Foto: Youtube’i kuvatõmmis

Iga kord, kui Metsküla koolist kirjutatakse, poeb mul kurbus hinge. Ühest küljest on tore, et nad saavad erakoolina edasi tegutseda, aga teisest küljest see inetu lugu lõppes tegelikult nende kaotusega. Inimesed võivad seda ilustada nii või naa, aga reaalsus on see, et valla kius viis võiduka lõpuni. Seda tunnistab ka Metsküla kooli direktor, kelle jaoks samuti ei ole sellel saagal võidu maitset. Tänases Eestis on poliitiline võim nii vankumatuks muutunud, et ka rahva toetus ei kohuta ametnikke. See pole kahjuks ebatavaline ka teistes valdades.

Metsküla koolile sai veel saatuslikuks ka piirkondlike inimeste endi reetmine. Poliitiline võim ju mängis kohe inimesed üksteise vastu. Kaval propagandistlik võte, ärge arvake, et need inimesed on aastakümneid seal oma positsioonidel rumalatena – ei. Väga hästi on omandatud manipulatsiooni vormid.

Poliitilised mängud Metsküla kooli ümber

Poliitikud annavad kenasti kondi hambusse ja kohalikud koerad hakkavad seda järama. See käib igal tasandil nii – vastandumine on kõige parem relv, kus ise ei pea lillegi liigutama. Teades strateegiaid, on sul võimalik see paljastada ja mängudega mitte kaasa minna.

Mis oli siis see nii suur hüve, millega meelitati? Ikka väide, et muidu ei tule uut koolimaja Lihulasse. Ja oligi nn kompvek valmis – uhke ja särav uus maja. Kas aga lapsed saavad tegelikku hüve vaid uuest majast? Paljud uued koolimajad on täis sama õnnetuid laps, kellel koolirõõm ja õppimise rõõm on röövitud täiskasvanute oskamatuse tõttu. Metsküla kool on hea koht, kus minna õpetajatel õppima, kuidas suhtuda ja luua head õpikeskkonda.

Kui aga jälgida päriselt uudiseid, kõrvutades erinevaid väiteid ja tegelikkust, siis vallal nii ehk naa polnud raha selle uue koolimaja ehituseks. 12 miljonit eurot lihtsalt puudub ja seda laenatakse suures osas kokku ehk siin ei olnud kunagi küsimus, et ühe kooli saab teise vastu vahetada, see lihtsalt osavalt kommunikeeriti nii, et inimesed seda usuks.

Enam ei räägita pooltõdesid, vaid valetatakse otse

Tänapäeval on kogu inforuumis vaja alati tähelepanelikult ringi vaadata, pikalt lugeda, kirjutisi ning andmeid kõrvutada, sest enam ei räägita sulle pooltõdesid, et su arvamust mõjutada, vaid valetatakse otse näkku. Ühiskond on muutunud laisaks ja ei kontrolli. Emotsioon on vaja piisavalt suureks ajada, siis pole vaja karta, et vahele jääd. Ja nii suur osa inimestest, kes oleks pidanud sirge seljaga seisma Metsküla kooli allesjäämise eest, viskasid omadele noa selga, ja nii võim muudkui mängib ja püsib. Senikaua, kui eestlane on valmis teist eestlast maha müüma säravama lubatud asja tõttu, ei saa ka poliitikas midagi muutuda. Poliitikute jaoks ju kõik toimib. Nii mõnigi irvitab ju täiesti avalikult rahvale näkku.

Me saame toetada Eesti teises otsas olevaid inimesi, aga reaalsus on see, et kuna meil on Eestimaa jagatud nn tükkideks, siis kõige olulisem toetus peab tulema oma piirkonna elanikelt. Nagu näha oli, Metsküla kooli ei päästnud ka terve Eesti rahva toetus, suured auhinnad ja tunnustus. Teerulliga sõideti üle, sest kohaliku rahva sees ei olnud ühtsust ja kokkuhoidvust. Igaüks rebis enda poole. Väga kahetsusväärne. Samas on elus nii, et kui ühiselt kõikide soovide ja vajaduste eest seista, siis saavad kõik asjad ka teostatud. Kes meile on peale pannud sellise puudusmõtlemise, et me peame alati valima…

Bussiootepaviljon kooli asemel

Poliitikute kiusust ja mängust oleks pidanud läbi nägema juba sellel hetkel, kui kooli jätkamiseks anti raha erasektorist, aga see lükati tuimalt tagasi. Rahas ei saanud ju siis päriselt küsimus olla. Kõige selgemalt ilmestas seda olukorda ja oli otse välja öeldud, et see kõik on vaid mäng, kui sama vald avas kuskil metsavahel 20 000 eurot maksva bussiootepaviljoni. Jutt raha nappusest ju siis ei pea paika. Kumb oleks olulisem rahastamisprojekt olnud, kas oma valla laste kool või bussiootepaviljon? Selle juurde võiks viia inimesed leinapärgasid, sest see on üks kurvemaid märke maaelu väljasuretamise mängudest. Tõmbakeskuste nuumamiseks toimub ääremaade orjastamine.

Kust tuli käsk kool sulgeda, on ka tegelikult teadmata. Omavalitsused võiks siseasjadest veidi julgemalt ka ise rääkida, sest probleem võis olla ka riigipoolses surves. Varjatult üritatakse omavalitsuste otsustesse sekkuda. Riik ju pakkus 12 miljonist eurost vajaminevast Lihula kooli ehitusest kompenseerida 1,1 miljonit. Kas see oli Metsküla kooli sulgemise tegelik hind? Kas riik lehvitas pirukat valla poliitikute nina all, kes siis hakkasid lihtsalt tuimalt enda otsuseid läbi rammima? Kas nii hoitakse valdasid tegelikult lõa otsas? Kui palju meil on läbipaistvust sellistes teemades?

