Foto: activistpost.com

ÜRO sekretariaat pidas sel nädalal 22.–23. septembril oma peakorteris New Yorgis nn tuleviku tippkohtumist. Selles uduses üksuste, programmide ja fondide rühmituses on peetud paljusid ülemaailmseid tippkohtumisi, millest olulisemate loendi leiab siit. Need kõik keskenduvad väidetavalt kõige üllamatele eesmärkidele, nagu inimõigused, keskkond, haridus, säästev areng, laste ja põlisrahvaste heaolu  – aga mis peitub kaunikõlaliste hüüdlausete taga?

Need koosviibimised annavad meie elukutselistele poliitikutele võimaluse poseerida sinimustvalge lipuga kodumaiste väljaannete esikaanel. Rahvusvahelised ja riiklikud töötajad kasutavad äriklassi reisimist ja uhkeid hotelle maksumaksja raha eest, õigustades oma asendamatuid töökohti, head palka ja muid hüvesid. Ajakirjanikud räägivad meile, kuidas nad kõik tunnevad end uuest tegevuskavast inspireerituna ja liigutatuna ning kui siirad need lubadused on.

Valitsusvälised organisatsioonid, mida sageli juhivad endised poliitikud, toetavad humanitaarmissioone kooskõlas rahvusvahelise abiga, mille kaudu tähtsad ninad omavahel kätt suruvad ja süsteemile aplodeerivad. ÜRO tööstuskompleks kasvab pidevalt, aga rahva häält seal enam esindatud paraku pole. Kunagi inimelu, õiguste ja elatise parandamise eeldusele üles ehitatud süsteem on muutunud iseenda eksisteerimise tagatiseks, kus tehakse tühje sõnumeid ja antakse silmakirjalikke lubadusi.

ÜRO põhikiri vs USA põhiseadus

ÜRO põhikiri, mis allkirjastati 26. juunil 1945 San Franciscos pärast Teist maailmasõda, algas kuulsate sõnadega, mis olid inspireeritud 1787. aasta USA põhiseadusest rahvusvahelises kontekstis: “We The Peoples of the United Nations…”

Need on sõnad, millest ÜRO süsteem ammutab oma legitiimsuse, tuginedes põhimõttele, et rahvaste valitud esindajad teevad otsuseid nende nimel. Artiklis 55 kinnitatakse loodavate organite rolli.

Artikkel 55 (ÜRO põhikiri) toob välja organisatsiooni loomise eesmärgid

Eesmärgiga luua stabiilsuse ja heaolu tingimused, mis on vajalikud rahumeelseteks ja sõbralikeks suheteks rahvaste vahel, mis põhinevad rahvaste võrdsete õiguste ja enesemääramise põhimõttel; väärtused, mida ÜRO edendab:

– kõrgem elatustase, täistööhõive ning majandusliku ning sotsiaalse progressi ja arengu tingimused;

– rahvusvaheliste majanduslike, sotsiaalsete, tervishoiu- jt probleemide lahendused; rahvusvaheline kultuuri- ja hariduskoostöö; ja

– inimõiguste ja põhivabaduste üleüldine austamine ja järgimine sõltumata rassist, soost, keelest või usutunnistusest.

Kuid erinevalt Ameerika Ühendriikide asutajatest, kes otsustasid 1791. aastal kokkulepitud põhiseaduse esimestes muudatustes (tuntud õiguste seadusena) tagada oma kodanike võõrandamatud ja põhiõigused, saavutasid ÜRO asutajad 1948. aastal sümboolse inimõiguste ülddeklaratsiooni (UDHR) ilma siduva jõuta, kuigi see inspireeris hiljem olulisi rahvusvahelisi ja piirkondlikke inimõiguslepinguid.

Peamine säte, artikli 19 lõige 2, jäetakse sageli tähelepanuta, hoolimata selle sügavast mõjust kõigi teiste põhiõigusi tunnustavate sätete tõlgendamisele, lähtudes asjaoludest, kus inimõigusi võidakse piirata. Teine lõik (allpool esile tõstetud) lubab ametivõimude poolt inimõigusi ja vabadusi piirata, et säilitada „moraal, avalik kord ja üldine heaolu”.

Artikkel 29 (UDHR)

1. Igaühel on kohustused kogukonna ees, kus üksi on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik areng.
2. Oma õiguste ja vabaduste kasutamisel kehtivad igaühele ainult sellised piirangud, mis on seadusega määratud üksnes selleks, et tagada teiste inimeste õiguste ja vabaduste nõuetekohane tunnustamine ja austamine ning täita õiglasi moraalinõudeid, avalikku korda ja üldist heaolu demokraatlikus ühiskonnas.
3. Neid õigusi ja vabadusi ei tohi mingil juhul kasutada vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega.

