Jätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide  katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda.

Oktoober või november aastal 1988: tüdruk ja hüpe

Oli hommik. Kõndisin teel klassi parklast läbi. Üks auto sõitis mu tagant mu kõrvale ja jäi seisma. See oli täismõõdus Lincoln või midagi taolist (väga suur auto) ja see oli pruuni värvi. Uksed avanesid ja viis meest astusid välja. Nad kõik olid valge nahaga. Esimesed kaks tundsin ma kohe ära. Need olid mees rohelises ja mees sinises. Need olid needsamad kaks, keda tundsin ära keskkoolist ja varem.

Järgmise suhtes oli mul samuti tunne, et olen teda varem näinud. Ta oli umbes 188 cm pikk, keskmise kehaehitusega ja umbes 86 kg. Ta kandis pikka musta nahast mantlit. Ta pea oli blond, valgete hõbedaste juustega ja ta silmad olid sinised. Ta nägi välja, nagu ta oleks välja astunud Adolf Hitleri aaria rassi unistusest. Tal oli väga euroopalik nägu. Ta oli vanem ja ma arvan, et ta vanus oli varajastest neljakümnendatest kuni neljakümnendate keskpaigani. Ta nägu oli ilmetu ja kõrgete põsesarnadega. Mäletan väga selgelt tema nägu. Mäletan, et tema väljanägemisest ja maneerlikkusest võis välja lugeda, et ta on väga tõsine inimene. Ma ei teadnud seda tol hetkel, aga tema oli mees, kes vastutas raamatukogu katusel toimunud peksmiste eest (ta on nats, üks nende geneetilisi eksperimente).

Väikeses laboris toimunud ühe peksmisseansi ajal panin ma talle nimeks Adolf ja edaspidi kutsusingi ma teda sama nimega. Kaks viimast seisid auto taga. Nad olid riietatud sportlikku ülikonda. Nad olid riides nagu agendid, korralikult ja samas nagu reisi jaoks. Ma ei tundnud neid esmapilgul ära. Nad jäid auto taha seisma ja nad olid üpris suured. Mees rohelises ütles, et nad tahavad minuga rääkida ja siis ütles, et ma autosse istuksin. Mul tuli hirm peale. Ütlesin talle, et kui ta tahab minuga rääkida, siis hakaku rääkima, aga ma ei istu mitte mingi hinna eest suvalisse autosse koos viie mehega, keda ma ei tunne! Ta ütles, et ta tahab minuga rääkida mingisuguses programmis osalemisest. Ütlesin talle, et mida iganes ta minult tahab, vastus on ei.

Siis ütles ta, et “EI” ei ole vastuvõetav vastus ja ma osalen selles hoolimata sellest, kas ma seda tahan või ei taha, sest ma olen liiga väärtuslik ja “EI” ei olnud valikuvõimaluste seas. Siis ütles ta: “Andy, istu juba kuramuse autosse.” Mina ütlesin: “Ei.” Mees mustas nahast mantlis, valgete juustega Adolf, võttis mu käest kinni ja hakkas mind lahtise autoukse poole tõmbama (juhipoolse tagumise istme suunas). Mu instinktid võtsid juhtimise üle. Ma väänasin oma käe Adolfi haardest lahti ja MA HAKKASIN JOOKSMA. Seda on raske seletada ilma seda nägemata, kuid siit see tuleb. Parkla oli väga pikk ja kitsas, I-kujuline. Auto parkimiseks oli ainult kaks rida, kas paremale või vasakule poole. See parkla asus ülikoolilinnaku all umbes 21–24 m sügavusel. Seal oli muldkehana pikk tõus ja umbes iga 91 m tagant olid trepid, mis suundusid parklast sisse ja välja. Treppide peal oli peatee, mis kulges piki ülikoolilinnakut. Seega, nii kui sa üle tee lähed, oled sa kohe ülikoolilinnakus. Hooned on umbes 15 m kaugusel teest. Jooksin nii kiiresti kui suutsin treppide suunas. Trepid olid umbes 46 m kaugusel. Jõudsin nendeni puutumatult. Vaatasin tagasi, et näha, kas nad ajavad mind taga. Nad ei ajanud. Tagasi vaadates nägin, et kõik mehed olid autosse tagasi istunud ja ma nägin vilksamisi, kuidas viimane autouks sulgus. Ma pidasin vahet, mõeldes, et auto tuleb minu suunas, kuid auto hoopis TAGURDAS kummide vilinal. Ja siis sain ma aru, et nad kavatsevad mul treppidepealse tee ära lõigata. SEL HETKEL tundsin ma teist korda adrenaliinisööstu. Esimene kord oli siis, kui mees kavatses mind pesapallikurikaga peksma hakata. Kuid esimest korda elus tundsin ma, et ma jooksen oma elu eest. Kui nad jõuavad enne mind treppide juurde, siis on kõik läbi. Adrenaliinisööst tähendab seda, et su mõistus keskendub nii, nagu sul oleksid klapid peas ja su keha tunneb jõusööstu, kui see on elu või surma olukorras. Kui sa ei ole kunagi sellises olukorras olnud, kus sa tunned tõelist hirmu oma elu eest, siis ei saa sa sellest aru, millest ma räägin.

Ma hüppasin treppidest üles kolm või neli astet korraga. Üleval oli auto pargitud täpselt treppide ette, see oli kastanpruun, aga see vaatas valele poole. Ma kükitasin tagumise poritiiva kõrvale ja nägin, et esimene auto oli umbes 183 m kaugusel ja ma kuulsin mootorimüra samal ajal, kui juht gaasi andis. Samal ajal, kui auto lendas üle lamavate politseinike, möödus see pargitud autost ja ma sööstsin üle tee. Vasaku kõrvaga kuulsin ma kummide vilinat, vaadates nägin, et auto oli peatunud ja ma nägin juhi silmi tahavaatepeeglis. Auto pööras ringi. Läksin kõnniteele ja siis 9 meetri pärast olin linnaku territooriumil. Mingil põhjusel tundsin ennast turvaliselt ja lõpetasin jooksmise, et ümbruskonda sisse sulanduda.

