Telegram esitleb rõõmuga meie uut kolumnisti Erki Kaikkoneni, kes hakkab kirjutama erinevatest vaimsetest teemadest. Erki on õppinud Tallinna Ülikoolis ühiskonnateadusi, Rootsis intuitiivpedagoogikat ning Taani kuninglikus mereväe allohvitseride koolis. Ta on ka “vägivallatu suhtlemise” maaletooja ning armastatud muinasjutuvestja. Kaikkoneni kohta on öeldud, et ta on elukutseline elu-uurija. Esimeses kirjatükis räägib Erki oma loo.

Siinkirjutaja elukogemuses täpselt poole võrra tagasi vaadates sai tehtud otsus, mis on mind kandnud tänaseni ja võimaldanud õppida tundma elu ja inimese loomust pidevalt avarduva mõistmisena. Olin siis 18-aastane, kui otsustasin teadlikult pühenduda Elu teenimisele. Mis aga oli see, mis viis üht noort inimest sellise otsuseni ja mida see on enesega kaasa toonud?

Teatud mõttes algas see tee nagu igaühel meist sünniga siia maailma. Sellel teel on olnud hulk olulisi teisi ehk inimesi, kes on olnud kui võtmehoidjateks. Usun, et kui tagasi vaadata, võib igaüks märgata, et osal inimestel on olnud oluliselt suurem mõju meie arusaamade kujunemisele, otsustele, mida ja miks oleme teinud, ning kuhu oleme tänaseks jõudnud. Need on inimesed, kelle väärtustest ja olemise viisist oleme saanud inspiratsiooni. Samuti on meie eludes sellel teel võtmetähtsusega sündmusi ja kogemusi, mis nii mind kui ka igat inimest just talle vajalikul viisil on viinud ühe või teise asja äratundmiseni ja otsusteni. See on viis, kuidas Suureks Müsteeriumiks nimetatav end avaldab ja meil jääb üle olla vaid tänulik.

Kohtumine armastusega

Minu 14. eluaastal juhtus, et olin just paranenud kergest gripist ja istusin päikesepaistest valgustatud soojas toas voodil ning mingil põhjusel oli mulle kätte jäänud harilik pliiats ning tükk paberit, millele asusin hajameelselt jooni vedama. Neist joontest moodustus spontaanselt silm, mida siis ülejäänud ajaks jäin viimistlema ning ornamentidega ümbritsema. Ühel hetkel tabas mind äratundmine, mis ületas oma intensiivsuselt kõik senini kogetu. Silm, mille olin viimistletult paberile joonistanud ühel hetkel justkui ikoniseerus minu taju jaoks ja kogesin seda silma mind vaatavat suurima armastusega, mida olin iial kogenud. See tundepuhang oli sedavõrd kõikehaarav, et samal hetkel adusin, et suudan ka ise kogeda üht kõige imelisemat seni tuntud tundmustest – armastust kõigi olendite ja elu vastu.

Hiljem olen mõistnud, et sellel hetkel suutsin aktsepteerida kõike suurima kergusega, südames ülevoolav armastuse tunne ja silmadest purskumas rõõmupisarad. Olin maast madalast mitte just kõige religioonilembesem, kuid see kogemus tekitas minus küsimuse, et kas see siis nüüd oligi kohtumine selle Ühega.

See kogemus jättis minusse kustumatu jälje, milles liigun ilmselt senini. Eks tekkis minuski tol korral palju küsimusi. Kuid määravaks ei osutunud see, mida ma sellest mõtlesin, sest eks mitmeid aastaid pärast seda sündmustki olen saanud seda mõista uutel viisidel. Olulisim on hoopis tõik, et minu seni väga kesine lugemusharjumus muutus ning sellest kogemusest kantuna hakkasin ahmima sisse budistlikku ja esoteerilist kirjandust, mida tol ajal Eestis just väga palju liikvel ei olnud ning otsima võimalusi selle kogemuse taasloomiseks. Otsisin kõike, mis kirjeldas armastust ja minu poolt tol ajal universaalseks armastuseks nimetatavat või kaastundeks, nagu budismis seda nimetatakse.

