Pilt: ekraanikuvad

1970. aastad oli kümnend, mis sünnitas töödeldud toiduainete turu ja mikrolaineahju. See oli aastakümme, mil Ameerika toitumistavad liikusid kiiresti allamäge. Töödeldud toitude lihtsusele sekundeeris kehv toiteväärtus. Toit läks odavamaks, aga ka kvaliteet halvenes ning me maksame selle trendi tagajärgedele lõivu ka täna. Ehk: mida õigupoolest sisaldab praegu meile “tervislikuna” kurgust alla surutav toidupüramiid, mida meile “söögi alla ja söögi peale” reklaamitakse? Kas me tõesti peaksime hakkama sööma putukaid ja fännama võltsliha? Majanduslangusega kaasnevast toidukvaliteedi langusest kirjutab Activist Posti ajakirjanik Brandon Smith.

Inimesed, kes on minu artikleid lugenud, on hästi teadlikud minu ootustest USA majanduslanguse lõpptulemuse suhtes: stagflatsioonikriis, millele järgneb suure depressiooni (või hullemagi) sarnane krahh. Tuginesin seda ennustust koostades mitmele asjaolule, kuid eelkõige pöördusin tagasi valuuta devalveerimise ja keskpangapoliitika ajalukku. Selliseid asju on juhtunud varemgi ja need kipuvad järgima tänapäeval nähtavat mustrit.

1970-ndad – majanduslikult kehv aeg

Täpsemalt, ma uurisin võrdluseks aastate 1971–1981 stagflatsioonikriisi ja leidsin hämmastavaid sarnasusi. See oli depressiooni kõrval üks hullemaid majanduslangusi Ameerika ajaloos ja see on sündmus, millest peaaegu keegi ei räägi. Paljud inimesed (eriti Z-põlvkond) usuvad, et meie praegune ajastu on kõigi aegade halvim finantsajastu ja et nende põlvkonda on mõjutanud eelmised põlvkonnad.

See on ebatäpne arvamus: 1970. aastate stagflatsioonikatastroof oli palju hullem. See tähendab, et see näitab meile, kuhu meie riik lõpuks liigub, ja tulevik ei tõota midagi head. See, mis on täna juhitav majanduskriis, võib homme muutuda katastroofiks.

Üks probleem, mis mind paelub ja mida tavalistes majandusalastes aruteludes tavaliselt ei mainita, on kvaliteedi halvenemine – viis, kuidas tooted, teenused, ehitus, tootmine, stiil ja kättesaadavus kipuvad lagunema, kui inflatsioon järsku tõuseb. Seda protsessi tuntakse koonerdamisena ja see oli 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses lokkav. Enamik ameeriklasi peab tänapäeval 70-ndaid diskoteekide, alt laienevate teksade ja psühhedeelikumide õnnelikuks ajastuks, kuid tegelikult oli see majanduslikult nukker periood.

Vaadeldes kümnendi tegelikke pilte ja kaadreid võrreldes 1950.–1960. aastatega, oli elukvaliteedis märgatav nihe. Alates autode kvaliteedist kuni riiete kvaliteedini ja lõpetades eluaseme kvaliteediga. Mõned USA linnad (nagu New York või Philadelphia) nägid välja nagu sõjatsoonid, mis olid täis killustikuga üle puistatud slummid. Pärast seda, kui mitu aastat kõrge inflatsioon põhjustas jaehindade kahe- ja kolmekordistumist koos kasvava tööpuuduse määraga, hakkas ka keskkond tunduma tõeliselt inetu.

Simpflatsioon ja toidupüramiidi tegevuskava

Teine elu aspekt, mis rahvast tabab, on toitumise kvaliteet ja perede suutlikkus end ise ära toita. Enamik inimesi tunneb „kahanemise” mõistet – ettevõtete harjumust vähendada portsjonite suurust, hoides samal ajal pakendid ja hinnad samad, et tasakaalustada tootmiskulude inflatsiooni, ilma et tarbijad seda märkaksid. Siiski on koonerdamine veel üks viis, kuidas ettevõtted püüavad vältida hindade tõstmist kaubariiulil, ja see on koostisosade kvaliteedi langetamise ja avalikkuse julgustamise kaudu sööma vähem toitvaid (ja odavamaid toota) toite.