Foto: Reigo Jõe

Tallinna Botaanikaaias toimub 24. augustil Reigo Jõe juhtimisel Ruhnu saare ravimtaimedest destilleeritud hüdrosoolide tutvustus ning taimede spagüürilise aurdestillatsiooni töötuba, millest huvilised on oodatud osa saama. 

Kaasaegse heaoluühiskonna hüvedega harjunud inimesel võib tekkida küsimus, miks eelistada taimseid ravimeid apteegifarmakonidele?

Taimeravi on eksisteerinud sama kaua kui inimkond ja toimib edukalt siiani. Inimesed, kes ravimtaimede tervendavas väes kahtlevad, ei ole taimeravi kunagi proovinud või on joonud mõne kruusi ravimtaimest valmistatud teed ning kui see pole kohe aidanud, on tablettide järele haaranud. Õnneks tuleb aina enam juurde neid, kes kommertsapteegi uksest juba aastaid sisse pole astunud, kuna selleks puudub igasugune vajadus.

Ravimtaimedes on suur vägi, kõigile teada ravimtaime – raudrohu – eeterlik õli näiteks võib sisaldada (olenevalt kasvukohast ning -tingimustest) üle saja erineva keemilise komponendi. Kui ravimtaimi oskuslikult, aastatuhandeid kasutusel olnud võtteid rakendades prepareerida, teevad taimsed ravimid imesid.

Suurkorporatsiooide tuluallikaks muudetud farmaatsiatööstuse peamine viga on see, et “ravimeid” valmistades keskendutakse vaid ühele toimeainele, mida siis sünteetiliselt toodetakse ning manustamiseks sobivale kujule viimiseks absoluutselt ebavajalike ning tihtilugu tervisele kahju tekitavate keemiliste lisaainetega (värvained, mahuained, paakumisvastased ained, mõnel puhul ka lõhna- ning maitseained) segatakse. Sellistes preparaatides puudub looduslik tervikkompleks, kus igal komponendil on oma ülesanne – kui peamine toimeaine ravib mõnd patoloogiat, siis teised taimes sisalduvad ühendid seisavad hea selle eest, et ära hoida võimalikke ebasoovitavaid kõrvalnähte. Oluline on looduslik balanss, mis sobib inimkehaga kokku oma terviklikkuses, kahjustamata seejuures organismi. Seevastu farmaatsiatööstusest pärinevate preparaatidega kaasa tulev kahjulike kõrvaltoimete nimekiri on preparaadi kasulikest omadustest reeglina mitmeid kordi pikem.

Lääne meditsiini ainsaks tugevaks küljeks on traumatoloogia. See on tõesti kaugele arenenud. Kui on juhtunud õnnetus, inimene vigastatud, lapitakse kehaosad kiiresti kokku ja tulemused on suurepärased, paranemisprotsent kõrge.

Kõik muu aga RAVI-ks nimetamist ei kannata. Tegeletakse peamiselt haigussümptomite peitmisega, ravist e. tegelike haiguspõhjuste kõrvaldamisest, milleks peaks inimorganismile lähenema holistilisest perspektiivist, pole juttugi.

Iseenesest on olukord mõistetav, kuna tänapäeva meditsiinitöötajad on ravimiettevõtete poolt korraldatavatel reklaamseminaridel sõnaotseses mõttes ajupestud, nende meditsiinilised teadmised, isegi kui neid algselt ka oli, on asendatud kõlavate raviminimede loetelu ning perspektiivsete aplikatsioonivõimaluste kogumikuga “meediku” ajus.

Seepärast on tervisele kasulik apteegifarmakonidest loobuda ning järgida ajaloost tuntud alkeemiku, meditsiiniteaduse jõulise reformaatori ning moodsa meditsiini rajajaks nimetatud Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim´i (1493–1541), tuntud ka kui Paracelsus, ütelust:

“Seega, õppige Alkhimiat, teise nimetusega Spagyria, mis õpetab teid eraldama valet tõelisest”.

Jagan järgnevas artiklis veidi taustainfot alkeemia-huvilistele. Tallinna Botaanikaaias 24.08 toimuvas töötoas saab muistsest Egitusest pärinevat taimeravi kunsti omal käel katsetada.