Ümberringi oli palju inimesi tundidesse minemas. Vaatasin tagasi auto poole ja näis, et see kavatseb üle kõnnitee serva lennata. Ja ta lendaski ja kõik õpilased jooksid laiali nagu sipelgad, kes kaitset otsivad. Ma jäin sinna üksi seisma. Üks tüdruk, keda ma polnud varem näinud – kui kõik teised minema jooksid, siis mingil põhjusel jooksis tema minu juurde. Ta võttis mu käest kinni ja sõnagi ütlemata andis mulle mõista, et ta ei karda. See hetk tundus kestvat igavesti. Ma kuulsin, kuidas juht gaasi andis. Samal ajal, kui tagumised rattad nüüd üle kõnnitee serva lendasid, haarasin ma oma parema käega tema vasaku käe ja karjusin: “JOOKSE!” Ma pöördusin ja jooksin lähima hoone suunas. Mu parem käsi jäi minust kaugele maha peale kahte või kolme sammu, samal ajal kui tema vasak käsi oli sirutatud niipalju ette kui võimalik. Ta ei jooksnud piisavalt kiiresti. Me ei jõudnud niimoodi eest ära. Ma lasin oma parema käe lahti, näitasin paremale ja karjusin: “JOOKSE!”

Peale ühte või kahte sammu, paremast silmanurgast vaadates, ei näinud ma teda. Ma võtsin tempot maha ja pöördusin, et tagasi vaadata. Ta oli lõpetanud jooksmise. Ta pöördus ja vaatas tuleva auto poole, asetades ennast täpselt minu ja auto vahele, uskudes, et nad peatuvad või keeravad kõrvale, et temast mitte üle sõita. Ta oli minust umbes 5 meetrit maas, ma olin maja treppide juures. Ainukese asjana kuulsin ma automootori müra, samal ajal kui juht gaasi andis. Tal ei olnud mingit võimalust pääsemiseks ja mul ei olnud mingit võimalust teda päästa. See kõik juhtus sekundi murdosa vältel. Ma pöördusin tagasi hoone poole ja hüppasin treppidest üles. Auto oli kohe minu taga. Ma hüppasin treppidelt käsipuule, sealt maja küljele, kiirustasin üles ning kuulsin samal ajal all kokkupõrget. Miskit moodi olin ma katusel. Vaatasin kiiresti ümberringi ja seal polnud muud kui tõrvast väljaulatuvad torud ja üksainus uks. Jooksin ukse suunas ja kui sinna jõudsin, oli see lukus. Kuulsin, et keegi hüüab mu nime, läksin tagasi ja vaatasin üle ääre. All oli kaks autot, Lincoln oli hoonesse sisse sõitnud, kastanpruuni värvi auto, mille taha ma ennast korraks peitsin, oli kahjustamata selle taga.

Mees valgete juustega seisis seal ja vaatas üles minu poole. Ta hakkas rääkima, ta venitas. Ta ütles: “Andy, see oli väga muljetavaldav, tõepoolest väga muljetavaldav. Kas sul on õrna aimu ka, mida sa just praegu tegid?” Ta tagurdas trepist alla ja valmistus jooksma… Hoone oli täiuslikult ruudukujuline. Esimene korrus oli tervenisti klaasist. Sealt ülespoole oli kõik marmorist. Nurkade peal olid suured ruudukujulised sambad. Need ulatusid hoonest välja 90-kraadise nurga all, moodustades täiusliku täisnurga. Ma olin hüpanud trepi käsipuult samba külje peale ja sealt hoone küljele, sealt tagasi samba külje peale ja sealt lõpuni üles (vasakule, paremale, vasakule, lõplikult paremale). Haarasin käsipuust ja hüppasin üle. Ta üritas minuni jõuda samamoodi, nagu ma ronisin mööda hoone külge üles, ta jõudis peaaegu üles, kuid libises siis mööda hoone külge tagasi alla. Vaatasin otse ta silmadesse samal ajal, kui ta alla libises. Ta karjus mulle: “See avaldas mulle väga muljet, Andy, sul on väga erilised võimed.” Karjusin vastu: “MINE PERSSE.” Ta jätkas: “Sa sooritasid just midagi, mida meie kutsume viieastmeliseks 90-kraadiseks tõusuks, kuidas sa seda seletad!” Ma karjusin vastu: “MUL ON NIKE’id JALAS.”

Samal ajal, kui seda ütlesin, kuulsin itsitamist enda taga. Pöördusin. Katusel oli neli meest, kes hiilisid mulle tagant ligi. Maas olev mees karjus edasi, et ma ääre peale tuleksin, kuid ignoreerisin teda. Neli meest olid nüüd laiali hargnenud. Nad liikusid väga aeglaselt minu poole. Nad ütlesid, et nad on mu sõbrad. Ütlesin: “Kui te mu sõbrad olete, siis jääge seisma ja ärge enam lähemale tulge.” Nad liikusid aina lähemale. Kaks nendest panid käe oma jakki sisse ja tõmbasid sealt välja püstoli. Sel hetkel ütlesin ma: “Persse!” ja sööstsin kõige parempoolsema mehe suunas (ta oli kõige väiksem). Ma pääsesin temast mööda ja jooksin nüüd lahtioleva katuseukse suunas. Püstolitega mehed tulistasid minu pihta. Nad ei saanud mööda lasta, sest laskekaugus oli ainult 1,8 või 2,1 meetrit. Igasugune heli puudus ja relvad nägid natuke imelikud välja. Need ei tulistanud kuule, need olid mingit sorti noolepüssid või õhupüssid. Ma ei tea, mis need olid, ma tean ainult, et need ei olnud kuulid, sest nad tulistasid mind ja ma jooksin lihtsalt edasi. Seespool ust oli veel kaks meest.

Neil olid samasugused relvad. Ma lendasin neist mööda ja nemad tulistasid mind samuti. Jõudsin esimesele korrusele. Õnnetuses purunenud auto jäi minust vasakule ümber samba kõverdununa. Nägin auto all verist kätt ja verd immitses auto alt igalt poolt. Jooksin paremal pool olevast uksest välja, trepist alla ja siseõuele. Jooksin nii kiiresti kui suutsin. Vaatasin tagasi ja seekord ajasid NAD mind taga. Jooksin Wilson Commons’isse (suur avatud mitmekorruseline klaasist maja, mis on õpilaste keskuseks). MA LÕPETASIN jooksmise ja hakkasin rahva seas tavapäraselt ringi kõndima. Tundsin ennast inimestega ümbritsetuna turvaliselt. Olin hoone sees. Kaks ülikonnas meest jooksid sisse minu taga ja ma hakkasin uuesti jooksma. Wilson Commons on põhimõtteliselt kuuekorruseline klaaskarp. Terve keskosa on lahtine. Seal on spiraaltrepp, mis asetseb hoone ühes küljes. Hoonesse sisenemiseks on kolm moodust: ülevalt, mis on ühendatud siseõue jalgteega, peasissepääs, mis viib su põhikorrusele ja sissepääs läbi keldrikorruse (kohviku tasand).

