Foto: 112151244 © blurf | Dreamstime.com

Lugedes ahastusega 3. juulil ilmunud uudist “Justiitsministeerium ei plaani sideandmete lauskogumist lõpetada“, saab järeldada vaid üht. Riigil puudub igasugune huvi lõpetada kõigi kodanike raske põhiõiguste rikkumine, kirjutavad ERR-is advokaat Sander Potisepp ja vandeadvokaat Kristjan Tuul.

Sideandmed võimaldavad teha väga täpseid järeldusi isikute eraelu kohta, kelle andmeid säilitatakse, näiteks nende igapäevaelu harjumuste, alalise või ajutise elukoha, igapäevaste või muude liikumiste, tegevuste, sotsiaalsete suhete ja ühiskonnagruppide kohta, kellega nad läbi käivad.

Advokaatide sõnul tugineb justiitsministeerium argumendile, justkui esineks selles osas mingisugune jätkuv ebaselgus käimasolevate Euroopa Kohtu asjade näol.

“Sama argument kõlas ministeeriumist ka 2021. aastal. Sellise väite aastate jooksul kordamise eesmärk on ignoreerida Euroopa Kohtu ja riigikohtu lahendites sedastatud keeldu koguda sideandmeid vahet tegemata kõigi suhtes,” märgivad nad, lisades, et riigikohtu otsuse kohaselt on alates 07.10.2020 sideandmete kogumine tahtlik rikkumine, millega kaasneb keeld kasutada saadud andmeid kriminaalmenetluses tõendina.

Ka riigi julgeoleku tagamise vajadusel on Euroopa Kohus selgesõnaliselt keelanud vahet tegemata sideandmete kogumise. “Justiitsministeerium on sellistest nõuetest vägagi hästi teadlik. Nimelt selgitati kriteeriumite kehtestamise vajadust juba 02.07.2021 ilmunud ERR-i uudises “Justiitsministeerium otsib lahendust uurimistes sideandmete kasutamiseks“, tuletavad advokaadid meelde.

Kuigi sideandmete osas saabus selgus juba 2014. aasta Euroopa Kohtu lahendiga, milles kuulutati direktiivi 2006/24/EÜ tagasiulatuvalt kehtetuks, on kümme aastat hiljem Eesti endiselt nende riikide seas, kes sideandmete säilitamist puudutavaid sätteid pole Euroopa Liidu õigusega täies mahus kooskõlla viinud.

“Justiitsministeerium peaks viivitamatult töötama välja eelnõu, millise kohaselt sätestatakse sideandmete kogumiseks objektiivsed kriteeriumid,” kirjutavad artikli autorid, lisades, et:

• kehtestada tuleks raskete kuritegude kataloog, mille uurimiseks võib liiklus- ja asukohaandmeid koguda ja kasutada;
• kehtestada tuleks andmesubjekti kategooriad, kelle andmeid säilitatakse mingi teatud ajavahemiku jooksul (nt kriminaalkorras karistatud ja kahtlustatavad isikud või anonüümsete kõnekaartidega tehtud sideseansid);
• halduskohus võiks lubada teatud ajalistes piirides oluliselt kõrgenenud kuritegevuse tasemega piirkonnas või rahvarohke massiürituse läheduses toimuvate sideseansside kohta andmete kogumist.

“Sellised meetmed tagavad esiteks, et andmeid ei koguta kergekäeliselt, teiseks, et andmeid kogutakse vaid vastava põhjendatud vajaduse alusel ning kolmandaks, et inimestel säilib võimalus enda elu elada ka selliselt, et nende andmeid ei koguta (vältides näiteks konkreetset piirkonda). Euroopa inimesel peab olema võimalus elada enda elu selliselt, et tema profiiliandmeid ei koguta,” ütlevad Potisepp ja Tuul.

Advokaatide arvates riskib Eesti Vabariik olukorraga, kus sideteenuse pakkujad (Telia, Elisa, Tele2) võivad üks hetk keelduda sideandmete kogumisest, nagu seda tegid Saksamaal SpaceNet ja Telekom Deutschland.

“Täiendavalt ei ole ilmselt kaugel ajahetk, kui keegi üksikisik mõistab, et niivõrd raske rikkumise alusel riigi vastu kahjunõude esitamine ei ole ilmselt välistatud. Sideandmed on riigi jaoks hindamatu väärtusega, kuid see ei saa tulla kodanike põhiõiguste arvel,” märgivad nad lõpetuseks.

Loe täispikka artiklit: ERR

Toimetas Mariann Joonas