Alkeemia kui Egiptuse teadus

Alkeemia juured ulatuvad muistsesse Egiptusesse, kus alkeemilised protsessid olid igapäevases kasutuses. Khem – Egiptuse kunagine nimetus. Al-Khemet – Egiptusest pärinev. Egiptlased tundsid hästi destillatsioonikunsti, mida rakendati nii parfümeerias eeterlike õlide saamiseks, meditsiinis taimedestillaatide valmistamiseks, ent ka teistel eesmärkidel nagu looduslike kemikaalide, nt. hapete tootmiseks. Muistsed egiptlased tundsid hästi loodusjõudude väge, kosmilisi printsiipe ja loodusseadusi, mida tähistasid otseselt ka Egiptuse jumalused, keda nimetati NETERU (ainsuses NETER, kirjakeeli NTR, mis on aluseks sõnale “nature”).

Mitmed Läänemaailmas praktiseeritavad esoteerikatraditsioonid, mille hulka võib lugeda ka alkeemia, pärinevad muistsest Egiptusest. Alkeemiat võib pidada hermetistlikuks pärimuseks, mille otseseks rajajaks peetakse Hermes Trismegistos´t (Kolmekordselt suur Hermes), kelle vahetuks võrdkujuks ja algupäraks muistses Egiptuses oli Thot, mõnikord nimetatud ka kui Djehuti, keda kujutati ibise peaga jumalusena. Thot´i peamiseks eripäraks oli kirjakunsti, maagia, religiooni, filosoofia ja teaduse inimesteni toomine. Teda peeti Egiptuse hieroglüüfide loojaks ning jumalate kirjameheks.

Alkeemia levikule nii Euroopas kui ka Ameerikas on suuresti kaasa aidanud templirüütlid.

Templirüütlitest teatakse, et nad viibisid palju Palestiinas, Jeruusalemmas, Konstantinoopolis, Istambulis, kuid vähem teatakse, et nad veetsid väga palju aega Egiptuses, püüdes leida tsivilisatsiooni algeid. Nad uskusid, et minevikus toimus suur kataklüsm, mis pühkis tsivilisatsiooni maa pealt minema. On mitmeid traditsioone, mis seesugust kataklüsmilist sündmust kirjeldavad, Piiblist tuntud veeuputuse lugu on vast üheks tuntuimaks näiteks. Samuti liikus infot, et eelneva tsivilisatsiooni käsutuses oli väga arenenud tehnoloogia. Templirüütlid püüdsid leida jäänukeid sellest tehnoloogiast ning tolleaegsetest teadmistest. Üheks peamiseks allikaks oligi Egiptus. Egiptlased püüdsid anda endast parima, et varasemalt loodud ehitisi ja ka neis talletatud teadmisi säilitada.

Giza platoo maa-ala kuni Sahaarani välja kandis tolle ajastu egiptlaste jaoks nimetust Ross Tau. Hiljem, kui nimi tõlgiti kreeka ja ladina keelde, levis nimetus Rose Croix e. Roosi Rist. Siit pärineb ka templirüütlitest alguse saanud Roosiristlaste nimetus.

Oma otsinguil leidsid templirüütlid tõendeid Piiblis mainitud seaduselaegastest, mida varasemalt oli kasutatud. Egiptuses leidus mitmeid selliseid laekaid. Laegaste sees hoiti Piibli kohaselt “mannat”. Templirüütlid mõistsid, et manna näol oli tegemist alkeemilise substantsiga. Nad proovisid leida traditsiooni, mis hoiaks tallel saladusi, kuidas kõnealust substantsi valmistada. Sel eesmärgil loodi suhteid Saabidega (salapärane religioosne rühmitus, mida on Koraanis mainitud kolmel korral ning kes on nimetuse saanud sõnast “saba”, mis Vana-Egiptuse keeles tähendas täheväravat), Druusidega, müstilise Islamikogukonna Sufidega, juudi kabalistide ja teistega, kellede poolt säilitatud teabekildudest oli võimalik protsessi taastada.

Oma otsingutel kogutud materjalidest tegid nad järelduse, et oli olemas peidetud sool, mida oli võimalik alkeemilise protsessi käigus ekstraheerida Caput mortuum kaltsineerimisel tekkinud tuhast ning mida nimetati “peidetud mannaks”. Eraldati nii lahustuvat, kui lahustumatut soola. Lahustumatu sool oli monoatoomne materjal. Lahustuvateks sooladeks olid mineraalid, mis algmaterjalis sisaldusid.

Templirüütlite traditsioonist on teada tseremoonia, mida nimetati “Soola jagamise tseremooniaks”, mis oli ühtlasi seotud liitumisriitusega. Soola e. mineraale ning monoatoomset materjali nimetati tseremoniaalselt leivaks. Lisaks anti tseremoonia teatud järgus liitujale “valge kivi”, mis ühtlasi sümboliseeris mannat. Sedasama valget kivi kirjeldatakse Piiblis Ilmutuse 2:17.