Kuhu läheb maksuraha?

Samast artiklist jäi silma veel üks huvitav lause: asja hakkab haldama vallale kuuluv osaühing. Olen seda väga palju märganud, et igasuguste asjade läbiviimiseks tehakse juurde uusi struktuure, uuringuid, palgatakse horde ametnikke.

Ametnike palgatõusud on juubeldavalt kõrged üldjuhul. Omad joped pannakse asju juhtima. Käib mingi edasi-tagasi rahade kantimine. Asi lõhnab ammu juba kahtlaselt, aga kuna rahvas usub kõike, mis “Aktuaalse kaamera” uudistes räägitakse, siis ei pea isegi pingutama väga asjade varjamisega. Meil ei ole rahval raha vähe, me oleme väga hästi toimiv riik, lihtsalt kohad, kuhu meie maksuraha kanditakse, on kahtlased.

Bürokraatia on nii kirjuks aetud, et keegi ei saa enam süsteemi keerukuse tõttu aru, kuidas teda tegelikult pidevalt tillist tõmmatakse. Neid süsteeme võiksid ausad vallatöötajad hakata selgelt väljendama. Usun, et ausaid inimesi, kes pole poliitmängudest läbi imbunud, on veel olemas. Neil on keeruline võimu juurde aidata, sest niipea kui valitsev poliiteliit mingi kuulujutu ajakirjanduses lahti laseb, rahvas kohe emotsioneerides usub. Ausalt, olles nüüd juba aastaid kontrollinud, mis propagandat meile tehakse, võib üsna julgelt öelda, et kui sa arvad ja teed vastupidiselt sellele, mida massimeedia üritab sind tegema ja arvama panna, siis oled sa enamjaolt täiesti õigel teel. Väga harvad on need olukorrad, kus meediast päriselt midagi tõest võib leida.

Kui kontrollida ei viitsi, siis eksimisvõimalus on igal juhul niipidi väike. Valed on läinud lihtsalt nii suureks juba. Parem on muidugi peavoolu meediast eemale hoida, sest seda sisse imedes sa oma elus midagi paremaks küll ei saa. Seal ei ole eesmärk kuidagi sind aidata. Pane oma aeg parem enese elu kvaliteedi tõstmisele ja enesearengule. Nii muutub sinu elu lihtsalt paremaks ja kunagi lõpevad ka riigi mängud, kui on piisavalt palju julgeid, mitte nende skeemitamisest sõltuvaid ja kõike suu ammuli kuulavaid isikuid.

Tulevikku tasub alati helgelt vaadata

Metsküla koolile soovin ma igati head. Kui Grete Arro on öelnud, et see on Kool, kuhu ta oma lapsed paneks, siis see on päriselt hea kool. Selliseid on Eestis vähe ja suured kombinaatkoolid, mis ehitatakse väiksemate asemele üldjuhul seda kohta ei täida. Kooli kvaliteet ei sõltu koolimaja uudsusest, vaid õpetajate oskusest luua head õppekeskkonda ja selles osas oleme me aastakümneid ajast maas.

Sinna võiks investeerida hoopis, sest laps saab õnnelik olla ka vanas koolimajas, kui õpetaja on tasemel. Me kuidagi hindame ühiskonnas veidi rohkem välist ilu, kui asjade päris sisu ja see meid kogu aeg rappa viibki. Ideaalis oleks head mõlemad, aga kui on valida, siis minu elus on alati olulisim sisu, küll see väline ka tuleb omal ajal.

Ma tahan panna inimestele südamele ka seda, et kõik need poliitilised parasiitlikud süsteemid ehitatakse üles selle massi peale, kes vaatab asju lihtsalt pealt ja laseb sellel kõigel juhtuda. Kui sa arvad, et see kõik sind ei puuduta, siis igal palgapäeval on kõige otsesem mõju, kus väga suur osa sinu palgast läheb riigi tasku sinu eluenergia hinnaga loodud rahast. Vaata, kui suured on sinu palga pealt makstavad summad. Kui palju on tööandja kulud tervikuna sinu palga pealt, paljut sa sellest rahast ise üldse ei näegi. Riigi asjad puudutavad meid kõiki, sest pole olemas riigi raha – kõik on meie endi raha.

Mis mulle aga Metsküla kooli juures enim meeldib: nad ei anna kunagi alla. Olen kindel, et nad õitsevad erakoolina veelgi enam. Liitub selle kooliga ju nüüd rohkem lapsi kui kunagi varem ja see on võit, mida ametkond ilmselgelt ennustada ei osanud. Ja see on küll Eesti rahva võit. Ja kuna kõik head koolid hakkavadki erakoolidena tegutsema ja inimesed aina enam oskavad hinnata kvaliteeti, siis varsti võime maksude maksmise ju lõpetada, sest seda, mille jaoks me neid kogume, seda teenust ju enam ei saa. Ongi erakoolid, eraarstid, vabatahtlikud pritsimehed, vabatahtlik politsei ja merepääste – me siis investeerime otse nendesse südikatesse tegijatesse, mitte läbi riigimasina, kust suur osa rahast ametnike jamade jaoks ära hammustatakse. Tulevikku tasub alati helgelt vaadata, siis loob olevik rohkem ägedaid võimalusi.

Merle Martinson, loodusravi spetsialist