõistagi maismaal oleksid läinud venelaste kätte. Ka kõik meie vara. Kes vastu hakkas, see lasti maha,” kirjutab sotsiaalselt tundlik moekunstnik Joan Hint järjena oma eelmisele, sotsiaalmeedias tulist vastukaja saanud postitusele. 

Avaldame tema postituse muutmata kujul.

Muhu saarel elaks meid 2 miljonit inimest – kellest pooled oleksid lapsed. Vene sõjavägi käiks ja alandaks meid pidevalt. Meie lapsed, kes julgeks tankide pihta protestiks kive visata, võetaks kinni, viidaks maismaa vangidesse, kistaks paljaks ning nende käed ja jalad murtaks sõdurite poolt. Emad anuksid Moskvat – palun, palun andke mulle mu laps tagasi! Hüüdja hääled kõrbes. Igal aastal vangistataks meid tuhandeid. Meie kodudesse võiks tungida millal iganes ning meie inimestega võiks teha mida iganes. Meid võib ka tappa – mitte keegi maailmas ei räägiks sellest ning tagajärgi mõrtsukad kannatama ei peaks – olgu too sõdur või uusasunik. Meil ei oleks lubatud meelt avaldada ega Eesti lippu heita (tuttav?) ning kui mõni meist läheks Kuivastu sadamale liiga lähedale (300m), siis meie pihta tulistataks ihus plahvatavate kuulidega – ole kas või eksinud väike laps mänguhoos!

Meil ei oleks ühtegi kaevu, sest kõik kaevud, mille kaevaksime, visataks sõdurite poolt kivisid täis ning me sõltuksime täielikult sissetoodavast söögist ja joogist ja meditsiinivahenditest. Meil oleks lubatud kalastada vaid väga lähedal rannale. Poeletid oleksid nii tühjad nagu nad pole kunagi Eestis olnud – aga ei oleks ka põlde, kus miskit kasvatada, sest me elaksime nii tihedalt koos. Ja “küll ma sööks siis maal vanaema juures” ei kehtiks enam, sest vanaemalt võeti tema maa juba 75 aastat tagasi. Me elaksime kollektiivses puuduses, aga me elaksime – oleme ju ennegi kartulikoori ja püksivöid söönud – ja me eestlased, me oleme visad.

Meie saare ümber ehitataks müür ning vahel meil õnnestuks sellest üle kiigata, et näha kaugel-kaugel oma esivanemate talusid, mida hariksid nüüd uued inimesed. Inimesed, keda toetaks kogu maailm, sest neil õnnestus maailma veenda, et “nemad olid ju siin enne” ja “kus siis nemad elama peaksid?” ja veel enam – “Jumal lubas selle maa neile”. Meie, paganad – ehk tänases kõnepruugis “terroristid” – meie eest peakski “nende” riiki kaitsma, sest meie oleme oma rahulolematuses “ohtlikud”. Aga ehk ongi neil õigus? Sest meie mehed ei saakski enam und, nad vähkreks öösiti süümepiinades, et ei suuda oma pere, oma lapsi kaitsta. Noored mehed, kel veel ei olegi peret – kel ehk pole kunagi pere olnudki – sest isale kihutati kuul pähe, kui ta oma õunapuult vilju võttis ning ema jäi pommirusude alla (aga väikemees pääses, sest ta oli nii väike) – need mehed, täis elujõudu ja kibedust, mis oleks küll nende elu mõte?

Ja nad koonduksid, et aidata oma rahvast. Ja mõned uljad mõtleks välja plaani, et nii, kui meil õnnestuks jõuda maismaale, et võtta vene uusasunike hulgast kas või mõnisada kinni, siis me pakuksime välja, et nii, teeme vahetuskaupa, et saada kätte need 6000 süüta inimest, kes on meie hulgast võetud (pant)vangidena kinni. Me üllatuksime, kui järsku ei ootakski meid piiri ääres vastupanu – korraga oleks just kui kõik sõdurid kadunud! Meil õnnestuks kinni napsata paarsada inimest ning seejuures üllatuksime ka, et ühtäkki piirataks meid venelaste poolt sisse ning nii meie kui ka vene verd külaelanike pihta avataks tankituli.