Ka Sufidel oli soola jagamise tseremoonia, mis jõudis edasi templirüütliteni, samuti Hašišiinidel (nimetus tuleneb kanepivaigust hašišist), keda samuti seostatakse templirüütlitega läbikäimises.

Gnostikutest perekonnaliikmed, keda peetakse Templirüütlite asutajateks, kuulusid Albigeenide hulka Lõuna-Prantsusmaal, kes aga järgisid mitmeid Manilaste traditsioone. Manilased järgisid Iraani päritolu õpetajat nimega Mani, kelle nimi tulenes sõnast man(n)a, mis tõlkes tähendab valget kivi või väärtuslikku valget kivi. See sõna levis ka Tiibetisse sisaldudes mantras “Om Mani Padme Hum”, kus Om on loov sõna, Mani tähendab (väärtuslikku) valget kivi, Padme tähendab lootose (chakra e. energiakeskuse, täpsemalt kroon-chakra) avanemist ning Hum tähendab lõpuleviimist või valmimist, tähistades kogumis ärkamise või valgustumise protsessi.

Pole haruldane, et Egiptuse templimüüridel võib näha kujutisi, kus vaarao pakub jumalatele koonusekujulist valget leiba. Seda on kirjeldatud ka Egiptuse Surnute Raamatus, teise nimega Päevase Tulemise Raamatus, kui substantsi, millest jumalad ning vaaraod toitusid. Seal on kirjaread:

“Ma olen valge, ma olen puhas – mis see on?”

“Ma olen nagu see, kui su ihukarvad peale äikesetormi turritavad – mis see on?”

Need read kirjeldavad valgeid koonusekujulisi leibu, mida täpsemalt märgitakse küsifraasiga “Mis see on?”. See pärineb heebrea keelest, kus manna tähenduseks ongi “Mis see on?”.

Mannat on võimalik peale vähest töötlemist muuta punaseks aineks, mida hakati alkeemias nimetama Punaseks lõviks, vahel ka Kristuse vereks, sest see meenutas oma välimuselt ning ka maitselt verd, kuigi polnud seda mitte. Kõnealusel ainel oli tervendavaid omadusi ning see muutis teadvuse seisundit.

Samuti sisaldas alkeemiliselt ekstraheeritud mannat Piiblist tuntud seaduselaegas, mis oli valmistatud akaatsiapuust ja lehtkullast ning oma kihiliselt ehituselt kui funktsioonilt toimis kondensaatorina, omades mahtuvust ning olles võimeline salvestama elektrilaengut. Kondensaatorkasti ümbritses elektrostaatiline väli, mida manna e. monoatoomne kullapulber kondensaatorkasti sees elektrilise ülijuhina tugevalt võimendas. Seaduselaegast sai seega kasutada elektrienergia allikana. Piibli kohaselt hoidsid ning vastutasid seaduselaeka eest Leviidid, millest ühtlasi tuleneb sõna “levitatsioon”. Seos peitub monoatoomse kulla omaduses tekitada enese ümber antigravitatiivne väli, mis muutis seda sisaldava, ehituskonstruktsioonilt kaaluka, akaatsiapuust ja kullast valmistatud laeka kerge vaevaga liigutatavaks. Kuna seaduselaeka puudutamisel võis saada surmava elektrilöögi, oli vajalik kondesaatorisse kogunenud potentsiaal eelnevalt maandada. Selleks kasutati Piiblis kirjeldatud Aroni varrast, mis üht otsa pidi maapinnale toetudes ning samas kasti puutudes elektrilaengu neutraliseeris.

Manna saamiseks vajalik lähteaine võis olla taimset päritolu, seda saab eraldada ka meresoolast või vahetult kullast.

Templirüütlid tõid Egiptusest ja mujalt saadud teadmised Euroopasse edasi, kaasates kogutud teavet ning alkeemilisi ideid katedraalide ehituses, integreerides avastatud saladusi ehitiste struktuuri ning ornamentikasse, kasutades samu printsiipe ja kombeid, mida muistsed egiptlased olid rakendanud oma templite ehitusel. Nende eesmärgiks oli antiikajastu teadusest õpitu jäädvustamine tulevaste põlvede tarvis, just nagu egiptlased olid toiminud tuhandeid aastaid varem. Nii püüti säilitada veeuputuse-eelse tsivilisatsiooni pärandit.