Sellest sündmusest sai alguse hulk soove ja nendele järgnenud kohtumisi erinevate inimestega ja nn vaimsete huvidega inimgruppidega, kelle hulgas minagi alates 15. eluaastast olen liikunud. See tähendas iganädalasi kohtumisi kellegi õdusas koduses õhkkonnas, koos meditatsiooni ja põnevate aruteludega sellest, mida keegi on kogenud või lugenud. Olin siis noorim nende inimeste hulgas ja eks pälvisin oma varase ärksuse ja huvi tõttu ka imestust ja imetlust ning suuremat toetust sellel teel. See periood, kui olin iganädalaselt osa nii mõnestki vaimsest liikumisest Eestis, kestis kümmekond aastat. Arutleti inimloomuse ja teispoolsuse üle, loeti koos meediumkirjandust ning püüti aina enam mõista, mida tähendab olla vaimsel teel teadlikult, eks tekkis nii jagatud arusaamu kui ka erimeelsusi, kuid sellest ei tehtud suurt numbrit.

Vahepeal olin igapäevase mediteerijana jõudnud võimeni seda armastuse tunnet eneses taas luua, kuid siiski võttis aega kolm aastat, et jõuda hingelise seisundini, kus südamekvaliteedist ja armastusest kantud suhe ümbritsevasse jäi püsivaks ka pärast meditatsiooni. Seda võimaldas mõistmine, et omada saab vaid seda, mida sa ei karda kaotada.

Ühtsuse kogemine kõigega

16. eluaastal, kui olin juba lugenud erinevat inspireerivat meediumkirjandust, mille osas aitasid mul terasid sõkaldest eraldada minu vanemad teekaaslased, muutus meditatsioon tõeliseks jäneseuruks – maailmaks, kus kõik on võimalik, kus oleval ja olematul pole enam selget piiri. Sain kinnitust idamaisele ütlusele, et “tark ei pea oma kodustki väljuma selleks, et maailma näha“. Muutus sügavalt minu arusaam ja kogemus iseendast kui eraldiseisvast fenomenist, kuhu mahub ära teatud mõttes terve universum.

Inspireerituna õpitust muutusid minu meditatsioonid aina sügavamaks ning ühel hetkel olin võimeline suurema vaevata meditatsioonis kogema ühtsustunnet kõigega. See oli pöördeline kogemus, mis asetas kogu seni kogetu ja kogetava uude valgusesse. Kuid samas tõi kaasa ka umbes 3-aastase kurbuse perioodi seoses tõigaga, et esiteks on ühtsusest kõigega suhteliselt keeruline rääkida, sest selle kogemuse edasiandmist piirab meie dualistlik keeleline mõtlemine. Keel on loomult eristav ja selle tõttu üsna abitu vahend ühtsuse kogemuse edasiandmiseks. Küll aga suurepärane vahend millegi eritlemiseks ja süvenemiseks.

Sellega on juba kord nii, et kui sa oled kogenud midagi imelist, mis muudab su elu mitu korda ilusamaks, värvikamaks ja ka kergemaks, siis soovid sa seda teistega jagada. Kuid kahjuks on nõnda seatud, et kogemust ei saa jagada, vaid ainult kirjeldada. Müstikuteks nimetatavad, kes on pälvinud minu suurima sümpaatia, on öelnud, et tõde ei ole võimalik mõistusega haarata – tõde on midagi, mis on vaid tunnetatav, aga mitte mõeldav, kuna mõttega defineeritud tõde sisaldab alati teatavat vastuolu ning jääb peamiselt püüuks kirjeldada tegelikkust, mitte ei ole tegelikkus ise. Nii on mõistus teatud mõttes üsna abitu, kirjeldamaks tervikut, alati on midagi, mida me ei märka ehk X-faktor, ja selles osas tuleb olla ärkvel.

