Foto: Pixabay / Nowaja

Isad mängivad oma laste arengus otsustavat rolli. Ekspert Hannsjörg Bachmann selgitab, miks nad ei pea olema nagu emad ja mis on tegelikult oluline. Isade kohta on sihipäraseid uuringuid tehtud umbes 50 aastat. Suurel osal sellest, mis määrab isaks olemise, on sageli olnud vähe võimalusi areneda ja järjepidevalt juurduda. Traditsioonilises peremudelis taandati isadus tavaliselt kaudseks kaasamiseks perekonna toitjana. Muude isaoskuste järele oli selles mudelis vähe nõudlust.

Artikli autor on prof. Hannsjörg Bachmann, kes oli 20 aastat Bremenis lastekliiniku juhataja. Ta õppis Jesper Juuli ja Karl-Heinz Brischi juures ning on Verdeni ringkonna nn peretöökoja kaasasutaja.

See, et isaks olemises on ka muid omadusi, on tõeliselt nähtavaks saanud alles uute peremudelitega, mis annavad “uutele” isadele palju võimalusi peres vahetult kaasa lüüa – suhetes lastega ja partnerluses. Isiklik kogemus ja uuringud näitavad, kui väärtuslikud, kasulikud ja inspireerivad on isad ja selline hooliv pühendumine perekonnale.

Lieselotte Ahnerti arengupsühholoogiline vaade

Pereelus osaledes lükkavad isad peres käima palju uuenduslikke protsesse. See areng edeneb kõige paremini, kui see toimub algusest peale partneriga tihedas koostöös – jagatud lapsevanemluses. Ja see on väärt isegi siis, kui see toimub ajalise viivitusega. Paljud isad on üllatunud, kui põhjalikult muutub nende nägemus elust ja ühiskonnast, kui nad oma lapse kasvatamises kaasa löövad.

Kõige värskema ülevaate kõikidest isauuringute arengupsühholoogilistest aspektidest leiab Lieselotte Ahnerti raamatust, mille pealkiri on ka selle artikli pealkiri. Piirdun siin mõne aspektiga, mida pean eriti oluliseks.

Otsige ja leidke sõltumatu isa-lapse suhe

Isad ei ole emad. Nad on sellised, nagu nad on – erinevad. Ja see on hea. Taani pereterapeut Jesper Juul ütles: “Emadelt ei saa õppida, kuidas olla hea isa.” Teie enda isa näide võib olla veenev, kuid võib esitada ka väljakutse otsida teist teed. Kindlasti on ergutav vahetada mõtteid teiste isadega oma kogemuste üle.

Erinevus kui kasum. Isad kujundavad oma suhet lapsega isemoodi – sageli emadest väga erinevalt. Isegi kui emadel ja isadel on samad väärtused, mõjutab see erinevus kõike (spordis, mängudes, kooliprobleemide lahendamisel, väiksemates või suuremates kriisides laste elus). See erinevus ema ja isa vahel, eeldades mõlemapoolset tundlikkust, ei ole lastele probleem, vaid pigem suur eelis. Sa koged väga konkreetselt, kui erinevad inimesed on, kui erinevalt nad kõigega toime tulevad ja et väga harva leidub “õiget” või “valet”. Lapsed leiavad sageli juurdepääsu tundemaailmale ema kaudu, isa kaudu aga sagedamini mõtte- ja ideemaailma, mentaalsesse maailma.

Pikaajalise toimega kursi määramine. Isa otsus otsida oma lapsega iseseisvat suhet on üks olulisemaid otsuseid perekonnas. Ideaalis toimub see sünnitusega seotud nädalatel. See annab olulise panuse sellesse, et isa jääks pere emotsionaalseks keskmeks ning et ta areneks edasi lapsega koos. Perekond areneb “mõlema vanema ümber”.

Meie reaalsus on see, et paljud isad jätavad selle võimaluse kasutamata – kas ajutiselt või jäädavalt. Sageli puudub neil lihtsalt oma keskkonnas isa-eeskuju, kes seda isaduse vormi autentselt ilmestaks. Suuna muutmiseks pole kunagi hilja – ümberõppimine on kindlasti võimalik ka kõrges eas.