Foto: 22766268 © Stryjek | Dreamstime.com

Avaldame juba teise mahuka osa Aigar Säde, kunagise nõidade suvelaagrite eestvedaja ja kosmosepsühholoogi uuest raamatust “Vananemine on ummistumine”, mis näeb trükivalgust ilmselt käesoleva aasta sügisel. Tänase pika katkendi teemaks on suhted ja programmid, andestamine ja lahtilaskmine, esimest osa saad lugeda siit.

Selleks, et suuremat pilti kokku panna, on vaja vaatluse alla võtta ka eelmised kehastused, paralleelruumide asukad ja nende tehnoloogiad. Samuti tuleb kontakt taastada oma tervikminaga ja tema teiste samaaegsete kehastustega, kes on sulle õed-vennad ja keda võib olla tuhandeid. Maa reaalsuses eksisteerib vaid inimese tervikolemuse üks osake, kes on oma tervikolemusest kas ise eemaldunud, et oma suhtlemismaailma välismaailmas suurendada või on ta sellesse reaalsusesse toodud pettuse või sunniga. Pole olemas alateadvust ega üliteadvust – on vaid teadvus, kelleks on tervikmina. Planeet Maal elades saad sa infot teistest reaalsustest oma tervikmina vahendusel, mitte inglitelt ega teistelt vahendajatelt. Infot võid sa saada ka tumedalt poolelt, kes on end nt ingliks, haldjaks, Kristuseks, Buddhaks või kellekski muuks maskeerinud, kes on sinu olemisruumidesse end sisse muukinud/häkkinud ja tegeleb sulle valeinfo sisestamisega.

Minu poole pöördus kord abielus naine, kes oli kinni ühe teise mehe küljes. Ta mõtles temast iga päev ja niimoodi juba pikki aastaid. Ta oli selle mehega ka kohtunud ja mõlemad teadsid, et sellest ei tule midagi välja, sest mehel oli toimiv pere ja ta ei olnud nõus seda lõhkuma. Naine tundis abielludes, et tema süda ei kuulu tema peigmehele, et ta nagu murraks kellelegi teisele truudust. See oli nagu painav unenägu. Vaatlesin naise loal tema eelnevaid kehastusi. Tuli välja, et ta oli sellele mehele, kelle küljes ta kinni oli, ühes oma eelmises kehastuses armunud olekus vandunud igavest truudust. Armunud olekus ei ole inimene adekvaatne. Soovitasin tal see truudusevanne tühistada. Oma kujutlusis saab seda teha nt nii, et rebid paberi, millele on vanne kirjutatud, puruks ja viskad siis tulle. Tuha võid nelja tuule poole laiali puhuda. Oma hingejõud, millega truuduseleping elustati, on soovitav tagasi kutsuda. Võid ette kujutada, et tõmbad sisse hingates nagu tolmuimeja oma hingejõu tagasi. Mõned kutsuvad seda toimingut hingejuppide tagasitoomiseks. Naine helistas mulle nädala pärast ja ütles, et ta ei mäleta, et tal oleks kunagi nii suurt hingerahu olnud nagu praegu.

Paarid laulatatakse taevas. Armumine on energeetiline narkolaks, mida sisestatakse ohvritele süsteemi poolt, et siduda kokku inimesi, kes omavahel ei sobi. Nt ühe unistus on selles elus puhata, teine aga tahab tööd rügada, et saavutada materiaalne heaolu. See narkots lülitab välja inimese mõistuse ja selle narkotsi andmise lõpetamine otsustatakse süsteemi poolt siis, kui süsteem näeb, et nad on piisavalt hästi teineteise külge aheldatud, nt ühised lapsed ja ühine vara. Kui armunu kaineneb, võib ta avastada, et temal ja tema nüüdseks juba ekskallimal pole midagi ühist, neil puudub ühine jututeema – pilt on aga häält ei ole. Või siis on hääles kõrgendatud toonid, et teisele ennast sisse puurida ja siis endale allutada. Kooselu muutub põrguks ja seda süsteemil vaja ongi.

Kui armumine paari kokku ei seo, nt üks pool on suhtes ja ta ei taha sellest loobuda, võib tekkida palju aastaid kestev igatsus, mis tegelikult ei ole igatsus teise poole järgi vaid igatsus narkotsi järgi, selle „tunde“ järgi, mida ihaldatu kaudu talle sisestati. Seda joovet, mida usutakse tundeks olevat, tahetakse uuesti kogeda ja nii hakatakse seda otsima armastusfilmidest, armastusromaanidest, armastuslauludest, armunud paaride jälgimisest jne. Kõrvalekallete iseloom sõltub sellest, kui tugevad olid narkolaksud. Nii võib mõni inimene hakata oma ihaldatu aiast nöörilt pesu varastama, mõni aga võib sooritada kiremõrva.