Tunnetusteel on aga lood teised. Esmalt on tunded saanud vähemalt praeguse inimtsivilisatsiooni suurima usaldamatuse osaliseks. Eks sellel ole olnud omad head põhjused, kuid see ei tähenda, et me samamoodi peaks edasi minema. Me oleme pidanud tundeid justkui millekski loomalikuks ja siis veel religioonidest kantuna takkaotsa ka patusteks. Ning see mõtteviis või hoiak on kandunud üle ka akadeemilisse kultuuri, hoolimata sellest, et enamik meie bioloogilise keha ja isiksuse tagasisidestatus elukogemusest toimub just tunnete kaudu.

Tunnete kaudu saame teada, kas me midagi vajame ja mida me vajame. Samuti ka seda, kui meil millestki suur puudus on. Olles igal elu hetkel silmitsi muutusega meie sees ja meist väljaspool, oleme pidevalt kohtumas eneses sümpaatia või antipaatia jõududega. Olenevalt sellest, kui edukad oleme muutuse aktsepteerimises ehk vastuvõtmises, seda adekvaatsemaid otsuseid suudame teha ja seda enam rõõmu ja vabadust kogeme. Nii on tunnete kaudu meile nähtavad meie vajadused (tunnete ja vajaduste seosest loe lähemalt raamatust “Vägivallatu suhtlemine“).

Antroposoofiast on tuntud ka ütlus, et tunded on need, mille kaudu meil on ühendus kogu ülejäänud eluga enda ümber. Mõelgem näiteks koerte ja kasside suhtlusviisile ja nende tundlikkusele meie suhtes ja vastupidi. Kõik eluvormid kogevad sümpaatia ja antipaatia jõude vastavalt vajadustele tõmbudes või tõukudes ning meie empaatiavõime laseb meil saada ühendust teise eluvormi poolt kogetavaga. Kui me ei ole sellele ühenduse aspektile orienteeritud, siis meil on vabadus ka seda mitte märgata. Eriti kui oleme tunnetega enese sees pahuksis. Mõistuse abil oleme me arusaadavad üksteisele inimestena, kuid kogu ülejäänud elu jääb meie eest mõistetavaks justkui teataval kitsamal tajuribal. Nii jääb üle vaid end avada teadlikkusele oma tunnetest nende tõrjumise asemel, mida nii mõnedki praktikad soosivad.

Üks minu jaoks enim silmi avavamaid meediummaterjale “The Law Of One (Ramaterial)“ tõi esile, et meie inimeste jaoks on üks suurimaid väljakutseid see, kuidas tasakaalustada oma sisemiste tasandite polaarsused ehk siis võtta iga tunne vastu seda ära tõukamata ja leida sellele tundele vastandtunne kogemuslikult ning seeläbi luua eneses rahu ja suurem vabadus. See tähendab ka võtta vastutus enese tunnete eest, süüdistamata selles teisi. Kõigel, mis ilmneb, on hea põhjus, nii ka kõigil tunnetel. Iga tunne teenib meis olevat elu ja selle eiramine on sama kui autoga sõites katta kinni tühja paaki näitav kütusenäidiku punane tuli. Kütus saab otsa vaatamata sellele ja sõiduk peatub. Tunnete harmoniseerimiseks ja nende tundmaõppimiseks on olemas mitmeid erinevaid praktikaid, millesse siinkirjutaja on suhtunud kõike muud kui ükskõikselt.

