Pilt: ekraanikuva / The Virology Racket – The Real Facts (gettingtherealfacts.com)

„Kindral Smedley Butler (1881–1940) selgitas oma 1933. aasta kõnes, et “sõda on räkit, väljapressimine”. Sama kehtib viroloogia, viiruseid uuriva teadusharu kohta, millest on saanud räkit – ohtlik väljapressimine. Sõda kasutatakse selleks, et müüa relvi, mida me ei vaja, ning peaaegu kõigil juhtudel hävitada nendega inimesi, kes pole meile midagi halba teinud. „Viirusi“ kasutatakse selleks, et müüa vaktsiine, mida me ei vaja, ja anda valitsustele meie elude üle võim, mida neil ei tohiks kunagi olla. Nagu ka sõja puhul, teenib viroloogia mõne jaoks palju raha meie ülejäänute arvelt,“ kirjutab veebiportaalis Getting The Real Facts Michael J. Talmo.

Paljud meist on piisavalt vanad, et mäletada hirmu, kehva poliitikat ja mürgiseid ravimeid, mis on turule tulnud nn HIV/AIDSi tõttu. Kuid AIDS oli väike mugul võrreldes SARS-CoV-2 ja selle järglase COVID-19-ga. Paljud on kritiseerinud sulgemiste absurdsust, inimeste sundimist kandma maske ja tegema eksperimentaalseid vaktsiine. Paljud võtsid hea meelega omaks lood sellest, et SARS-CoV-2 loodi Hiina laboris ja sattus kogemata või tahtlikult keskkonda. Kuid liiga paljud ei ole söandanud kaaluda võimalust, et neid tapjaviirusi pole üldse olemas. Kui olete endiselt liiga hirmul, et seda võimalust kaaluda, lõpetage lugemine kohe. Võtke lihtsalt “sinine pill”, nagu soovitab Morpheus 1999. aasta ulmeklassikas “Matrix”, ja minge tagasi magama. Aga kui olete nõus võtma sümboolse “punase pilli” ja vaatama, kui sügavale jäneseauk ulatub, siis lugege edasi.

Viroloogia pole enam teadus

Erinevalt religioonist tegeleb teadus käegakatsutava ja kontrollitavaga. Viirused on käegakatsutavad füüsilised objektid, mis koosnevad nukleiinhapetest (RNA või DNA), mis on ümbritsetud valguümbrisega. Need sisaldavad ka ensüüme, mis võimaldavad neil teha ebameeldivaid asju, mida viirused võivad teha. Erinevalt bakteritest, algloomadest ja seentest ei ole viirused elusolendid, kuna nad ei saa ise paljuneda ja peavad selleks kaaperdama peremeesrku mehhanismid.

Et teha kindlaks, kas viirus on olemas ja põhjustab haigust, tuleb see kõigepealt isoleerida või puhastada, nagu siin ja siin selgitatakse. See tähendab osakeste eraldamist kõigest muust rakukultuuris, mis on nagu supp, mis sisaldab palju erinevaid asju, sealhulgas osakesi, mis näevad välja nagu viirused, kuid pole tegelikult viirused. Kui isoleerimine on saavutatud, tuleb viiruseosakesed või puhaskultuur elektronmikroskoobiga (EM) pildistada. Seejärel saab viirust iseloomustada, analüüsides selle valke ja geneetilist materjali. Kui selle olemasolu on kindlaks tehtud, saab Kochi postulaate kasutades määrata, kas viirus põhjustab konkreetset haigust. Kui nimetatud isoleeritud viirus põhjustab konkreetset haigust, saab seejärel välja töötada täpsed diagnostilised testid, kasutades seda kuldstandardina koos vaktsiinidega, kui seda peetakse vajalikuks.

Teisisõnu, viiruse olemasolu tõestamine ei ole sama mis proovida tõestada Jumala olemasolu. Hei, seal on suur universum! Kes teab, mis võib selle pimedamates ja kaugemates piirkondades varitseda! Viirustega on aga hoopis teine lugu. Mikroobide universum on väga lähedane ja isiklik. Nakatunud inimeselt viiruste eraldamise protseduurid on väga lihtsad.