Foto: Pixabay (geralt) + erakogu

Reaalsusloome on asi, mille iga täiskasvanud inimene peaks ära õppima. Teate seda ütlust, et seaduse mitteteadmine ei vabasta selle täitmisest? Reaalsusloomega on sama lugu. Sa võid seda välja naerda, aga täiskasvanuks saamise üheks kvaliteediks on arusaamine, et kõik oma ellu valin ma ise. Me ei pruugi esialgu küll aru saada, kuidas, sest keegi pole meid õpetanud seda nägema, aga see ei tee süsteemi ennast olematuks. Loodusravi spetsialist, homöopaat ja kahe lapse ema Merle Martinson kirjutab, kui oluline on õppida mõistma teise osapoole vajadusi ning võluda ühendusi lõhkuvast süsteemist välja kõiki hoidev süsteem.

Miks ma sellest kirjutan?

Ma loen iga päev, kuidas inimesed jagavad kirjutisi, kui hull on maailm ja kui koledaid plaane võimulolijad hauvad. Küll 15 minuti linnade vanglast, eraomandi kaotamisest, raha üle kontrolli omamisest. Jah, see on oluline info. Me peame seda teadma. Aga mis annab meile see, et me päevast päeva seda kõike üle kordame? Teadlikkuse saavutamine nendes teemades on oluline, aga see on vaid esimene samm.

Teadlikkus antakse meile, et me näeks skeeme läbi ning ei läheks nendega kaasa, et me suudaks juba ette ennustada, mis meie allutamiseks püütakse teha ning nendest skeemidest mööda kõndida. Selle info jagamine teistega on samuti tohutult oluline. Aga milles siis on probleem?

Kogu info on kaldu ainult sellele poole, kui halvasti kõik on. Väga väike osa inimestest on tegelikult orienteeritud lahendustele ning siin kisuvad asjad ohtlikuks. Kui me jääme korrutama sedasama, mis meile üritatakse peale suruda, siis anname me enda panust külgetõmbe seaduse alusel, asjade teoks saamisel. Siis ei ole see enam teadlik valik, vaid inimene teebki enda omaks selle loo, et kõik see õudus saab teoks. Olukord on lõpuks sama, kui inimestel, kes eitavad neid võimumänge. Üks laseb asjadel juhtuda, sest ta ei oska EI öelda. Teine laseb asjadel juhtuda, suunates energiat selles suunas.

Peale teadlikkuse saavutamist ja skeemide tunnistamist peaks tulema see samm, kus me keskendume sellele, mis me selle asemel tahame. Hakkame looma oma lugu ja sinna energiat koguma. Sellel, millel on suurem tähelepanu, see ka meie eludesse tuleb. Samas on täiesti kurb vaadata, kui leigelt enamus suhtub sellistesse kirjutistesse, ideedesse, üritustesse. Kangesti tekib tunne, et inimesed soovivadki nende asjade täitumist. Et elu tõestaks igal sammul, et neil oli õigus. Aga teadlikkus pole selleks antud.

Skandaal müüb

Eks massimeedia selle tõttu neid nii palju üles kisubki. Stressis inimene muidugi ei mõtle väga selgelt ning veel vähem loob ta ilusat ja head maailma. Skandaal tõmbab kõigi tähelepanu ära sellelt, mis tegelikult tuleb ära teha ja kuhu enda meeli suunata. Aga me ise vabatahtlikult laseme end ära tõmmata. Meie kindlustunne lööb kõikuma, me hulbime ohvri rollides. Selle asemel peaks selja sirgu lööma ja ütlema: nägin su plaani läbi ja ma ei ole sellega nõus. Plaanide läbinägemine on kerge, sest see on juba aastasadu ühesugune – tekitan kriisi, tõmban üles hirmu ja siis pakun välja lahenduse, mida ükski terve mõistusega inimene vastu ei võtaks. Ainult hirmudest reaalsustaju kaotanud isik annab ära oma vaba tahte ning õigused.

Kui sina oled nendest skeemidest läbi näinud, on sinus meeletu jõud ning sa ei pea kaasa loksuma ühegi plaaniga. Saad panna jala maha ning öelda: mina loon muud lugu. Ei põgene, ei karda. Kui mingi hirm üles kerkib, siis tervita teda kui head sõpra, kes vajab tuge ja tervendamist, et ta sind kuristikku kaasa ei veaks. Meil on kõik võimalused maailmas selleks olemas. Kasutame neid. Me ei pea olema hirmuta, aga me ei tohiks hirmul lasta enda elu juhtida, ei ühte ega teistpidi. Astume malelaualt välja.

Mängust välja astumise olulisim asi on koostöö. Praegu on iga grupp kuskil üksi ja see on skeemitajate kõige magusam töövili. Ajakirjanduse kaudu visatakse järjest ette skandaale, kus kõik üksteise kõri kallal saavad närida. Selleks, et kõik vandenõuteooriad saaksid takistuseta teoks saada, sest pole ühtset jõudu, kes koos EI ütleks. Massides peitub jõud.

Miks me end nii lihtsalt lõhestada laseme?