Abielludes sisestatakse paarile programm, mille kohaselt nad asuvad ühisele eluteele. Sellest momendist, kui nad seda uskuma jäävad, hakkavad nende vastastikused tunded hägustuma. Igal inimesel on oma kordumatu elutee kehastusest kehastusse. Kui kaks eluteed üheks liita, saavad eluteede omanikud teineteise külge aheldatud, teede hargnemine on keelatud. Tekivad energeetilised konfliktid, kuna mõlema inimese tõekspidamised erinevad nüansside poolest. Taoliste energiate segunemine loob ebakõla, häirituse tunde, mis on viljakas pinnas tüliseemnete idanemiseks ja kasvuks. Kuna eluteed on kokku liidetud, kaob võimalus oma partnerile üllatusi valmistada ja kuna eraldatust pole, siis üks teab, mida teine teeb või teha kavatseb. Nt jalutab paarike looduses ja ühel tekib tahtmine teisele metsmaasikaid korjata, et teda meeldivalt üllatada. Selleks peab ta tegema ühiselt eluteelt kõrvalepõike, oma elutee partneri omast eemaldama ja oma vannet, kus lubati teineteisele olla ühisel eluteel, murdma. Vande murdmine tekitab süümekaid ja nii lämmatatakse mõte teisele üllatust teha juba eos. Paariline aimas, et teine pool tahtis teda rõõmustada aga ei mõista, miks seda ei toimunud. Üllatus aga värskendab suhet, luues eelduse selle püsimajäämiseks.

Kord sõitsin autos koos südamekirurgiga, kus ta valgustas huvitavaid hetki oma tööst. Küsisin, kas ta on tundnud huvi ka oma patsientide psüühilise tervise kohta ja kas ta on kunagi kuulanud, mida need patsiendid räägivad. Ta ütles, et kuna ta on kirurg ja patsiendid suunatakse talle hetkel kui on vajalik kirurgiline sekkumine, ei saa ta oma patsientidega enne operatsiooni suhelda. Peale oppi aga pole ta selle pealegi tulnud, et patsientide muresid ära kuulata. Väitsin, et nende ühine teema on muretsemine. Ta helistas mulle nädal hiljem tagasi ja ütles, et tõepoolest on nad suured muretsejad, peamiselt oma laste õnne ja toimetuleku pärast.

Naise süda on kui allikas, mehe süda aga kui kristall, mis muundab naise südamevalguse, mis mehe südamesse siseneb ja tema hinge toidab/kosutab, vikerkaarevärvideks. See protsess on loomeprotsess, milles toodetakse positiivset energiat, mis avardab ja ülendab mõlemaid. Nende tähtsaima ühisloomingu ehk lapse saamist aga hakkab varjutama mure, kas tema tervisega on ikka kõik korras, kas me saame tema kasvatamisega hakkama vms. Mure on programm, mis sisestab kahtlusi ehk usaldamatust, kas muretsetav saab hakkama.

Usaldamatus röövib ohvri, kelle pärast muretsetakse, tegutsemisjõu, nullib tema positiivse energia. Usaldamatus sisestab lapse ja tema vanema vahelisse energiavahetusse kahtluse, mis ei lase realiseeruda ei ühel ega teisel valikul, ohver on nagu kits kahe heinakuhja vahel, kes sureb nälga seetõttu, et ta ei suuda valida kummast kuhjast süüa. Taoline programm sunnib ohvrit tootma negatiivset energiat, mis nullib tema positiivse energia, tema tegutsemistahte.

Siit saabki alguse saaga, et näed, ma muretsesin tema pärast ja sain kinnituse, et ta ei saanudki hakkama. Järelikult ma pean veelgi rohkem muretsema, millele järgneb ohvri veelgi mannetum hakkamasaamine. Kuni muretsemine muutub emade põhitegevuseks, nende kõige tähtsamaks tööks. Programm muutub nii elujõuliseks, et edaspidi hakatakse kõike muretsema, nt toitu, igapäevaasju, autot, maja. Muret tuntakse ka oma tuleviku ja tervise pärast. Mureenergia lõhub kõike, mille pärast muretsetakse. Maine vara laguneb, omavahelised suhted lagunevad, tervis läheb käest ära, õnn jalutab majast minema.

Muretsemine murendab mehe südamekristalli, mis muutub nii rabedaks kui murenenud graniitkivi rannas – väike kõks haamriga ja kõik variseb liivaks (füüsilises ruumis on siis tegemist infarktiga ehk ummistumisega, mille algseks materjaliks on mure). Iga muretsemise järgselt saadakse kogemus, et pojake saab aina vähem hakkama, seega tuleb kontrolli tugevdada, mis tähendab piirangute kehtestamist ehk hingevangla loomist. Mida aeg edasi, seda rohkem hakatakse piire oma võsukese ümber kokku tõmbama, et oleks tema hakkamasaamist lihtsam kontrollida. Selleks, et ema muretsemist taluda, peab seda kuidagi nullima. Selleks imevahendiks on alkohol, mis seob endaga muretsemise energiat. Mida rohkem ema muretseb, seda suurem alkohoolik ta pojast saab. Selline poeg helistab iga paari tunni pärast emale ja kannab ette kus ta on ja mida teeb. Kui ta julgeb mitte ette kanda, saab ta koju (ema koju, sest tal endal kodu pole) tulles emalt mentaalse keretäie: „Pojake, ma pidin end sinu pärast peaaegu surnuks muretsema!“ Ja kord on jälle majas.

Pakun siinkohal välja meetodi, mida võib nimetada südamemaja ehk inimese hinge maja vaatlemiseks ja korrastamiseks.

Inimese hingel on hea oma majas olla kui see maja on korras, kus iga ruumi selles kasutatakse vastavalt selle ruumi otstarbele. See meetod võimaldab välja vahetada kahjulikke programme sobivate programmide vastu.