Kolmas säte on see, kus UDHR ja USA Bill of Rights lahknevad kõige põhimõttelisemalt. Kuigi USA Bill of Rights eesmärk oli takistada türannilist valitsust rahva tahtest üle astumast, märgitakse ÜRO inimõiguste üldnõukogus konkreetselt, et ÜRO suudab seda teha oma kasvavas otsuses tsentraliseerida võim. Pärast seda, kui nad olid välja toonud aluspõhimõtted, et inimesed on võrdsed ja võrdse väärtusega, tagati ühtlasi ka see, et mõned on võrdsemad kui teised.

Inimkonna ajalugu on näidanud, et igal valitsusel on lihtne väita, et piiravad seadused vastavad “üldise heaolu” ja suurema hüve nõuetele, eriti olukordades, mida võimulolijad peavad avalikku korda ohustavaks. COVID-19 kogemus on näidanud, et erakorralisi meetmeid rakendatakse palju kergekäelisemalt kui neid tühistatakse ning “inimeste” iha põhiõiguste ja -vabaduste järele võib piirata võimulolijate levitatava irratsionaalse hirmu tõttu. Just seetõttu peaksid põhiseadused sellist kuritarvitamist pigem ära hoidma kui õigustama.

Kaks nädalat inimõiguste tasandamiseks

ÜRO süsteemi juhib rahvaste kõrgeim teenistuja – peasekretär (UNSG). ÜRO peasekretäri enda veebisaidi kohaselt on “peasekretär ÜRO ideaalide sümbol ja maailma rahvaste, eriti nende seas vaeste ja haavatavate huvide eestkõneleja”. Eeldatakse, et see ametnik “aitab tagada ÜRO väärtusi ja moraalset autoriteeti” isegi riskides mõnele liikmesriigile väljakutse esitamisega.

24. veebruaril 2020 WHO peakorteris Genfis toimunud pressikonverentsil kutsus ÜRO peasekretär Antonio Guterres üles, et “kõik riigid peavad tegema kõik, austades loomulikult mittediskrimineerimise põhimõtet, ilma häbimärgistamiseta, austades inimõigusi, kuid tegema kõik endast oleneva, et haigust ohjeldada”. Kuigi „tehes kõik, mis nad suudavad”, seadsid nad haiguse olulisuse kaudselt inimõigustega seotud probleemidest kõrgemale.

11. märtsil 2020 kuulutas WHO COVID-19 pandeemiaks

19. märtsil 2020 andis UNSG virtuaalsel pressikonverentsil oma õnnistuse kõikidele erandlikele meetmetele, mis tuleb võtta, kuna maailm on “viirusega sõjas”:

Minu keskne sõnum on selge: oleme enneolematus olukorras ja tavapärased reeglid enam ei kehti. Me ei saa sellistel ebatavalistel aegadel kasutada tavalisi tööriistu.  

Sellegipoolest püüdis ta oma mandaadist kinni pidada: “Peame tunnistama, et kõige vaesemad ja haavatavamad, eriti naised, saavad kõige rängemalt kannatada.” Kuid tunnustamine ei ole loomulikult austus ega kaitse. Tema avaldus oli murettekitav selle poolest, et tema ja kõik, kes sellele tähelepanu pöörasid, teadsid juba, et valdav enamus maailma elanikkonnast on minimaalses ohus või üldse mitte ning ainult haiged või eakad kannatavad tõenäoliselt “viiruse” käes. Oodati aga ka ebatavalise reaktsiooni mõju inimõigustele ning vaesuse ja ebavõrdsuse suurenemisele.

26. märtsil 2020 julgustas Guterres riike täielikult sulgema kuni vaktsiini tulekuni:

Lubage mul esile tuua kolm kriitilist valdkonda kooskõlastatud G-20 tegevuse jaoks. 

Esiteks selleks, et COVID-19 levik võimalikult kiiresti maha suruda. 

See peab olema meie ühine strateegia. 

See nõuab kooskõlastatud G-20 reageerimismehhanismi, mida juhib WHO. 

Kõik riigid peavad suutma kombineerida süstemaatilist testimist, jälgimist, karantiini ja ravi liikumis- ja kontaktpiirangutega, eesmärgiga tõkestada viiruse levikut. 

Ja nad peavad koordineerima väljumisstrateegiat, et hoida seda maha, kuni vaktsiin on saadaval.

Kas Guterres oli tõeline eestkõneleja kõige vaesemate ja haavatavamate jaoks, kes olid piiravate meetmete tõttu kõige ebasoodsamas olukorras? Ei, ta ei olnud. Ta ei kutsunud riike kunagi oma erakorralisi meetmeid üle vaatama.

Kuu aega hiljem, 27. aprillil 2020, avaldas ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) oma juhised erakorraliste meetmete ja COVID-19 kohta. See kinnitas piiravad meetmed „rahvatervise nimel”, julgustades selle asemel, et seada kahtluse alla nende põhiõiguste kaotamist, mida organisatsioon pidi kunagi järgima, ning loetles järgmised kuus erakorraliste meetmete nõuet:

– Seaduslikkus: piirang peab olema „seadusega ette nähtud”. See tähendab, et piirang peab sisalduma üldkohaldatavas siseriiklikus õiguses, mis kehtib piirangu kohaldamise ajal. Seadus ei tohi olla meelevaldne ega ebamõistlik ning see peab olema selge ja avalikkusele kättesaadav.