See on 30-meetrine vabalangemine ülevalt alla. Olin ülemisel korrusel ja kaks meest olid minu taga. Läksin treppide juurde ja hakkasin alla minema. Läksin kolm korrust allapoole ja astusin põhikorrusele. Valgete juustega mees tuli otse minu poole koos kolme teise ülikonnas mehega. Jooksin mööda treppe tagasi üles. Kaks teist meest olid juba seal. Olin lõksus. Keerasin vasakule ja hüppasin ilma vaatamata üle käsipuu. Üks neist karjus: “EI, ÄRA HÜPPA.” Arvasin, et hüppasin põhikorrusele, mis on ainult üks korrus allpool, kuid kukkusin täitsa alla välja, mis oli vähemalt 15 meetrit. Kui ma hüppasin, siis tegin ma seda kõhklemata ja hirmuta. Ma tõepoolest uskusin, et kui nad mu kinni püüavad, siis on mu elu läbi, seega hüppasin kõhklemata üle käsipuu. Hüppasin üle ja keskendusin kohe maandumiskohale. Nagu hetk tardunud ajas, ei vehkinud ma kätega ega karjunud, mu keha oli langedes tardunud nagu kuju. Mu meel võttis asja äkitselt üle ja ma kujutasin ette, et mu jalad on terasest vedrud (mu alakeha on äärmiselt tugev raskuste tõstmisest) ja ma pigistasin oma jalad ja tagumiku nii pingule kui sain. Põlved kõverdunud, pea püsti, just nagu ma kükitades tõstan 227 kg.

Maandusin väga raskelt, tohutu jõuga. Aga see tõesti töötas. Mu jalad neelasid nagu terasvedrud kokkupõrke endasse ja sõna otseses mõttes põrkusin tagasi üles ja kukkusin siis tagasi alla vastu lauda. Samal ajal, kui ma selili lamasin, tegin oma silmad lahti ja kõik nad vaatasid mind trepi sellest kohast, kust ma hüppasin. Nad arvasid, et ma olen surnud. Aga miski mu sees ütles, et tõuse üles ja ma tõusin. Nad jooksid trepist alla mulle järele samal ajal, kui hakkasin longates ära minema. Mu ühikatuba oli ainult kahe maja kaugusel. Väljusin majast keldrikorruse väljapääsu kaudu ja jooksin nii kiiresti kui suutsin oma toa suunas. Jõudsin kohale ja kiirustasin sisse ning Brian oli seal. Ma keerasin ära ja ütlesin: “KEERA UKS LUKKU, ÄRA LASE KEDAGI SISSE, NAD AJAVAD MIND TAGA.” Tundsin, kuidas mu keha hakkas kokku varisema, ronisin oma narivoodisse, tõmbasin ennast looteasendisse ja kustusin kohe.

Kuulsin rääkivaid hääli: “Ma ütlesin, et ma lõin teda.” Ma tundsin oma keha peal käsi, aga ma ei saanud liigutada. Kõik oli ümberringi must. Nad küsisid, kuidas mu pahkluu on. Ütlesin neile, et see on normis. Ma tegin selle juba terveks! Üles ärgates olin mingisuguses šokis. MA OLEN UIMANE, SEGADUSES JA MINGISUGUSE UDU SEES. Minuga ei ole kõik korras, selline tunne on, nagu maailm keerleks ringi. Vaatasin kella ja kell oli 02.00 (magasin umbes 14 tundi). Brianit ei olnud. Olin veel riides ja läksin välja. Mu mõistus oli kuskil ära. Mäletasin, mis juhtus, aga see oli nagu halb unenägu. Mu pea ja meel keerlesid ringi ja ma mõtlesin, et mis küll juhtus. Kas see kõik juhtus päriselt? Kõndisin tagasi hoone juurde, kuhu auto oli sisse sõitnud, et näha, kas see tõesti juhtus. Üle terve hoone põlesid tuled. Lähemale jõudes nägin, et mehed kollastes kombinesoonides teevad tööd. Need mehed ei olnud ülikooli hooldusosakonnast. Seal oli kolm kaubikut, üks mees värvis käsipuud, mille vastu auto oli sõitnud ning see oli juba ka korda tehtud. Kaks meest olid põlvili ning tegid tööd marmorploki kallal, mida auto kahjustanud oli. Peatusin ja vaatasin neid.

Üks mees nägi mind ja kutsus teise mehe. Ta näitas minu suunas ja teine mees pani kohe midagi omale kõrva, kas telefoni või raadio tüüpi seadme. Vaatasin otse tema suunas ja tema vaatas otse minu suunas. Pöördusin ringi ja hakkasin tagasi oma toa suunas kõndima. Brian oli nüüd seal. Ma sisenesin tuppa ja ta oli vihane: “KUS SA KÄISID? MIDA SA VOODIST VÄLJAS TEED?” Ta pani mu tagasi voodisse ja ma kuulsin, et ta võttis telefonitoru ja hakkas valima. Vajusin kohe unne. Ärgates oli aeg pealelõunane. Olin ikka veel mingisuguses šokis. Minuga ei olnud kõik korras, ma tundsin seda. Panin riidesse ja läksin otse hoone suunas. Olin ikka veel uimane. Kõik oli üks suur hägu. Jõudsin hoone juurde ja seal ei olnud mitte mingisugust märki mitte mingisugustest kahjustustest. Polnud katkist klaasi, polnud pragunenud marmorplokki ega moonutatud käsipuud. Mitte midagi! Läksin marmorploki juurde, kuhu auto oli sisse sõitnud, uurisin seda ning ei leidnud mitte midagi. Läksin käsipuu juurde ja see nägi välja nagu uus. See nägi välja, nagu see oleks vales kohas, liiga uus, ja ma vaatasin seda hoolikalt ja see oli värskelt värvitud. Panin oma sõrme sellele ja värv oli veel kleepuv. Läksin teiste käsipuude juurde ja need kõik olid veel kleepuvad. Aga ma märkasin, et kogu selle piirkonna ümber olev betoon oli valget värvi. Betoon, mis hoidis teisi käsipuid paigal, kattus valge betooniga täiuslikult. Läksin tagasi kahjustatud käsipuude juurde ja vaatasin maha. Betoon, mis hoidis seda käsipuud paigal, ei olnud värvitoonile isegi mitte ligilähedane, SEE OLI HALL. Katsusin seda sõrmega. See oli kuiv ja kõva, kuid väga hall ja nägi liiga uus välja (sellel oli ka mingi läike moodi asi peal). Läksin tagasi marmorploki juurde ja jälle ei näinud ma midagi. Panin oma käe sellele ja tundsin midagi. Võtsin välja oma õpilase ID-kaardi ja tõmbasin sellega mööda plokki. Kuulsin klõpsatust või krõksatust ja kui ma väga lähedalt vaatasin, siis oli näha juuksekarva laiune pragu, mis jooksis tervenisti üle ploki. Läksin mööda sama teed, kus ma õnnetuse päeval jooksin, tagasi Wilson Commonsisse.

