Fotokollaaž: kirjastus Eluvaim + History Channel + Rastan / Getty Images + Canva.com

Elektriakud 2000 aastat tagasi? Šokeeriv, kuid tõsi! Tõeliselt arenenud tehnoloogia nõuab teatud tüüpi võimsust, tavaliselt elektrit, või vähemalt elektrit kasutavat juhtpaneeli. Mõelge sellele tohutule hulgale seadmetele, mida me tänapäeval kasutame, autodest lennukiteni, rösterist ja külmikutest elektritööriistade ja arvutiteni – kõik need kasutavad ühel või teisel kujul elektrit.

History Channeli populaarse telesarja “Ancient Aliens” kaas-saatejuht David Hatcher Childress toob välja põnevaimad faktid muistetest elektriseadmetest äsja eesti keelde tõlgitud raamatus “Jumalate tehnoloogia”.

2000 aasta vanused elektriakud

Asjaolu, et muistsed inimesed oskasid elektrit kasutada, on ülimalt oluline, uskumaks, et kõrgtehnoloogia kunagi kauges minevikus eksisteeris. Me oleme kõik tuttavad looga suurest Ameerika riigimehest, kirjanikust ja leiutajast Benjamin Franklinist, kes lennutab oma tuulelohet äikesetormis… kuid elektri uurimine on kahtlemata kestnud tuhandeid ja tuhandeid aastaid. Benjamin Franklinile omistatakse piksevarda leiutamine, ent nagu kõike muud, oskasid muistsed inimesed kahtlemata ka piksevarrast kasutada.

Andrew Tomas tsiteerib oma 1971. aasta raamatus „Meie pole esimesed“ järgmist näidet: „1966. aastal külastas autor Kulu orgu Himaalajas. Kulu linnas asub ühel künkal tähelepanuväärne vana tempel, mis on pühendatud jumal Šivale. Templi eripära on selle lähedale püstitatud kaheksateistmeetrine raudmast. Elektritormis tõmbab post enda poole „taeva õnnistust“ välgu kujul, mis sähvatab mastist alla ja tabab Šiva kuju selle alusel. Seejärel kleebib preester purustatud Šiva tükid kokku ja kasutab seda järgmiseks õnnistuseks. See komme on eksisteerinud juba ammusest ajast, mis tähendab, et elektrijuhtide olemasolu Indias on olnud reaalsus juba iidsetest aegadest peale.”

Elektriakut kasutati rohkem kui 2000 aastat tagasi, ütleb Bagdadi Iraagi muuseumis töötav Saksa arheoloog dr Wilhelm Koenig, kes avastas ühe sellistest akudest 1938. aastal Bagdadist mitte kaugel kagus Khujut Rabu’as väljakaevamisi tehes. Muuseum oli alustanud teaduslikke väljakaevamisi ja kaevamisel leiti omapärane objekt, mis sarnanes Koenigi arvates vägagi tänapäevase kuivelemendiga. Järgnesid teised samalaadsed leiud.

Ajakirja Popular Electronics 1964. aasta juulinumbris avaldatud artiklis öeldi, et vanaaja elektrokeemilistel akudel olid tsentraalsed elemendid, milles oli „… vasest silinder, mis sisaldas raudvarrast, mis näis olevat keemilise toime tagajärjel korrodeerunud. Silinder oli joodetud 60/40 plii-tina sulamiga, sama joodisega, mida me tänapäeval kasutame.” Kaks tuhat aastat tagasi polnud neil mitte ainult elekter, vaid nad olid välja mõelnud ka täpselt samasuguse tinasulamist joodise, mida me praegu kasutame!