Keegi ei ole meid õpetanud austama teise inimesi vajadusi ning aru saama, et need on meist erinevad. Samuti on suured probleemid teiste inimestega austaval viisil käitumises. Nendes kohtades olen ma isegi õnnelik, et skandaalide kaudu saab süsteemi probleemidele valgust heita. Nii saab unistada maailmast, kus selliseid asju enam ei toimu. Halva eesmärk ongi meile näidata, mida me ei taha, selleks, et saaksime liikuda sinna, kuhu me soovime.

Minu elu muutis aastaid tagasi võitja-võitja lahenduste teooria. Alates sellest ajast tekivad mul külmavärinad, kui kuulen sõna kompromiss. Sinna on alati kellegi kaotus sisse kirjutatud ning see on täiesti ebavajalik. Ei ole ühtegi olukorda, mida ei saaks lahendada võitja-võitja meetodil.

See eeldab aga täiskasvanulikku arusaamist, et kui laua taga istuvad kaks osapoolt ja laual on mõlema poolt üks lahendus, siis ei pea kumbki neist lõpplahenduseks saama. Igale olukorrale on alati rohkem kui kaks lahendust ning otsida tuleb seni, kuni laual on lahendus, kus mõlemad pooled päriselt end hästi tunnevad ja millestki olulisest loobuma ei peaks. Me ei pea kunagi valima kahe halva lahenduse vahel.

Ühtsus algab iga inimese mõttemaailma muutustest

Mida meile veel õpetatud ei ole – täiskasvanulikku oskust väidelda ning mõista teise osapoole vajaduste olulisust. Lihtne näide on varnast võtta automaksu osas. Küll viskab maainimene linnainimese trammi alla – las tema maksab, tal on ühistransport. Küll viskab ratta-inimene autoinimese trammi alla, sest noh, tal ei ole autoga vaja sõita. Küll ei meeldi väikeauto omanikule, et kellelgi on maasturit vaja, sest ta pole kunagi süvenenud, miks seda autot kasutatakse. Küll viskab autoinimene jalgratturi trammi alla, sest noh, tema rattaga ei sõida. Keegi aga ei tule selle peale, et keegi ei peaks üldse mingeid lisamakse maksma juba praegu olemasolevatele maksudele lisaks.

Probleem on ju selles, et praegu juba korjatakse teede ehituseks-hoolduseks makse ja mitte väikeses koguses, aga seda ei investeerita sinna, kuhu tegelikult kokkulepe esialgu on olnud. Kuna kõik taplevad omavahel, ei märgata niiditõmbaja mänge ning ei öelda kollektiivselt EI.

Ei mõttetule laristamisele. Ei kellegi diskrimineerimisele. Linnaruumi mahuvad nii ratas, buss kui ka auto. Kui raha igasugustesse kohtadesse ära ei lasta voolata, siis ilmselgelt saab paraneda ka maainimese transport. Rahakoti augud vajavad vaatlemist ja parandamist. Kui sealt ikka kõik välja voolab, pole vahet, kui palju lisamakse leiutatakse – ikka on alati puudu. Kerkib muudkui mingeid peeneid ja ülikalleid bussiootepaviljone, aga vajalikud teenused nagu kool, pannakse kinni. Igas maakonnas on praegu oma kallis nn bussiootepaviljon, millesse pannakse silmi pilgutamata suuri summasid ja jäetakse täitmata need kohustused, mille järele inimestel päriselt vajadus on. See saab juhtuda vaid selle tõttu, et pole ühtsust. Võrukas ei hooli tallinlasest ja tallinlane võrukast. Nii saab lõhkuda kõik, mis inimestele tegelikult oluline on.

Ühtsus algab iga inimese mõttemaailma muutustest. Me ei saa kõik tegeleda kõikide asjadega korraga, aga me saame kõik toetada üksteist.

Ole täna parem, kui olid eile ja homme parem, kui olid täna

Igaühele tuleb mingi teema põhiasjana, milles ta läheb süvitsi ja saab sealt infot jagada. Mulle on olulised tervise teemad. Mu sõbrale metsa teemad. Kolmandale sõbrale kooli teemad. Ma annan infot välja enim enda valdkonnas, aga olen tänu sõpradele kursis ka muude probleemidega. Toetan seal, kus oskan. Linnainimesena mõistan ka maainimese väljakutseid ning seisan selle eest, et kõigil oleks koos hea. Sama ootan maainimeselt ka minu suhtes. See on võimalik, kui me õpime mõistma, mitte hinnanguid andma.

Kui sa valid, mis sa loed, siis vaata, mis see lugu sulle annab. Kas see aitab midagi lahendada? Maailma paremaks luua? Mis on selle kvaliteet? Kas see on inimesi ühendav või ühendusi lõhkuv? Kuidas sa saad sellest ühendusi lõhkuvast süsteemist võluda välja kõiki hoidvad süsteemid?

Kui sa näed probleemset kohta, siis paku välja ka oma versioon, kuidas seda võitja-võitja põhimõtteid kasutades lahendada saaks. Kui me iga päev kasvõi viis minutit selleks aega võtame, muudab see maailmas väga paljut. Mis veel toredam – meie enda elu kvaliteet muutub läbi selle aina positiivsemaks. Püüame iga päev olla ise parem, kui seda olime eile, ja anname andeks ka selle, kui see pole just kõige paremini õnnestunud. Alati on uus päev ja uus võimalus.

Merle Martinson