Vahetuskauba asemel piirataks aga Muhu saar koheselt igast küljest sisse, isegi Suur Vend tuleks appi, annaks Venemaale 14 miljardit toetuseks ning eestlastelt võetaks igasugune ligipääs sissetoodavale söögile, puhtale veele, elektrile, kütusele. Meie vähestes haiglates sureksid enneaegsed beebid ja haiglatehnikast sõltuvad patsiendid päevadega. Aga vallapäästetud õuduses sünnitaksid paljud meie 50 000 lapseootel naist just enneaegseid beebisid… Lisaks, hakataks seda saart ka pommitama, ööl ja päeval. Kodusid, koole, lasteaedu, kiirabisid, haiglaid – “sest Venemaal on õigus ennast kaitsta”. Maailm vaataks pealt ning kiidaks takka – näita neile paganatele! Mõne nädalaga nälgiksime me kõik, meie pead valutaks janust, meie kõhus keeraks hirmust – millal küll tuleb minu, minu pere kord oma kodu variseva lae alla jääda? Me kirjutaksime oma laste kätele, jalgadele, kõhule, kuklale ja seljale nende nimed, et kui neist jääb alles “midagigi”, siis maailm teaks – see jalake siin on kõik, mis minu kullatükist on alles. Me laulaksime oma lapsi magama, et hoida nende tähelepanu me häälel ja sõnadel, sest ikka ja jälle võpataksid nad üles, sest “märtsipommitamine” ei kestaks päeva või kaks, vaid kolm kuud! Aga kolmandal kuul juba seiskuksidki paljude laste südamed, sest magamatus hirmu tõttu on nende kehad konstantse adrenaliiniga koormanud… Näljast ning külmast rääkimata.

Me kaevaksime oma naabreid rusude alt välja paljakäsi. Me kannaks neid linadel haiglani, aga kas haiglaid enam olekski? Ei oleks enam ka valuvaigisteid, arste ega teid, sest neist on saanud rusumäed või pommikraatrid ja kütust poleks meil ammugi. Me hakkaksimegi meenutama “inimloomi” sest paljud meist on saanud end pesta vaid siis, kui taevas kingib vihma – aga kui tuleb vihm, upuvad ka me telgid. Me jätaksime ise joomata, et pesta beebide pepusid ning me naistel oleks iga kuu tükk tegemist, et end puhtana hoida.

Meie tõelised kangelased oleksid aga (aja)kirjanikud ja noored, kel on kaamerad ja telefonid, et toimunut maailmaga jagada. Meie suurim šokk oleks aga mõistmine, et maailm ei tahagi näha, teada, kuulda… Ning neid noori jahitaks kui loomi ning tulistataks “anonüümsete” droonide poolt – kuskil keegi mängib “videomängu”, kellegi meel on lahutatud ja kellelegi tunduks, et ta seisab õiguse ja õigluse eest. Ja meie südamed nutaks, sest me mõistaksime – meie ja meie laste elud ongi – ja olidki – olulised vaid meile.

—

Miks tõmbasin selle metafoori? Sest ma näen, et nii paljud ei näe – kõik ei olegi nii must-valge kui esitletakse. Ma näen, kuis tõmmatakse paralleele meie ja Iisraeli kui väikeriikide vahel, aga ei mõisteta, et ehk on meil palju enam ühist rahvusega, kellega on meil ilmselt raskem samastuda ainuüksi seetõttu, et enamus neist on moslemid (aga olgu öeldud, et väga paljudel neist on hele pea ja kannatavad ka Palestiina juudid ning kristlased, vt videosid minu eelmises postituses!). Samuti, kõik ülaltoodud näited on elust-enesest ja ma soovin südamest, et ükski rahvus ei peaks midagi säärast kogema – ei täna ega ka homme.

Iisraeli demagoogia on järgmine: enne palestiinlaseid olime siin meie ning Palestiina kui riik sündis alles 1988 aastal. Aga! Jäetakse märkimata, et enne Iisraeli oli Kaananimaa ning väga mitmed DNA-uuringud on kinnitanud (NB! DNA-uuringud on väidetavalt nüüdseks Iisraelis ka keelatud), et otsesed kaananlaste järeltulijad on kaasaegsed liibanonlased ja palestiinlased ning iisraellased vallutasid Kaananimaa alles 13.sajandil eKr (“Jumala” nimel) ning okupatsioon kestis 6 sajandit. Võrdluseks: meie esivanemad on siinmail elanud vähemalt 11 000 aastat. 13. sajandil pKr vallutati meid ristisõdijate poolt (samuti “usu ja Jumala” nimel, ikkagi paganad), meie rahvuslik ärkamine algas alles 19.sajandil ning iseseisvaks õnnestus meil endid kuulutada alles 1918. aastal ning uuesti, 1991 – 2 aastat peale seda, kui Palestiina end ametlikult riigina esitles. Mõned aastat tagasi Peterburis erakordselt erudeeritud heliloojaga vesteldes tõdesin minagi, kui erinevad võivad olla maailmapildid – ka tema leidis, et “ajalooliselt” kuulus ju Eestimaa Venemaale ja seega, oli Nõukogude Liidul õigus meid “tagasi võtta” ning kui “Jumal juhatab”, teha nõnda ka tulevikus.