Jõudsin maja juurde ja sisenesin. See oli rahvast täis. Kui hakkasin läbi rahva kõndima, siis tundus, et seal oli mingisugune segadus, kõik vaatasid mind. Kui otsisin nendega silmsidet, siis vaatasid nad kõrvale. Läksin ümber nurga põhiruumi. Vaatasin seda kohta, kust hüppasin ja seal olid mehed kombinesoonides ning nad MÕÕTSID nende pikkade mõõdulintidega, mida spordiüritustel kasutatakse. Nad mõõtsid kõiki kaugusi. Kui kaugelt ma hüppasin, kui kaugelt ma jooksin, nad mõõtsid kõike. Siis nägin ülikondades meestegruppi (6–8 meest) minust vasakul pool kõndimas. Üks meestest nägi mind ja ta ütles kellelegi teisele ja näitas minu suunas. Valgete juustega mees ilmus kambast välja ja MA TARRETUSIN nagu põder autotulede ees.

Ma ei saanud liigutada samal ajal, kui nägin teda enda poole kõndimas. Mu instinktid käskisid mul joosta, aga ma olin hirmust paralüseeritud. Ta kõndis minu juurde ja edasist ma ei mäleta. Sellel õhtul istusin oma toas, küünarnukid põlvedel ja pea käte vahel. Kui mõtlesin asetleidnud sündmuste peale, siis hakkas tuba keerlema. Kartsin väga ja ei teadnud, mida teha. Tahtsin koju oma emale helistada, aga ei suutnud numbrit meenutada. Otsisin seda. Leidsin oma aadressiraamatu üles ja ka numbri. Numbrivalimine näis olevat tuttav, kuid samas kummaline. Kui telefon kutsuma hakkas, tegi Brian ukse lahti ja sisenes tuppa. Ta asetas oma näpu telefonile ja katkestas mu ühenduse. Ta hakkas rääkima kellegagi, kes oli koridoris ja nad sisenesid. Need olid mees rohelises, mees sinises ja Adolf. See vaatepilt nendest meestest minu toas Brianiga rääkimas… Nad tundsid üksteist ja nad teadsid, kus ma elan, mõtlesin ma. See põhjustas minus nii tohutu hirmu, et tuba hakkas kontrollimatult ümber minu keerlema ning ma minestasin samal ajal, kui need kaks reaalsust üheks kokku sulasid.

Suur labor

Peale seda polnud ma enam sama inimene. Ja nad hakkasid mind laborisse viima. Kaks mantlis meest koputasid mu uksele, mina või Brian tegime ukse lahti, nad ütlesid kaks või kolm sõna, jätsin kõik tegemised, mida parasjagu tegin, sinnapaika, võtsin oma mantli ja läksin nendega. Mul ei olnud mingit sõnaõigust, mul ei olnud asja üle mingit kontrolli. Ma lihtsalt tegin seda, ma ei tea, miks, see oli samamoodi, kui pöörasin auto proua Purrizzo jaoks kõrvale. Nende auto ootas väljas, istusin taha ja lihtsalt istusin seal, tühi pilk silmis. Labor oli umbes 30–90 minuti sõidu kaugusel. Ütlen seda, sest ma mäletasin paari esimest reisi. Mäletan, et me keerasime jagunenud kaherealisele maanteele, see pidi olema New Yorgi osariigi kiirtee, sest see oli ainuke jagunenud maantee ümbruses, ja me sõitsime tükk aega. Mäletan, et nad küsisid minult, kas ma tean, kus ma olen, nad küsisid minult, kas ma tean, mis kell on, kas oli öö või päev ja ma ütlesin suure naeratusega: “Loomulikult tean ma, kus ma olen,” ise uhke olles, et nad üle kavaldasin, mäletades teemärke ja mäletades, kuhu me sõitsime ja kuidas me sinna saime. Peale seda mäletan, et autos olevad mehed keerasid tagasi ühel kiirtee väljapääsul ja kui me kohale jõudsime, siis mees valgete juuste ja musta nahast mantliga küsis minult jälle: “Kas sa tead, kus sa oled?” Ja jälle ütlesin neile täpselt seda, mida nad teada tahtsid. Peale seda ei mäleta ma enam ühtegi neist sõitudest. Ma mäletan ühika ees autosse istumist ja siis mäletan labori ees autost välja tulemist. Arvan, et nad muutusid lõpuks targemaks ja programmeerisid mu meele nii, et kui nad ütlesid sõna “maga” või mingi sarnase käskluse, vajusin ma kohe istmele.

Vajusin unne, kuni nad otsustasid mu  uuesti üles äratada, sest peale seda ei mäleta ma enam ühtegi sõitu, ainult autosse istumist ja autost välja tulemist. Suures laboris jätkus piinamine ja siin leidsid aset kõrgetasemelisemad eksperimendid. Projekti pea oli Adolf. Ta ei olnud tavaline agent ega CIA mees, ta oli nats. Temal ja tema pooldajatel oli natsidele omane geneetilise eksperimendi väljanägemine: psühhootilised silmad, aaria nägu ja sellised iseloomulikud tunnused nagu sirged blondid juuksed. Peale seda, kui olin väikeses laboris kaks tema meest pesapallikurikaga tapnud, üritas ta mulle öelda, et ta on mu isa ja see näis tal kinnisidee olevat. Tal endal olid sarnased võimed, kuid mina olin võimsam. Tean seda, kuna paaril esimesel korral, kui ma temaga kaklesin, viskas ta mu eemale, kuid siis, kui ma aru sain, kuidas ta mu jõu lihtsalt mujale suunas, sain ma temast jagu. Ta teadis seda ja peale seda, kui teda paar korda ise eemale viskasin, ei üritanud ta enam vahele tulla ja mind takistada, kui ma lahti pääsesin. Ta käskis kõigil palgatud inimestel mind peatada. Tema oli minu meelest see, kes suutis mind peatada. Miskit moodi sisestas ta mu meelde, et ma ei saa talle liiga teha.