Egiptlaste üheks eesmärgiks mida järgiti suure täpsusega ka ehitiste mh. püramiidide rajamisel, oli peegeldada, mis oli taevas, tuues seda alla maa peale. Seda kirjeldab ilmekalt tuntuim hermeetiline maksiim As above, so below – nagu taevas, nõnda ka maa peal, mis on ühtlasi adopteeritud ka kristlikus Meie Isa palves. Seetõttu on ka vaaraosid kujutatud kolmnurksete põlledega, mis oma kujult viitavad Orion´i tähekogule, millega on joondatud ka Giza platoole rajatud püramiidid ning mida egiptlased seostasid Osirisega.

Alkeemilised protsessid koosnevad seitsmest järgust, millest spagüürikas olulisemateks on kolm põhifaasi:

• Digestsioon, mille käigus taimes peituvad õlid ja toimeained ekstraheeritakse vette;
• Destillatsioon, mille käigus vedelikku kuumutatakse ning muudetakse auruks, mis seejärel kondenseerub;
• Kaltsinatsioon, mille käigus vedelikus digesteeritud taimemass (Caput mortuum e. surnud pea) põletatakse tuhaks, et ekstarheerida taimes sisaldunud mineraalid.

Nende kolme faasi saadusi rekombineerides on võimalik taim taas “ellu äratada”, kuid juba teistsuguses vormis, mis näiteks ravimina kasutades toimib algsest taimsest kujust oluliselt tõhusamalt.

Ka Egiptusest pärit Osirise müüt, kus Osirise vend Set Osirise mõrvab, tükkideks raiub ning tükid Niiluse jõkke heidab, Osirise õde ning samaaegselt ka tema kaasa Isis ennast linnuks muudab ja tükid üles otsib ning kokku paneb, süüdatud õlilampide, loitsude ja teiste jumaluste abiga Osirise (hetkeks) surnust ellu äratab ning temaga lapse eostab, viitab allegoorilisele kirjeldusele alkeemilisest protsessist. Osirise keha on kujutatud rohelist värvi, andmaks mõista, et tema valitsemise alla kuulus mh. taimestik. Osirise surmamine sümboliseerib taimematerjali tükeldamist ning ekstraheerimist vedelikus e. digestsiooni faasi. Isise muundumine linnuks viitab destillatsioonile, kuna linnud lendavad kõrgel taevakaare all nagu destillatsiooniseadmes aur tõuseb anuma kõrgeimasse ossa, misjärel kondenseerub ning langeb tilkadena alla tagasi. Süüdatud õlilambid tähistavad tule jõul teostatavat kaltsinatsiooni faasi ning Osirise surnust ellu äratamine viitab üksteisest eraldatud taimeosade rekombineerimise tulemusena perfektse eliksiiri valmimisele, mille läbi taimele on antud uuel, puhastatud kujul uus elu.

Kuna Osirise keha kujutati rohelisena, on ta ka algkujuks dekoorielemendina tuntud, taimedesse põimunud “rohelistele meestele”, kelle pea- ja näokarvad lähevad üle lehtedeks ja vahel kasvavad lehtedega taimeväädid välja ka suust ning keda kujutatakse paljude euroopa katedraalide arhitektuuris.

Egiptuses leidub taimi (nt. Dichapetalum spp.), mille puhul eelnevalt kirjeldatud protsesside rakendamisel on võimalik ekstraheerida vesinikfluoriidhapet. See tugevatoimeline hape on võimeline lahustama silikaatmineraalist koosnevat graniiti. Vesinikfluoriidhappele peavad kindlalt vastu kaks materjali: mesilasvaha ja kuld. Seda teades ning kasutades oli muistsetel egiptlastel võimalus graniitpinnale söövitada, kattes pinna mesilasvaha kihiga, graveerides vahakihi sisse vajalikud sümbolid, eemaldades seeläbi osaliselt vahakatte kivimilt ning kallates peale vesinikfluoriidhapet, mis seepeale söövitas kivimit sealt, kust vahakiht oli eemaldatud. Üldlevinud teabe kohaselt omasid muistsed egiptlased vaid vasest tööriistu, millega graniiti töödelda pole võimalik.

Vesinikflouriidhappega graniitkivimi söövitamine on küllaltki tõenäoline, sest destillatsioonikunsti valdasid egiptlased hästi ning hieroglüüfidega kaetud graniiditahvlitelt ja monumentidelt on leitud mesilasvaha jääke, samuti söövitusjälgi, millede kohta pole egüptoloogid siiani seletust leidnud. Vesinikfluoriidhappe allikana Dichapethalum´i kasutamine on tõenäoline, taim kasvab kogu Aafrika mandril ning teda on kujutatud hieroglüüfidel üle kogu Egiptuse.