Veel kord – mitte miski ei õigusta kummagipoolset vägivalda! Ei seda, mis sündis 7/10, ega ka seda, mis sellele eelnes ja järgnes. Hamasi ei tasu romantiseerida kui vabadusvõitlejaid – kuigi osad neist kindlasti seda on, aga jällegi, tasub uurida, millised on Hamasi seosed Mossadiga, et saaks selgeks, mäng käib üle kõigi peade – nad on kahtlemata korda saatnud võikaid tegusid, aga Iisrael on näidanud, et ka IDF on võimeline erakordseks julmuseks ning (sõja)kuritegudeks.

Eesti on parim näide, kuis rahu ja koostöö ja -elu on võimalik! Mina kasvasin üles vast vabaks saanud Eestis ning ma mäletan selgelt viha “vaenlase” vastu. Minu esimesed venekeelsed sõnad u viie aastasena olid “По морде хочешь”? Seda oli küsinud keegi minu vanemalt vennalt ning ta tuli koju ja küsis, “Isa, mis see tähendab?” Vene kaagid kiusasid eesti lapsi ning ma astusin alati – ka suuremate vastu – enesekaitseks välja. Mäletan, kui kättemaksuks umbes viis 7-8 aastat vanemat poissi mind maja taga garaažide juures ümber piirasid ning paksu raudketiga näkku lõid. Ma võisin siis olla viis-kuus. Aastaid hiljem kuulsin, et kamba ninamees, 13a vene poiss, olevat poonud end üles. Ilmselt mitte kahetsusest, vaid olukorrast, mis teda ümbritses – teisele teed ikka seda, mida sulle on tehtud, nii töötab trauma meie psüühikas. Täna tean, et me mõlemad olime ohvrid. Hindude Bhagavad Gitas on ilusasti öeldud, “Niipea kui usume, et meie lapsed on kellegi teise lastest olulisemad, on sõda vältimatu.”

Olen istunud šamanistlikes ringides, käinud teraapiates, eelmistes ja esivanemate eludes – muudkui lahustades ja tervendades seda, mis mind ei teeni. Viha, äng, kurbus – kõik peidetud sügavatele mu keha rakkudesse. Kui paljudel meist on olnud teadlikkust seda teha? Kui palju on endiselt neid, kes mäletavad, aga ei andesta? Seda kõike, mis on tehtud me inimeste ja maaga.. Aga siin me oleme – üheskoos! Kõigil meist on tänaseks südamesõpru venelaste hulgas. Inimesi on imelisi (ja imelikke) kõigi rahvuste seas.

Ja kuigi ma mõistan palestiinlaste vastumeelsust maad jagada kahe riigi vahel (kuidas sulle meeldiks, kui pool Eestimaad kuuluks homsest Venemaale?) ja Iisraelil puudub selleks üldse huvi, siis geopoliitiline olukord maailmas paraku on täna selline, et kui sellisele kokkuleppele ei jõuta, siis varsti ei olegi enam üht rahvust ja inimesi, kelle vahel maad jagada. Kui kogu Lääs – eesotsas Ameerika Impeeriumiga – antud vallutust toetab, kuidas saakski midagi muud – täielikku vabadust – loota?

Tsiteerin taaskord juudi verd kirjanikku ja trauma-terapeuti Gabor Matéd: “Rahuks on tarvis esmalt tunnistada seda, mis on toimunud ning teiseks – otsust mitte jätkata. Iisrael võiks tunnistada – vaadake, me otsustasime luua riigi, selline oli meie situatsioon. Kuidas iganes teie end seetõttu tundsite – meie tundsime, et meie kannatus ja vajadus varjutas kõik teie õigused.. Ja me ei lahku siit, me oleme nüüd siin. Me röövisime teid, me tapsime teid, me esitlesime endid kui teie ohvreid – teie ei tulnud Euroopasse meid ründama! Meie tulime siia. Aga me ei tee seda enam. Me ei võta teilt rohkem maad ära. Me tunnistame oma vigu ja me aktsepteerime – teie olete ka siin. Ja teil on õigus siin olla. Ja teil on õigus olla vabad. Ja teil on õigus saada hüvitist. Ja ennekõike – on teil õigus kohtuda taas oma peredega.

Ja tavainimestele ütleksin ka – ärgem laskem oma emotsioonidel valitseda oma tegude üle. Kui te vaid hetkeks paneksite käe oma südamele ja kujutleksite, mis tunne on olla see “teine”… Ja seda ütlen ma “mõlemale poolele”.

Ja lõpetuseks, mõttetera ka sionist (ja ka patsifist!) Albert Einsteinilt: “Rahu ei saa hoida väevõimuga, seda saab hoida vaid mõistmisega.”

—

PS! Nagu väljendasin ka oma eelmises postituses – juudi- ning moslemivastaseid kommentaare palun mitte antud postituse alla jätta.

PPS. PS! Lugemissoovitus: kirjatükk, mis täis kuldseid mõtteid – kui soovime rahu, valmistugem rahuks🤍’

Joan Hint