Ma ei kartnud teda, ma lihtsalt vältisin teda, kui ma põgeneda üritasin. Minu silmis oli ta grupis kõige võimsam. Tema oli see, kes tegeles treenimisega või juhtimisega kui nii võib öelda. Ükski teistest meestest ei öelnud mulle eriti midagi. Enamiku ajast rääkisid nad kuskil eemal omaette ja kui neid appi kutsuti, siis ei öelnud nad kunagi sõnagi, väljaarvatud siis, kui oli vaja Adolfi küsimustele vastata, kuid mitte kunagi ei öelnud nad sõnagi otse mulle. Pea meeles, et sellel hetkel oli neil minu üle juba TÄIELIK kontroll. Kui nad ütlesid mulle, et autosse istuksin, siis istusin ma autosse, kui nad ütlesid, et läheksin kuskile eemale seisma, siis läksin ja seisin seal. Kui nad ütlesid, et läheksin ja seisaksin nurka, siis olin nagu robot ja läksin seisin nurka ning seisin seal nagu kuju niikaua, kuni keegi minuga jälle rääkima hakkas.

Alati näis kuskil olevat mingi kutt videokaameraga, kes kõike, absoluutselt kõike filmis. Isegi ülikoolilinnaku territooriumil toimunud tagaajamises, kus tüdruk suri, oli ühel mehel kaamera õlal. Nägin seda ainult korraks, aga see oli VHS-salvestaja Searsist. See oli üks neist suurematest kaameratest, millel on tuli üleval, mida uudistegrupp kasutab, ainult et see oli veidi väiksem, kuid samas stiilis. Ning nii väikeses laboris kui ka suures laboris salvestasid nad kõike, mida tegin. Kuidas seisin, kuidas istusin, kuidas ennast aluspesu väele koorisin. Alati jälgis mind kaamera. Alguses olid suures laboris läbiviidavad testid lihtsad. Nad käskisid mul teha kätekõverdusi ja ma hakkasin tegema kätekõverdusi. Asi on selles, et tegin kätekõverdusi niikaua, kuni nad käskisid lõpetada. Kui olin mina ise (mitte hüpnoosi või nende mõttekontrolli all), siis olin juba suuteline tegema rohkem kätekõverdusi kui arvatavasti 99% ühiskonnast. 150, võib-olla 200 korda järjest ja täiuslikus asendis. Ära unusta, et mind kutsuti USA raskuste tõstmise meeskonna katsetele ja ma olin oma elu parimas vormis. Aga kui olin hüpnoosi all ja nad käskisid mul kätekõverdusi tegema hakata, siis nad ise hakkasid samal ajal lahtivolditaval kaardilaual kaarte mängima. Mul pole õrna aimugi, kaua ma kätekõverdusi tegin, kuid see oli tükk aega (kas pool tundi või tund aega, ma ei tea). Ma ei mõelnud, ma lihtsalt tegin.

Arvan, et algse uurimuse eesmärk oli üritada meele saladusi lahti muukida. Kuidas luua täiuslikku sõdurit, kuidas luua super-inimtapamasinat. Nad uurisid, kuidas hüpnoosi all olles suudab meel ületada inimkeha füüsilised piirangud. Kuidas  hüpnoosi all olles suudab meel ületada füüsikaseaduse piirangud. Kuidas hüpnoosi all olles suudab meel tühistada piimhappe kogunemise, mis tekib vereringes, kui lihased kokku tõmbuvad. Kuidas laseb meel teha kehal asju, mis oleksid muidu füüsiliselt võimatud. Kätekõverdusi teha nii kaua ja nii mitu korda, nagu mina tegin, oleks olnud füüsiliselt võimatu. Kuid seal ma olin neid tegemas. Kuidas ma seda tegin? Sest see, kuidas minu meel mõtleb, kui nii võib öelda, on teiste omast erinev. Kui sa ütled mulle, et pean midagi tegema alateadlikul tasandil, siis ma tõepoolest usun, et ma suudan seda teha.

Kuidas ma siis seda tegin? HÜPNOOSI ALL ÜTLESID NAD MULLE, ET MA SUUDAN SEDA TEHA! JA MA TÕESTI USKUSIN NEID! Nad tegid igasuguseid taolisi teste minu peal. Mäletan, et järgmisena tõid nad raskuste tõstmise aluse ja kangide komplekti. Nad panid raskused kangile ja ütlesid mulle, et need on valeraskused ja kang on kerge kui sulg. See on just nagu sügavate kükkide tegemine ilma raskusteta ja siis nad käskisid mul kükke tegema hakata. Hakkasin siis harjutusi tegema kuni nad lõpetada käskisid. See oli väga kummaline, sest ma kuulsin kõlksatusi, mida raskuseplaadid teevad, kui sul on mõlemasse otsa neid neli või viis tükki pandud ja sa kükitad. Testimisel Rochesteris tõstsin ma maksimaalselt 247 kg, kui ma laboris kükitades raskusi tõstsin, siis arvan, et ma tõstsin seitse 20,4 kg plaati mõlemal pool, mis on 306 kg (koos kangi enda kaaluga), nii palju kordi, kui nad tahtsid.

Hakkasin lihtsalt kükitades raskusi tõstma ja ei lõpetanud enne, kui nad käskisid. Kuid samas tundus, et mu õlgadel ei olnud üldse mingit raskust. Reaalsuses oli see kerge nagu sulg, just nagu lihtsalt sügavate kükkide tegemine. Nende lemmikharjutus oli mind tooli istuma panna ja siis käskisid nad mul ette kujutada, et mu käsi on tohutusuur robotiline hüdrauliline kruustang. Nendel kruustangidel oli piiramatu võimsus ja ÜKSKÕIK, mida nad mulle kätte andsid, suutsin selle puruks pigistada sama lihtsalt kui muna. Siis panid nad mulle kätte erinevaid asju ja mina pigistasin need puruks nagu muna. Oma mõttes ei pigistanud ma avamata Coca-purki, vaid muna ja ma pigistasin seda vastavalt. Mäletan, et nad andsid mulle kätte mingisuguse mõõteriista, et näha, mitu naela ma ruuttolli kohta suutsin pigistada. See oli nagu üks neist vanadest käeharjutustest, mida oli vaja pigistada. Esimene kord, kui ma seda pigistasin, läks see katki ja nad kõik läksid elevile. Nad pidid teise mõõteriista minu jaoks ümber seadistama ja jälle lükkasin ma osuti nende mõõteriistal põhja ja see rabas neid.