Loomulikult kehtib see ka mõtete ja tahteprotsesside suhtes inimloomuses, kuid nende ühtsuse ja erisuse käsitlus on juba omaette teema, mis tahab eraldi avamist. Mulle isiklikult tulenevalt pikaajalisest meditatsioonides kogetust läheb korda Rudolf Steineri käsitlus, mille kohaselt tunde, mõtte ja tahte fenomen meis moodustabki selle, mida võime nimetada hingeks, hing aga ei ole seesama mis meis elav vaim või ka teadvuseks nimetatav. Pigem koosneb hing tööriistadest, mille kaudu teadvusele on sisend kehalisse kogemusse ja sotsiaalkultuurilisse ruumi kui ka kogemusilma lavale. Nendeks tööriistadeks on mõtted, tunded ja tahe. Samuti meeldib mulle Steineri käsitlus vabadusest, mille kohaselt vabadus on teadlikkus nendest jõududest, mis meid mõjutavad seestpoolt ja väljastpoolt ning võime nende mõju osas midagi ette võtta. Sisemiste jõudude all pidas Steiner silmas mõtte, tunde ja tahte jõude meis. Kuid seegi teema tahab sügavamat käsitlust ja jäägu hetkel igaühe enese ära tunda ja avastada.

Elu teenimine

Siinkohal avaldan kaudset tänu sellele grupile inimestele, kes 1980-ndate alguses kanaldasid Ra Materijali „The Law Of One“, mis koosneb viiest raamatust. Need tekstid inspireerisid mind minema meditatsioonis sügavamale ja võimaldasid isikliku kogemusena läbi elada seal kirjeldatut ning saada aimu meie multidimensionaalsest varjatud loomusest, samuti õppisin vaatlema inimest ja kultuuri teatud mõttes aina rohkem justkui mänguvälja tagant, millel see aset leiab, mis tähendab vabadust märgata enam, olla ehk enam teadlik elu ilmnemise põhjuslikest seostest. Viimast sooviksingi siinkohal natuke avada.

Ra Materijal kirjeldab kahte olulisemat seaduspära, mis läbivad kogu loomingu eri tasandeid. Esimene neist on ÜHE SEADUS – see tähendab, et kõige väiksem osake, mis eksisteerib, sisaldab holograafilises mõttes kõike, mis eksisteerib, Ühte Armastavat Loojat ehk Allikat, mis on Armastus ja Valgus ja ei ole miskit, mis eksisteeriks väljaspool seda. Kogu vabadus eksida on võimaldatud Ühe sees. Nii sisaldub igas elu väljendusvormis teatud mõttes kõikne Elu Allikas ise. Dualismist piiratud mõistusele tundub see olevat kättesaamatu mõistmine, küll aga on see meie teadvusele kogemuslikult igati kättesaadav, kui vaid tahta ja osata selle kogemuse poole sirutada kogemuslikult. Nii eksisteerib elu ilmnemise eri tasanditel ühtsuse sees samal ajal ka duaalsus kui kogemust võimaldav ruum.

VABA TAHTE SEADUS – see tähendab vabadust duaalsuseks ehk vabadust eksida. Vabadust valida kas sümpaatia või antipaatia, vabadust valida kas ühtsus või eraldatus, vabadus valida teenida Elu ja selle läbi Ühte Allikat, kes kõiksuse piiritu ookeanina sisaldub igas veetilgas, mis on Tema ise, kuid on selle unustanud, või siis vabadus teenida ennast, olla eraldatuses ja saada selliselt vaimselt kasvamiseks kogemusi. Neid kahte peamist vaimse valiku suunda nimetatakse selles kontekstis positiivseks ehk Elu ja Allikat teenivaks polaarsuseks ja ennast teenivaks polaarsuseks isekuse ja eraldatuse praktiseerimise kaudu ning jõust ja tarkusest tuleneva hirmust kantud hierarhilise struktuuri toimimise kaudu, mille käigus välistatakse täielikult südame kvaliteet, armastus ja kaastunne ning ühtsuse kogemus. Kõlab kohati nagu maailm, kus me elame, kuid siiski ei ole asi veel nii äärmuslik.

