Riigikogu VII koosseis (1992-1995), mis koosnes valimisliitudest Isamaa, Kindel Kodu, Rahvarinne ja Mõõdukad, Sõltumatud Kuningriiklased, Eesti Kodanik ja Rohelised, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist ning Eesti Ettevõtjate Erakonnast. Foto: riigikogu.ee

Poliitikute entusiastlikud jutud kohalikel valimistel Vene kodanikelt hääleõiguse võtmisest või selle piiramisest näitavad, et nad ei ole Eesti lähiajaloost midagi õppinud või lihtsalt ei tunne seda, kirjutab poliitikavaatleja Andres Laiapea. 

Kui 1991. aasta märtsis toimus referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, said võtta sellest osa kõik Eesti elanikud. 1992. aastal kiideti Eesti Vabariigi kodanike poolt rahvahääletusel heaks põhiseadus, mille § 156 sätestab, et “kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud” kodakondsusest sõltumata.

Kui 1993. aastal jõudis Riigikogus suurde saali kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse eelnõu, siis nägi see ette, et viimased viis aastat alaliselt omavalitsuse haldusalal elanud muulastel on mitte üksnes hääleõigus, vaid ka õigus volikokku kandideerida. Toonane õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli leidis, et põhiseaduse vastavat paragrahvi tuleks tõlgendada just selliselt.

Riigikogulased Ants Erm ja Enn Tarto tegid aga ettepaneku mittekodanike õigus kohalikel valimistel kandideerida eelnõust välja võtta. Toompea lossi ees toimus samal ajal Jüri Toomepuu eestvedamisel pikett neile põhiseadusega tagatud hääleõiguse seadustamise vastu. Kujunenud emotsionaalses õhkkonnas läks Ermi ja Tarto ettepanek läbi.

Eelnõud toetanud valitsuskoalitsioon (võimul oli Mart Laari esimene valitsus) võttis enne lõpphääletust vaheaja. Marju Lauristini juhitud valimisliit Mõõdukad oli alles eelmisel õhtul otsustanud, et toetavad ainult sellise valimisseaduse vastuvõtmist, mis annab muulastele kandideerimisõiguse. Selle eelnõust väljavõtmise vastu oli ka Isamaa fraktsiooni esimees Illar Hallaste, kes soovis vältida võimalikku vaidlust põhiseaduse tõlgendamise üle riigikohtus. Muudatusettepaneku hääletamisel olid mõlemad fraktsioonid aga lõhki läinud. Ainult koalitsiooni kolmanda osapoole ERSP kõik saadikud toetasid mittekodanikelt kandideerimisõiguse võtmist.

Kõige vähem toetas sellist muudatust opositsiooniline keskfraktsioon, aga seegi läks hääletusel lõhki: kolm poolt, viis vastu, kaks jätsid hääletamata. “Üksteise järel siirduvad kõik erakonnad platvormile, mida venelased enam pooldada ei saa. Mõistlikust argumentatsioonist lähtuv ja juba Rahvarinde aegadest järjekindlalt kestnud keskfraktsiooni liberaalne vene-poliitika sai tõsise hoobi mai kuus, kus mitmed keskfraktsiooni liikmed hääletasid koos rahvusradikaalidega muulastele kandideerimisõiguse andmise vastu,” kommenteeris keskfraktsiooni liige Jaan Kaplinski seda hiljem Päevalehes.

Eelnõu lõpphääletusel toetasid seda täies koosseisus Isamaa ja ERSP fraktsioonid ning suurem osa Mõõdukaid, aga ka paar saadikut keskfraktsioonist. Just nende viimaste hääled olid seejuures otsustavad. Vaja oli vähemalt 51 häält, tuli 52. Ülejäänud keskfraktsiooni liikmed hääletasid vastu või jätsid hääletamata. Nii toimus Eestis mittekodanike hääleõiguse seadustamine peamiselt Isamaa ning ERSP häältega. Kandideerimisõiguse eelnõust välja jätmine oli ERSP tingimus selle toetamiseks, aga samal ajal ka põhjus, miks suurem osa keskfraktsioonist seda ei teinud.

“Üks meie põhihädasid praegu on minu meelest tervele mõistusele ja hoolikale poliitilisele analüüsile toetuva opositsiooni puudumine nii avalikus sõnas kui Riigikogus,” kirjutas Kaplinski pärast seda Päevalehes. “Näib, et suur osa Eesti poliitikuid ja ajakirjanikke on rahvuspopulismile alla vandunud ja ei püüa sellega oponeerida. Selle asemel, et püüda mõjutada avalikku arvamust ratsionalistlikumas suunas, ujutakse kaasa meeleoludega, mida mõned osavad demagoogid ära kasutavad ja tagant õhutavad.”

“Riigikogus tehakse järjekindlalt katseid venelaste õigusi piirata,” märkis ta samas. “Ilmselt loodavad mitmed rühmad nii endale valimistel kapitali teenida. Kuid selline pidev venelaste õrritamine süvendab nende ebakindlust ja teeb raskemaks nende integreerumise Eesti ühiskonda. Võib olla mõned poliitilised jõud soovivadki sellist integreerumist vältida – seegi soov ei põhine aga kainel majanduslikul ja poliitilisel analüüsil, vaid hirmul ja nostalgial.”

“Rahvuspopulismi uus laine võib muutuda ohtlikuks eriti siis, kui sellele ei julgeta õigel ajal vastu seista või isegi püütakse radikaale järeleandmistega ära osta. Eesti vajaks praegu liberaalset intellektuaalset opositsiooni ja ajalehte, kes järjekindlalt ja argumenteeritult esindaks sellise opositsiooni seisukohti, tegemata mingeid mööndusi rahvuslikule ja muule demagoogiale,” leidis Kaplinski.

Kui ei teaks, et ta on surnud, võiks arvata, et Kaplinski kirjutas seda just praegu. Kujunenud olukord on hämmastavalt sarnane 1993. aastale. Kuid nüüd käib jutt enam mitte kandideerimisõigusest, vaid osade Eesti elanike jätmisest hääleõiguseta.

Mittekodanikelt kandideerimisõiguse võtnud valimisseaduse vastuvõtmisele järgnenud kuul võttis Narva linnavolikogu vastu otsuse korraldada linnas referendum rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses. Samas teatati, et kui referendumil toetatakse autonoomiat, kuulutab volikogu välja uued kohalikud valimised, kus antakse õigus kandideerida ja valida kõigile Narva elanikele sõltumata nende kodakondsusest. Hiljem võttis samasuguse otsuse vastu ka Sillamäe linnavolikogu.

1993. aasta suvel toimusidki Narvas ja Sillamäel sellised referendumid. Korraldajate väitel toetas ülisuur enamus hääletanutest autonoomiat, mille territooriumil oleksid kõigile elanikele tagatud võrdsed õigused, Eesti Vabariigi koosseisus. Õiguskantsleri taotlusel kuulutas riigikohus nende referendumite tulemused kehtetuks, kuid jamamist oli nende ettevõtmistega seoses erinevatel Eesti ametkondadel siis palju.

Kes ajaloost ei õpi, see on määratud kordama minevikus tehtud vigu.

Andres Laiapea