Nad panid mind enda suhtes hästi tundma, et olen võimeline selliseid asju tegema ja ma olin enda üle uhke. Samal ajal, kui mu enesekindlus kasvas, kasvasid ka mu võimed. See oli minu jaoks nagu mäng. Nad koostasid minu jaoks mingi testi, midagi, mida ma ei ole suuteline tegema ja mina tõestasin siis vastupidist. Nad käskisid mul rind ees ja pea püsti ringi kõndida, sest olen planeedi kõige suurem, halvem, õelam täkk ja kui keegi minuga jamab, siis tapan ta. See konkreetne sisestus põhjustas hiljem väga tõsiseid probleeme. Nad ütlesid, et mulle on vaja nime, mille järgi mind kutsuda. “See nimi on midagi väga erilist, selle nimega võime AINULT MEIE sind kutsuda, see on sinu koodnimi ja sa peaksid selle üle natuke mõtlema, sest see on väga oluline.” Ma vastasin peaaegu kohe: “Ma tahan, et mind kutsutaks RHINO’ks (ninasarvik).” Valisin selle nime, sest tahtsin seda omale hüüdnimeks keskkooli jalgpallimeeskonnas. Kuid keskkoolis oli see hüüdnimi juba antud teisele mängijale ning ma ei saanud seda endale, kuid mingil põhjusel arvasin ma alati, et see on väga LAHE nimi ja nüüd, kus sain valida ükskõik missuguse nime, valisin ma Rhino.

Algul naersid nii mees valgete juuste ja musta nahast mantliga kui ka teised mehed selle nime üle, kuid mingi aja pärast harjusid nad sellega ära ja see hakkas neile meeldima. Mees valgete juuste ja musta nahast mantliga haukus: “RHINO, tule siia,” ja mina tulin joostes nagu kutsikas ja siis hakkas talle see nimi eriti meeldima. Arvan, et nad lasid mul erineva nime valida mitte ainult selle praktilisuse pärast, vaid selleks, et eraldada mu uus mina minu vanast minast. Teiste sõnadega, kui nad mind kutsusid, siis nad ei tahtnud, et see seostuks mu vana minaga, et sellel ei oleks midagi pistmist Andyga. Peamiselt sellepärast, et nad ei suutnud kunagi Andyt murda ja kuna nad ei suutnud Andyt murda, siis pidid nad ehitama tema peale. Nad litsusid Andy vaakumsuletavasse teraskirstu ja matsid ta mitmete tonnide raskuste ja 3 meetri paksuste terasplaatide alla, mis kõik olid jalgpalliväljaku suurused ja matsid ta minu meele sügavaimasse ossa.

Nad tahtsid, et Andy kaoks täielikult ära, aga ma mäletan, et nad ei suutnud teda IIAL hävitada ega murda. Arvan, et sellepärast mäletangi kõiki neid sündmusi. See asjaolu ajas valgete juustega mehe tõeliselt vihale ja hirmutas tõeliselt hr Greeni (hr Rohelist), kuna tema suurim hirm oli see, et ma mäletan ja siis maksan talle kätte. Ja uskuge mind, küll ta näeb veel oma päeva kohtus, sest ausalt, mul ei ole enam hirmu surma ees, sest olen kogenud miskit, mis on väljaspool seda elu ja sellest kõigest hoolimata on mu sees veel miskit moodi säilinud sisemine rahu, kui nii võib öelda. Fakt, et ma ei karda enam pimedust, et ma ei karda enam ööd. Igatahes, kui nad mind kutsusid, siis nad tahtsid, et tuleks RHINO. Nad tahtsid, et ma mõtleksin AINULT nagu Rhino. Nad tahtsid suurimat, halvimat, õelaimat täkku planeedil ja kui keegi minuga jamab, siis ma tapan ta.

Mida ma tol hetkel ei teadnud, oli see, et kui mu isa mereväes oli, siis osales ta eliidi ülisalajases tuumaplahvatuse katses, mille jaoks oli ta eraldi välja valitud. Nimi, mille tema valis, oli samuti Rhino. See oli kindlasti väga huvitav nende jaoks. Sel hetkel avastasin ma, et nad on mind kaasa viinud alates sellest ajast, kui ma olin kaheaastane. Kuna olin algusest peale TOHUTUSUURE geneetilise manipulatsiooniprojekti osa koos oma isaga ja koos enamuse relvajõududega Ameerika Ühendriikides, mis on kestnud alates 1960-ndatest. Sellest räägime hiljem veel. Samal ajal, kui töötlemine jätkus, olid nad eriti huvitatud just hüppest, mille ma ülikoolilinnakus Wilson Commonsis sooritasin. Mäletan, et arutasin seda nendega. Nad küsisid minult, kuidas ma seda tegin. Vastasin: “Ma ei tea, aga kui ma hüppasin, siis ei olnud mul mingit hirmu ja kui langesin, siis olin ma rahulik nagu kass, jällegi ei mingit hirmu, keskendudes nagu laser ainult maandumisele enne terasvedrude kokkupõrget maaga. Selle tulemusena tahtsid nad loomulikult, et ma hakkaksin erinevatelt asjadelt alla hüppama. Nagu sa ette võid kujutada, see, mida nad minuga tegid, ei olnud meeldiv.

“Kui sa hüppad, siis oled sa nagu kass,” ütlesid nad mulle. “Sa maandud alati oma jalgadele ja sinuga on alati kõik korras, vahet pole, kui kõrgelt sa hüppad. Sul ei ole mingit hirmu. Iga hüpe on su meeles sama lihtne ja turvaline kui jalapingilt hüpates. Kui sa maandud, siis muutuvad su jalad terasvedrudeks ja neelavad endasse kogu kokkupõrke energia. Terasvedrude suurus ja tugevus reguleerib ennast automaatselt hüppe kõrgusega sinu jaoks. Ei ole mingit valu ja sul ei ole mingit hirmu!” Alguses lasid nad mul teha väikesi hüppeid, 183 cm pikkuselt treppredelilt. Mäletan seda, sest nad tahtsid, et seisaksin lahtikäival kandikul, millel oli selge kiri “See ei ole aste” ja ma ei tahtnud sellele astuda, sest sellel oli kiri, et see ei ole aste, seega astusin ülemisele astmele (see ei olnud midagi erilist kõrguse poolest, aga minu meelest oli see suur asi selles suhtes, et mida peaks tegema ja mida ei tohiks teha).

Nii, et ma mäletan seda selgelt. Järgmiseks oli kõrgus redelist üles platvormile, mis neil suures laboris oli, see oli võib-olla 7,6–9,1 meetrit. Siis järgmiseks oli hüppamine suure laborimaja katuselt. Siis hüppasin alla aina kõrgematelt ja kõrgematelt objektidelt. Nad tegid nii, et viisid mu teatud kohta (kas siis sillale või kaljule) ja ütlesid lihtsalt: Hüppa, me saame sinuga all kokku.” Ja ma ütlesin lihtsalt: “Okei,” kõndisin piirdeaia juurde ja hüppasin üle. Ma algul ei vaadanud, siis tagurdasin ja siis hüppasin. Hüppasin lihtsalt otse üle. Maandusin nagu kass, põrkusin tagasi õhku kokkusurutud terasvedrudesse, mis olid mu jalad, salvestunud energia vabanemisest, tegin üle õla kukerpalli samal ajal, kui ma teist korda maandusin, tõusin püsti ja ootasin neid. See oli just nagu jalapingilt hüppamine ja sama lihtne.