Varasem artikkel selle hämmastava iidse tehnoloogia kohta ilmus ajakirja Science Digest 1957. aasta aprillinumbris pealkirjaga Electric Batteries of 2,000 Years Ago. (Harry M. Schwalb, Science Digest, 41:17-19). Artiklis öeldakse: „… Kleopatra päevil kuldasid Bagdadi progressiivsed hõbesepad ehteid üle elektriakude abil. See pole müüt; noor teadlane Willard F. M. Gray, kes töötab General Electricu kõrgepingelaboris Pittsfieldis Massachusettsis, on seda tõestanud. Ta tegi ühest 2000 aasta vanusest märgelemendist täpse koopia ja ühendas selle galvanomeetriga. Kui ta lüliti sulges, tekkis vool!

„Need vanaaegsed Kristuse-eelsest ajast pärit akud (mille valmistasid partialased, kes domineerisid Bagdadi piirkonnas aastatel 250 eKr kuni 224 pKr) on üsna lihtsad. Õhuke vaskleht joodeti alla 4 tolli pikkuseks ja umbes tollise läbimõõduga silindriks – umbes kahe taskulambipatarei suuruseks. Joodis oli 60/40 tina-plii sulam – „üks parimaid tänapäeval kasutatavaid,” märgib Gray.

„Silindri põhi oli sisse pressitud vaskketas, mis oli isoleeritud asfaldikihiga („bituumen“, mida piibli kohaselt kasutas Noa laeva tihendamiseks). Pealmine osa suleti asfaltkorgiga, millest ulatus välja raudvarda ots. Et see jääks püstisesse asendisse, tsementeeriti see väikesesse vaasi.

„Millist elektrolüüti Partia juveliirid kasutasid, jääb mõistatuseks, kuid Gray mudel töötab hästi vasksulfaadiga. Äädik- või sidrunhape, mida muistsetel keemikutel oli ohtralt käes, peaks olema veelgi parem.”

See on veenev tõend, et babüloonlased kasutasid tõepoolest elektrit. Kuna sarnaseid purke leiti ka maagi onnist, võib oletada, et nii preestrid kui ka käsitöölised varjasid seda teadmist kui ärisaladust. Siinkohal tuleb märkida, et elektrokeemiline katmine ja galvaniseerimine võeti uuesti kasutusele alles 19. sajandi esimesel poolel.

Andrew Tomas (kelle raamatut on eespool tsiteeritud) oli austraallane, kes reisis palju. Ta mainib, et Indias viibimise ajal räägiti talle ühest vanast dokumendist, mida hoiti India printside raamatukogus Ujjainis ja mis on registreeritud nimega Agastya Samhita ning see sisaldab juhiseid elektriakude valmistamiseks:

/Asetage hästi puhastatud vaskplaat savinõusse. Katke see esmalt vasksulfaadiga ja seejärel niiske saepuruga. Pärast seda pange polariseerumise vältimiseks saepuru peale elavhõbedaga amalgaamitud tsinkleht. Kontakt toodab energiat, mida tuntakse kaksiknimega Mitra-Varuna. Selle voolu toimel jaguneb vesi Pranavayuks ja Udanavayuks. Väidetavalt annab sajast purgist koosnev ahel väga aktiivse ja tõhusa jõu./

Tomas ütleb: „Mitra-Varunat nimetatakse nüüd katoodanoodiks ning Pranavayu ja Udanavayu on meie jaoks hapnik ja vesinik. See dokument näitab taas elektri olemasolu idamaades – väga, väga ammu.“

Elekter ja religioon

Kuid teadmised elektriseadmetest ei piirdunud ainult elektrokeemiliseks katmiseks mõeldud akudega. Mõned autorid, nagu näiteks Jerry Ziegler oma raamatutes „YHWH”²² ja „Indra Girt, Maruts“ väidavad, et templites kasutati mitmesuguseid elektriseadmeid ja neid rakendati sageli oraaklitena või kasutati jumaluste aukartustäratavateks ilmumisteks. Ziegler viitab oma raamatutes paljudele iidsetele allikatele muinastulede, pühade tulede jas oraaklite kohta.