Mitmed erinevad meediumite kaudu kanaldatud materjalid, mida oleme valinud pidada piisavalt usaldusväärseteks, on kirjeldanud, et seoses 3. dimensiooni lõpufaasiga ja 4. dimensiooni aktiveerumisega Maa planeedi eluvormide jaoks ja ka laiemalt, tuleb siinsetel inimolenditel valida teadlikult vaimse polaarsuse suund. Kuidas siis seni on olnud? Senini pole see olnud vajalik meie reaalsuse loomuse tõttu, mida rohkem aga on valgust ,seda selgemaks muutuvad varjud ja kontrastid ning seda enam tunnevad inimolendid ära, mida nad soovivad oma ellu ja mida mitte. Seda võib nimetada ka teadlikkuse kasvuks. See ongi üldiselt sõnastatuna see, mida praegusel ajal üle planeedi läbi elatakse teatud hulga inimkonna poolt ja selle üheks väljenduseks on üle planeedi aina suuremaks paisuvad meeleavaldused. Samuti ka juba 18 aastat tagasi kirjeldatud tendents, kus aina enam nn kosmilisi rändureid, kes selleks perioodiks on Maale kehastunud, hakkavad üksteist leidma ja ära tundma imelist, tihti raskesti seletatavat sidet üksteisega ning ühiseid jagatud väärtusi ning tihti ka ühiseid tegutsemissuundi siin eluilmas. Tegutsemissuundi, mis on kantud tunnetusest, kus vaimsus ja mateeria ei ole vastandatud, vaid üksteisest läbi põimunud ning vaimsus on kui teadlik suhe enese ja ümbritsevaga, see on teadlikkus põhjuslikest seostest ning enesest kui kogemusilma kaasloojast ning aina enam teadliku vastutuse võtmine selle eest, mida oma olemise viisiga luuakse.

See on ilus tee, kus iga samm eeldab tasakaalus püsimiseks kolme sammu moraalsel teel, vastasel juhul kaldutakse kõrvale valitud teelt, mis on samuti võimaldatud ja kogetakse konflikte nii eneses kui ka välises ilmas. Nii on kirjeldatud, et te, inimesed, loote täielikult oma reaalsuse, ainult et te pole sellest teadlikud, te olete kaasloojad ise seda teadmata ja võimetud seetõttu selle eest vastutama, mida loote. Inimeste teadmatus sellest on teinud ka meie reaalsuse loomise võime manipuleeritavaks aina enam globaliseeruva meedia kaudu, mis suudab esile kutsuda meis suhteliselt kollektiivselt tugevaid tundepuhanguid ja hirme ning luua unistusi, millesse usume. Nüüd on aeg, kus meis ilmneb aina suurem äratundmine vastuolu suhtes ümbritseva reaalsuse väljendumise ja oma südame tunde vahel.

Mitmekesisust ei maksa peljata. Ökoloogiaski on tuntud tõik, et iga ökosüsteemi jätkusuutlikkuse aluseks on mitmekesisus ning igasugune monokultuursus muudab elukooslused nõrgaks ja väga haavatavaks. Samuti on ka inimesega. Semiootikaprofessor Jüri Lotmangi on öelnud, et meil on võimalik suhelda, kuna me oleme piisavalt sarnased ja meil on mõtet suhelda, kuna me oleme piisavalt erinevad. Väidetavalt mõjutas see tõdemus tugevalt ka tema hilisemat loomingut.

Mida tähendab Elu teenimine?

Mida siis tähendab ikkagi teenida Elu või teenida iseennast ehk polariseeruda vaimselt isetule teenimisele või isekusest kantud eksistentsile. Lühidalt öeldes eeldab polariseerumine elu ja Ühe teenimisele 51% orienteeritust teistest hoolimisele ning ülejäänu osas ka enesest hoolimisele, see tähendab toimimisviisi, mille kohaselt hoolitakse ühtaegu nii enesest kui ka teistest ning elust enda ümber. Vaimse kogemusena on siis teised aina enam kogetavad kui osa sinust enesest ning meie päritolu Ühest Armastavast Allikast. Ning kogu väline reaalsus kui õpikeskkond on absoluutselt 100% tõene tagasipeegeldus elule sinus eneses. Nii kohtame elusündmuste ja -keeriste keskel ei kedagi muud kui iseend. Ning see kogemus võimaldab meil teha teadlikke valikuid Elu teenimise teel.