Järgmisel päeval leidsin ma ennast koolitundide ajal samasse kohta tagasi jalutamas (kas see oli siis sild, kalju või mis iganes) ja kui ma oma jälgi mööda läksin ja kui hüppekohani jõudsin ja üle ääre vaatasin, VAJUS MU SÜDA SAAPASÄÄRDE. Mäletan, et ütlesin endale: “See on vale, see ei saanud nii kõrge olla,” sest minu jaoks oli eelmisel õhtul sooritatud hüpe sama lihtne nagu jalapingilt hüppamine ja nüüd vaatan seda kõrgust ja ütlen: “KURAT, SEE EI SAA ÕIGE OLLA.” Need asjad ei ole füüsiliselt võimalikud. Hakkasin väga kartma ja sattusin veelgi rohkem segadusse. Mäletan, et ühel õhtul läksin ma traataiast sisse ja hakkasin üles ronima valgest redelist, mille ümber oli ümmargune puur. Ronisin ja ronisin, see näis kestvat lõputult. Jõudsin platvormile, mis oli tehtud mingisugusest metallvõrest. Seal seisis üks mees ja ta ütles mulle, et ma edasi roniksin, kuni jõuan järgmise platvormini. Märkasin, et ta kandis turvavööd ja oli köiega ehitise külge klambriga kinnitatud. Mul ei olnud absoluutselt mingisugust hirmu selles suhtes, kus ma olin või mida tegin.

Redel muutus nüüd 10-sentimeetriseks postiks koos väljapoole keevitatud redelipulkadega. Nagu tsirkuseredelid. Kui ma tippu jõudsin, siis platvorm oli ainult 91 x 122 cm. Mäletan, et olin järsku punase valguse poolt pimestatud, siis kadus see ära ja tuli jälle. Keerasin sellele selja. Vaatasin alla ja mees madalamal platvormil karjus mulle, et hüppaksin. Ma siis lihtsalt hüppasin ilma hirmuta ja kõhklemata. Mäletan, et tardusin sekundiks nagu kass ja siis tabasin maad. Tabasin maad suhteliselt rängalt ja mu pahkluu tundis väikest valujutti. Kui ma põrkusin, siis hoidsin MA ALATI oma silmad täpselt maandumiskohal. Tegin oma üle õla kukerpalli, tõusin püsti, mu pahkluu valutas natuke, kuid muidu olin ma korras. See ei tundunud jalapingilt hüppamisena, see tundus rohkem nagu 183 sentimeetri kõrguselt redelilt hüppamine. Ikka polnud veel mingeid probleeme, kõndides kadus mu jalast valu ja ma ei mõelnud sellele rohkem. Kõndisin auto juures oleva grupi juurde ja lihtsalt seisin seal.

Seal oli kolm või neli tumedat kuju omaette rääkimas. Nad olid grupis auto juures, oli pime ja mäletan ainult nende varjusid. Ma vaatasin, kuidas väike must kuju ronib ehitiselt alla. Ta nägi välja nagu sipelgas köögiseinal. Ta jõudis alla, võttis oma varustuse seljast ja hakkas meie poole jooksma. Ta oli väga elevil. See oli Adolf. Ta karjus erutusest ja jooksis minu juurde ja kallistas mind ning patsutas mulle selja peale, samal ajal kui ta rääkis minu taga olevate kujudega. Mäletan, et seisin seal ja ütlesin endale: “Kas need kutid on idioodid või lihtsalt väärakad. Mis kuradima suur asi see on selliselt väikeselt redelilt hüppamine! Ja mis KURADI pärast olen siin keset ööd ja pean selliste lollustega tegelema!” Ma ei saanud millestki aru, aga mäletan, et olin väga pahane nende peale, et nad mu aega raiskavad selliste lihtsate ülesannetega.

Järgmisel hommikul ärgates oli mul meeles imelik unenägu, mida nägin. Mäletan, et ronisin ja ronisin mööda valget redelit. Nagu oleksin Eiffeli tornis ja mäletan ka väravat. Kui tippu jõudsin, vaatasin korraks võrratut vaadet ja siis olin jälle maas. See  unenägu oli väga veider, sest enamikku unenägusid mäletad sa umbes 10 minutit, aga selle unenäo peale mõtlesin mingil põhjusel TERVE PÄEV. Päeva möödudes panin pildi kokku, et see toimus Rochesteris ja ma arvan, et mäletan maamärke nagu 7–11 ja arvan, et tean, kuidas sinna saab. Lõpuks, peale lõunasööki, otsustasin oma džiipi minna ja üritada sinna läbi tunnetuse sõita. Ilma ühegi eksimuseta keerasin paremale, sõitsin natuke aega ja siis keerasin vasakule. Leidsin ennast keeramas muruplatsile ja mudateele. Sõitsin puurinde juurde ja seal oli traataed, seega pidin peatuma.

Jätsin auto esituled põlema ja kõndisin aiani. Oma unenäos seisin ma aia ees. Nägin midagi kaugemal ja kui keskendusin, siis nägin väljakut ning selle keskel oli palju tulesid ja mingisugune ehitis nende taga. Ma ei näinud seda korralikult valguse varjude tõttu. Siis toetusin ühele põlvele ja vaatasin üles. Vaevu nägin midagi, sest puud varjasid mu vaadet. See oli tohutusuur mikrolaine raadiotorn. See ei olnud üldse loogiline ning ma panin oma näo peaaegu vastu maad ja vaatasin üles ning nägin punast vilkuvat tuld KÕIGE TIPUS. Kui ma punast vilkuvat tuld nägin, hakkas mu pea kohe ringi käima ja oksendasin sealsamas mitu korda. Ma ei mäleta, kui kaua ma seal olin, aga mäletan, et koju sõites higistasin ma meeletult. Higistasin nii nagu higistatakse siis, kui sul on pohmell ja sa oksendad.