Ta väidab, et seaduselaegas ning Mithra ja Zoroastri oraaklite pühad leegid olid iidsed elektriseadmed, mida kasutati kogudusele mulje avaldamiseks. Kuulsat seaduselaegast kirjeldatakse sageli kui elektriseadet ja mitmed Vana Testamendi lõigud kirjeldavad, kuidas need õnnetud inimesed, kes reliikviat puudutavad, surevad, ja näib, et elektrilöögi tagajärjel. Muistsed heebrea legendid räägivad helendavast juveelist, mille Noa riputas laeva üles, et pakkuda pidevat valgusallikat, ja sarnasest esemest kuningas Saalomoni palees umbes 1000 eKr.

Sarnaseid seadmeid kasutasid ilmselt ka põlisameeriklased spetsiaalsetel tseremooniatel, mida peeti maa-alustes kambrites, mida nimetatakse kivadeks. Näiteks David Chandler mainib oma raamatus „100 tonni kulda“, et Põhja-Arizona hopidel oli põnev generaator valguse tekitamiseks, mis oli valmistatud luminestseeruvast kvartsist. See koosnes ristkülikukujulisest puhtast valgete viirgudega kvartsist, mille sees oli soon, ja samast materjalist padjandikujulisest ülemisest osast. Kiire hõõrumise tagajärjel tekkiv hõõrdumine tekitas pimedas tugeva kuma, mida kasutati pühade kivade valgustamiseks.

Chandler ütleb: „Masin töötas endiselt suurepäraselt, kui arheoloog Alfred Kidder selle Pecose varemetest avastas, nagu ta 1932. aastal teatas. Arheoloog S. H. Ball märkis seepeale: „Siin on meil täiuslik masin, mis võib olla seitsesada aastat vana; esimene indiaanlane, kes kvartsi luminestsentsi märkas, tegi seda ilmselt sajandeid varem.“

Chandler jätkab, et sarnaseid „välgumasinaid“ või „hõõguvaid kive“ on leitud mitmest teisest paigast New Mexico põhja-keskosas. Chandler tsiteerib Stuart A. Northropi raamatut „Minerals of New Mexico“ muistsete indiaanlaste kvartsvalgusmasina olemasolu kohta. Hopid või teised hõimud võivad neid masinaid endiselt kasutada, et oma kivades salajastel tseremooniatel valgust tekitada.

Paljudel juhtudel kasutasid muistset elektrit ainult spetsiaalsed preesterkonnad, mitte rahvamassid. Ziegleri raamatus „Indra Girt, Maruts“ väidetakse, et paljud iidsed veedad kirjeldavad ka elektriseadmeid ja neid kasutati tavaliselt usulistel tseremooniatel.

Ziegleri raamatuga sarnane on üldiselt raskesti leitav Hugh Crosthwaite’i teos „Ka: iidse maailma mütoloogia, pühade tavade, elektrinähtuste ja nende keeleliste seoste käsiraamat“. Selles põnevas, 1992. aastal ilmunud raamatus väidetakse, et muistsed inimesed ehitasid lihtsaid ja keerukamaid elektriseadmeid, mida kasutati usulistel tseremooniatel. Nende pühade „tuled“ seas olid nii merevaigust kettad, mida kokku hõõrudes tekkisid staatilise elektri sädemed (pimedas ruumis on neid lihtne näha) kui ka staatilise elektri kondensaatorid nagu kuulus seaduselaegas.

Loe edasi juba David Hatcher Childressi raamatust “Jumalate tehnoloogia,” mille saad kingitusena kaasa, kui hakkad Telegrami püsitellijaks.

Telli Telegram.ee 6 kuuks (50 € = 8.33 € kuus) või 1 aastaks (88€ = 7.33€ kuus) ja saad kingituseks kirjastuselt Eluvaim History Channeli populaarse dokumentaalsarja “Ancient Aliens” ehk “Iidsete tulnukate” ühe saatejuhi David Hatcher Childressi menuteose “Jumalate tehnoloogia” (väärtus 25 €)! 

Toimetas Eluvaim