Täpselt samuti, nagu on võimaldatud vabadus teenida elu, on võimaldatud ka vabadus valida eraldatus ühtsusest, valida isekas liikumise tee ja lähtuda vaid iseenese vajadustest. See tee võib tunduda esmapilgul kergem, kuid Ra Materijali kohaselt eeldab see 99% isekat orienteeritust, mis ei ole paljudele siin planeedilgi olnud jõukohane. Väidetavalt on ajalooliselt selliseid isikuid olnud mõned üksikud, üks tuntumaid neist oli Tšingis-khaan.

Inimolendid on oma loomuselt pidevalt kusagil nende kahe vahel ja on teadliku äratundmise ja valiku küsimus asuda vaimse arengu kiirteele ning teha oma valik, mõlemad teed on võimaldatud selles loomingu universumis, kus elame. Mõlemad suunad on kahtlemata üksteisele vaimse arengu kiirendajateks, lastes ära tunda, mida ei soovita ja mida soovitakse ning seda peamiselt elukogemuste kaudu. Elu meie ümber on vähemalt minu subjektiivses kogemuses väga heatahtlik ning reageerib kõigiti meie tundmustele, eriti neile, mis on suunatud tulevikku, näiteks hirmule ja ilule.

Inimeste teadlikkuses on laiemalt hakanud maad võtma arusaam, mille kohaselt me loome reaalsust oma mõtetega, mis ei ole kindlasti vale, kuid minu isiklikus aastatepikkuses kogemuses kehtib ka siinkohal tõik, et mõtete tasandil oleme pigem muust maailmast eraldatud ning looduseks nimetatu tundub kohati rumal ja primitiivne. Kuid tunnete tasandil oleme kõik kogu oma keskkonnaga kõige imelisemal ja sügavaimal viisil ühendatud, kui vaid õpiksime seda osa enesest vastu võtma, tundma ja usaldama. Ning iga meie tunne loob teatud mõttes meie teadvusseisundi, mille kaudu tõlgendame ümbritsevat reaalsust, mis omakorda tingib meie käitumise ning see kõik loob omakorda selle, millist peegeldust kogeme vastuseks enese ümber.

Olen veendunud, et parim, mida me üksteise jaoks teha saame, on olla oma elude ja kogemustega üksteisele inspiratsiooniks ja sulgedeks üksteise tiibadel. Täpselt nii, nagu me ei saa astuda kaks korda samasse jõkke, ei saa me kaks korda samadele küsimustele samasid vastuseid, sest nii, nagu jões vahetub vesi, vahetub iga päev koht, kust vaatame ja kogeme reaalsust ehk meie vaatepunkt.

Teenida Elu tähendab hoolida ühtaegu nii iseenesest kui ka teistest ja liikuda peast südamesse, mis on hüppelauaks vaimse arengu kiirteel. Sellel teel saab aina enam toetuda laienevale ühtsuse kogemusele ja iga olendi vaba tahte austamisele, valides kõigega just sellise suhte, mis on igaühe jaoks harmoonilisim. Olendid reaalsuse eri tasanditel, kes teenivad Elu, lähenevad tavaliselt vaid siis, kui väljendame oma soovi ja vaba tahet, sest see on üks kõrgemaid printsiipe harmoonia säilimiseks. Isekas suund aga läheneb küsimata ja siis on meie asi väljendada oma vaba tahet selle kogemuse suhtes, kuid nemadki vajavad tugevamaks seoseks meiega meie valikut nende suunas – tihti saavutatakse see nn ego stimuleerimisega sinu erilisusest. Nii on oluline olla kaasloojatena teadlik oma valikutest ja sellest, mida ligi tõmbame.

Elukutselise Elu-uurijana, nagu sõbrad mind vahel kutsuvad, tänan Sind tähelepanu eest ja ole tervitatud Ühe Armastuses ja Valguses!

Erki Kaikkonen

Foto: Erakogu