Lõpuks jõudsin koju ja nagu mu ema, küsis Brian minult, kus ma olnud olen. Rääkisin siis talle oma unenäost ja mingil põhjusel oli ta väga ärritunud selle peale, aga ma ei tea, miks. Läksin voodisse ikka veel higistades ja värisedes. Järgmisel hommikul üles ärgates tundsin ennast täiesti suurepäraselt. See sündmus pidi toimuma varsti peale 1988. aasta tänupühasid, sest tänupühade vaheajal esmakursuslase aastal ostsin 1979. aasta kolmekiiruselise džiibi CJ-5 ja sõitsin siis sellega kooli. Peale seda, kui ütlesin Brianile, kus ma käinud olin, panid nad mu džiipi jälgimisseadme reisijapoolse tagumise rattakoopa alla (reisijapoolse tagumise ratta juures oleva kaitsevõre sisse). Mäletan seda, sest kui ma ühel õhtul oma džiibi juurde läksin, siis märkasin, et mingisugune suur kivi oli autokummi sisse kinni jäänud ja ma üritasin seda välja kangutada, kuid mul ei õnnestunud see ning siis läksin ja võtsin oma rehvi montaažiraua, et kivi sügavast soonest lahti kangutada (selline mees ma olen, et kui näen, et mu autol midagi viga on, ei saa ma seda lihtsalt sinna jätta, sest see jääb mind häirima, kuni tean, et seda enam ei ole). Siis kangutasin selle sügavast soonest välja ja välja kangutades lendas rehviraud ja kivi rattakoopasse ning sealt leidsin ma kivi, rehvi montaažiraua ja sealt tuli veel välja väike must magnetkarp.

See oli sama suur ja samasuguse kujuga nagu üks neist võtme peitmise karpidest ja algul ma arvasin, et see ongi see. Aga see ei tulnud lahti, see oli lihtsalt magnetiga karp, millest tuli juhe välja. Sel hetkel hakkasin kartma, sest ma ei teadnud täpselt, mis see oli, kuid kuskil sisemuses olid mul omad kahtlused (sest teadsin, et mina seda sinna ei pannud). Olin parkinud kohe bussipeatuse kõrvale ja samal ajal, kui ma seda väikest musta karpi käes hoidsin, sõitis buss just bussipeatusse ja lasi inimesed välja ning ma ütlesin endale, et kurat, miks ka mitte, ning jooksin bussi juurde ja pistsin selle väikese musta karbi bussi rattakoopasse ning buss sõitis minema. Minutite jooksul unustasin kogu selle loo.

Pidasime sellel õhtul pidu minu vennaskonna majas ja enne peo algust saatsid majavennad mind välja suitsu järele. Läksin välja ja käisin suitsu järel ning kui tagasi tulin, pidin ma teise kohta parkima, sest minu koht oli kinni. Jäin peol väga purju ja lõpuks maandusin mingiks ajaks vennaskonna majas ühes toas olevale diivanile. Seega nad ei teadnud, kus ma olin. Nemad, olles natsi maa-alune haru, kes kasutab Rochesteri ülikooli, Kodakit, Bausch & Lombi, kui mõnda nimetada, katetena nende geneetiliste ja mõttekontrolliprogrammidele, et manipuleerida Ameerika lastega.

Nad arvasid, et ma põgenesin, kuna buss sõitis Rochesteris ringi ja ma ei tulnud sel õhtul koju. Kui ma tagasi oma tuppa jõudsin umbes kell viis pealelõunat, siis Brian oli seal ja minu peale väga vihane, küsides: “Kus kurat sa olnud oled? Mida sa eile õhtul tegid?” Ütlesin talle, et mingu perse ja ma lähen duši alla ja siis kavatsen uinaku teha. Kui ma duši alt tulin, siis oli Brian kadunud ja valgete juustega mees, Adolf, oli minu toas koos hr Rohelisega ja seal oli veel umbes neli meest. Nii, kui ma sisse astusin, lõid nad ukse kinni ja nii kui ma aru sain, et nad mu toas on, üritasin joosta, aga Adolf ütles paar sõna ja ma ei saanud liigutada. Seisin seal nagu oleksin transis just samamoodi, nagu ma laboris olles olin. Ta hakkas mind rämedalt sõimama ja ainuke asi, mis ma teha sain, oli lihtsalt seal seista ja naeratada. Arvatavasti olid nad terve öö veetnud bussi järel sõites, siis lõpuks peatasid selle ja otsisid selle läbi ja leidsid, et ma ei ole bussi peal ja siis leidsid jälgimisseadme rattakoopast ja siis nad ei suutnud mind leida ja ma ei tulnud koju.

Nad olid minu peale väga vihased. Ma lihtsalt seisin seal ja naeratasin. See oli üks uhkemaid hetki mu elus! Nad käskisid mul voodisse kobida ja magama jääda. Siis panin suure tüki närimistubakat suhu ja mängisin Nintendot paar tundi, enne kui lõplikult magama läksin. See oli hea näide, kus hoolimata sellest, et olin täielikult nende kontrolli all, ei suutnud nad Andyt täielikult hävitada ja mingil viisil leidsin ma tee, et välja tulla. Isegi siis, kui nad käskisid mul voodisse minna, suutsin ma mingit moodi käsku eirata ja läksin voodisse siis, kui ise tahtsin. Mingil hetkel tuli suur hüpe (nagu kõrgelt tornilt hüppamine polnud veel piisavalt suur hüpe). Ma ei mäleta, millal see täpselt oli, aga mäletan seda sündmust selgesti. Algusest peale oli kogu aja kulutamine kõigile neile hüpetele tagamõtteks näha, kas ma olen võimeline tegema suurt hüpet ja samas ellu jääma. Teooria kogu selle asja taga oli see, et kui keha saavutab teatud kiiruse, 9,75 meetrit sekundis, siis oled sa saavutanud maksimumkiiruse, enam kiiremini ei ole võimalik langeda. Seega, teoorias, kui ma hüppaksin kuskilt alla ja saavutaksin kiiruse 9,75 meetrit sekundis ja miskit moodi ellu jääksin, siis ei ole vahet, kui kõrgelt ma hüppan. Teiste sõnadega, kui ma hüppan tornist alla (61-meetrine hüpe) ja ma saavutan maksimumkiiruse, siis saaksin ma hüpata ka 150 m, 300 m või 3 km kõrguselt. Ei ole oluline, kui kõrgelt ma hüppan, sest enam kiiremini ei ole võimalik langeda.

Kujuta ette sõduri või salajaste operatsioonide meeskonna potentsiaali, kes hüppaksid lennukist alla ja ei vajaks langevarje. Mõtle selle üle! Madalalt lendav lennuk, mis lendab üle strateegilise sihtmärgi – vaenlane jätaks selle arvatavasti kahe silma vahele, pidades seda luurelennukiks. Meeskond saaks sõna otseses mõttes taevast langeda ja maanduda praktiliselt otse sihtmärgi peale ja keegi ei teaks sellest midagi enne, kui paar kuud möödas on. Seda nad jahivadki – täiuslikku sõdurit, täiuslikku tapamasinat.

Järgneb homme

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

Foto: ageoftruth.dk