Templirüütlitel, vabamüürlastel, roosiristlastel ning mõnedes teistes esoteerilistes traditsioonides on kasutusel rituaal, mille tulemusel pühitsetav elab sümboolselt läbi surma ning taassünni kogemuse, sarnaselt Osirisele. Seda rituaali usutakse pärinevat muistse Egiptuse preesterkonnalt. Kui rituaal viiakse läbi vastavalt traditsioonile, saab pühitsetav kehavälise kogemuse, mille järel ei karda ta enam surma, sest on mõistnud ning täiel määral kinnitust saanud, et hing ja samuti ka teadvus eksisteerib kehast eraldi ning ei lakka olemast ka siis, kui hinge kapsliks olev inimkeha füüsiliselt sureb. Nad saavad aru, et meie eksistentsi aluseks on teadvus, mis ületab inimkeha füüsilisi piire.

Seesuguseid rituaale viiakse esoteeriliste grupeeringute poolt tänapäevani läbi Cheopsi püramiidis, kuna just initsiatsioonikambrina (mitte hauakambrina, nagu peavooluarheoloogia väidab) see rajatis algselt püstitatud ongi.

Egiptlaste eesmärgiks oli mõlema ajupoolkera omavaheline sünkroniseerimine, milleks kasutati erinevaid rituaale, kombineerituna taimedest alkeemilisel teel eraldatud psühhoaktiivsete ainetega.

Akaatsiapuu, mida mainitakse korduvalt Piiblis ning millel on sümbolina oluline tähtsus ka vabamüürluses, sümboliseeris egiptlastele hinge surematust. Akaatsiapuust on võimalik alkeemilisel teel eraldada kahte “salajast soola”, milleks on monoatoomne kuld e. manna, tuntud ka kui Ormus e. Orme (ingl. Orbitally Rearranged Monoatomic Elements e. muudetud orbiidiga monoatomaarsed elemendid, kasutatakse veel nimetust kõrgspinnilises olekus monoatomaarsed elemendid), mida akaatsiapuidus leidub suures kontsentratsioonis ning DMT e. dimetüültrüptamiin, mis on funktsionaalselt sarnane peaajus toimiva neurotransmitteri serotoniini ja hormooni melatoniini ning ka psühhedeelse toimega seentes (Psilocybe spp.) leiduvate psilotsiini ja psilotsübiiniga, mis samuti liigituvad trüptamiiniks.

Akaatsiapuu olevat maagiliselt kasvanud ümber Osirise surnukeha. Osiris oli muistseile egiptlastele tuntud ka kui “Üksildane akaatsias” või “See, kes on puu sees”. Püramiiditekstides, mis ühtlasi on vanimad Egiptuse matusetekstid ning varaseim teadaolev Vana-Egiptuse religioossete tekstide kogum, pärinedes Vana Kuningriigi lõpust, kirjeldatakse Horust väljumas akaatsiapuust. Isis ja Nebhet olid kaks akaatsia-jumalannat. Akaatsiapuu tähtsus vana-egiptuse kultuuris on igati mõistetav arvestades, et temast saab eraldada aineid, mille tarvitamise tulemusena on võimalik muuta teadvuse seisundit ning kardinaalselt inimese tajuperspektiivi kogu ümbritseva looduse ja universumis valitseva korralduse suhtes. Sellist valgustumiskogemust sümboliseerib ka Egiptuse peaehe Uraeus, mis kujutab otsmikult väljuvat kobrat, sümboliseerides aktiveeritud käbinääret (mis aktiivolekus toodab ning nõristab vereringesse sedasama DMT´d e. dimetüültrüptamiini, luues aluse psühhedeeleks kogemuseks) või avanenud “kolmandat silma” e. valgustunud-avardunud teadvusseisundit. Aktiveeritud käbinääret kujutab mh. ka egiptuse tuntuim sümbol – Horuse silm.

Seetõttu on ka alkeemias alati oluliseks peetud alkeemiku teadvusseisundit, sest usutakse, et see mõjutab otseselt teostatava protsessi tulemust. Tänapäevane teadus on seda uskumust kinnitanud läbi kontrollitud katsete, kus vaatleja kohalolu ning tähelepanu (või selle puudumine) mõjutab katse kulgu ja tulemust. Siit ka alkeemikuile tuttav maksiim “Ora, et Labora”, mis suunab enne töö alustamist palvetama, et juhtida ning häälestada meeleseisund ja tähelepanu tulevase töö eesmärgile.

Reigo Jõe

alkeemialabor.ee

Lisainfo töötoa kohta: https://www.facebook.com/events/773714231500229/

https://botaanikaaed.ee/et/uudis/taimede-destilleerimise-tootuba-24-08/