– Vajalikkus: piirang peab olema vajalik ühe 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud lubatava aluse, sealhulgas rahvatervise, kaitsmiseks ning see peab vastama tungivale sotsiaalsele vajadusele.

– Proportsionaalsus: piirang peab olema kaalul oleva huviga proportsionaalne ja olema kõige vähem sekkuv võimalus soovitud tulemuse saavutamiseks.

– Mittediskrimineerimine: ükski piirang ei tohi olla diskrimineerimine vastuolus rahvusvahelise inimõigusseaduse sätetega.

– Kõiki piiranguid tuleks tõlgendada rangelt ja vaidlusaluse õiguse kasuks. Mingeid piiranguid ei saa rakendada meelevaldsel viisil.

– Ametiasutustel lasub kohustus õigustada õiguste piiramist.

 Lisaks peavad erakorralised õigusaktid ja võetud meetmed olema:

1. rangelt ajutised;
2. „väikseim sekkumine seatud rahvatervise eesmärkide saavutamiseks”

• „sealhulgas kaitsemeetmed, nagu läbivaatamisklauslid, et tagada tavaseaduste juurde naasmine niipea, kui eriolukord on möödas”.

ÜRO ei võtnud selle juhendi arvessevõtmiseks järelmeetmeid.

„Meie, rahvas” oleme saanud raske õppetunni: meie elu ja õigused ei olnud ÜRO põhjuseks, vaid allusime ÜROle ja selle jõukatele ja võimsatele partneritele.

Tähelepanuväärselt kirjutas Guterres vähem kui aasta hiljem, 2021. aasta veebruaris ajalehes Guardian artikli, milles mõistis hukka “inimõiguste rikkumiste pandeemia”. Ta ei maininud mugavalt ÜRO süsteemi kaassüüd sulgemise edendamisel.

Üksikisiku õigus kehalisele autonoomiale tallati jalge alla hirmu õhutades

Guterrese eeskujul ei kaitsnud OHCHR põhiõigust keelduda vaktsiinidest, nagu eeldaks, et tema mandaat seda nõuab.

17. detsembril 2020 avaldasbüroo oma avaldused teemal “Inimõigused ja COVID-19 vaktsiinid“. Hämmastavalt tegi ta ettepanekutunnistada need vaktsiinid “ülemaailmsete avalike hüvedena” ning nõudis nende õiglast jaotamist ja taskukohast hinda. Dokumendis ei mainitud kusagil õigust, et keegi ei saaks süstida, nagu näiks seda nõudvat rahvusvaheliste inimõiguste lepingute, nagu Nürnbergi koodeksi alus.

Kokkuvõte

Hääletute miljardite inimeste tohutud kahjud põhiõigustele ja vabadustele on kiiresti maha maetud, samal ajal kui ÜRO masinavärk jätkab oma tavapärast tegevust – seekord sama Guterrese algatatud tulevikukavaga.

Pakkudes välja kolm mittesiduvat dokumenti (“Tulevikupakt”, “Deklaratsioon tulevaste põlvkondade jaoks” ja “Globaalne digitaalne lepe”), kavatseb ÜRO laiendada oma volitusi ja rahastamist, et nõustada ja juhtida rahvast “tulevaste põlvkondade vajadustes ja huvides” ja „tehisintellekti küsimustes”.

ÜRO väidab end olevat ainuke pädev ja legitiimne organisatsioon, kes on võimeline ära hoidma ja juhtima võimalikke “keerulisi globaalseid olukordi”, mis tähendab kriise väljaspool ühe riigi piiri ja suutlikkust. Kuid ilma tõsiste ja sõltumatute hinnanguteta ennekuulmatule Covidi reageeringule ning ilma ÜRO tehniliste, nõustamis- ja moraalsete ebaõnnestumiste tunnustamiseta võib eeldada, et mis tahes tegevuskava on mõeldud teenima samu autoritaarseid – ja ÜRO partnerite jaoks väga tulusaid – eesmärke.

Tõenäoliselt võtavad need dokumendid vastu samad poliitilised liidrid, kes alles ootavad uurimist oma elanikkonna põhiõiguste ja vabaduste äravõtmise eest.

ÜRO masinavärk on ilmselgelt kaugenenud rahvast, keda ta peaks teenima. Ta reedab jätkuvalt oma eesmärke ja põhimõtteid. Sellest on saanud iseennast teenindav süsteem. Teda ei huvita, kas “rahvas” ignoreerib tema tippkohtumist, on selle vastu või võtab selle omaks.

Allikas: dailysceptic.org

Tõlkis Hando Tõnumaa