Jätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide  katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda. Sellel nädalal avaldame järjejuttu iga päev, et tuua teieni alates järgmisest nädalavahetusest juba uus põnev lugu.

Ise mäletan konkreetselt ainult neljale missioonile minemist. Mäletan ühte missiooni, kus peale seda, kui nad mu helikopteriga peale võtsid ja me ära lendasime, siis üks meestest, kes oli vabatahtlikult helikopterisse püssimeheks tulnud – teda tulistati ja ta tapeti maapinnalt. Ta oli see mees, kelle ma laboris veemahutist välja tõukasin ja ta oli ainuke, kes oli minu vastu üldse kena olnud. Arvan, et kõik need mõrvad leidsid aset aastatel 1988–1992.

FBI otsib mind hetkel taga, aga illuminaadid on mu deprogrammeerinud, mu mälu ära kustutanud – kui nii võib öelda. Nüüd, kui mu mäluraasukesed vaikselt taastuvad, langeb aina rohkem ja rohkem pusletükke oma kohale. Siiski, kui lugu rohkem lahti rullub, lisan ma enamuse asjasse puutuvaid detaile lõpus, et kahte paralleelset ajaliini mitte liiga keeruliseks ajada. Mäletan selgelt hoonetekomplekse, erinevaid mundrite tüüpe, mida mehed kandsid (osad kandsid ülikondi, osadel olid turbanid peas, osadel olid mingisugused naljakad mütsid) ja loomulikult mäletan mitmetele valvuritele ja sihtmärkidele mitmeid kordi pähe tulistamist ja ma lõpetasin alles siis, kui neil ei olnud enam pead, mida tulistada.

Siis lasin ma sealt ruttu jalga ja tulistasin kõike, mis mu nägemisulatuses liikus. Probleem oli selles, et ma ei teadnud, millal lõpetada, ma ei teadnud, kes oli sõbralik ja kes mitte, sest mul oli tol hetkel tunnelnägemine. Ma lihtsalt jooksin, jooksin oma elu eest. Ma ei suutnud mõelda, ma lihtsalt tegin.

1989 mai

Mäletan, et kogu esmakursuslase aasta ja eriti selle lõpus oli Brian hullult mures, mida ma oma semestri vaheaegadega peale hakkan. Ta küsis minult, kuhu lähen ja mida teen (tänupühade vaheajal, jõuluvaheajal ja samuti ka lihavõttepühade vaheajal). Kui kool lõppema hakkas, siis käis ta mulle pinda, et ma Rochesteri jääksin. Ta ütles mulle, et tema ja mõned ta sõbrad üürivad maja ja et võin seal tasuta elada. Ta ütles: ”Ära mine koju, see siin on su uus kodu.” Ütlesin talle, et lähen tagasi koju New Jersey’sse ja et ei, aitäh. Mäletan, et mu ema sõbranna Astrid oli alati meie majas, kui ma kolledžist koju tulin. Ta küsis minult alati: ”Kuidas sa ennast tunned?” Ja ma vastasin talle alati: ”Hästi.”

Töötasin sel suvel 12 tundi päevas maju värvides ja elasin oma emaga Ramseys New Jerseys. Kuid tegin ka trenni nii hästi kui suutsin.

1989 septembris (teise kursuse aasta)

Teise kursuse ajal elasin vennaskonna majas. Suvel läksin lahku oma tüdruksõbrast, kellega me olime koos 7 aastat. Kui kursus oli juba kuus nädalat kestnud, kohtusin ma Carrie Savage’iga. Ta oli siis Rochesteris kolmanda kursuse tudeng. Ta oli oma klassi 5% parimate hulgas ja tema põhiained olid bioloogia ja saksa keel. Ta oli meditsiiniüliõpilane. Ta oli poolenisti poolakas ja poolenisti sakslane. Ta oli ka saksa keele eraõpetaja ja õpetas saksa keelt, et lisaraha teenida. Ta oli veetnud ühe keskkooliaasta Saksamaal ja ta ema sponsoreeris saksa õpilast (kes oli Carrie peika, kui Carrie Saksamaal oli), kui ta elas aasta aega nende majas. Ta tuli ühel peol minu juurde ja me hakkasime rääkima ja ma kutsusin ta välja. Tuli välja, et ta oli väga alatu ja kui ta jõi, siis muutus ta väga vastikuks (ta isa oli alkohoolik ning kui Carrie jõi, siis muutus ta väga alatuks).

Sellel aastal mäletan ma mitmeid sõite lennujaama ja seal oli F-16 mind ootamas. Mäletan, et üks kord, kui ma F-16-st välja ronisin, siis see oli umbes samal ajal, kui Rochesteris vaheaeg hakkas ja Rochesteri lennuväli oli väga väike ja seal oli ainult paar väravat. Kui maandumisrajalt väravani kõndisin, siis seal olid tüdrukud, kes mind tundsid ja kes karjusid, et mu tähelepanu saada ning mina kõndisin neist lihtsalt mööda, kaks pikkades mantlites meest kummalgi pool mind. Ma isegi ei tunnistanud nende kohalolu. Ma ei mäleta eriti labori episoode sellest ajast, kuid see ei tähenda, et neid ei olnud. Ma lihtsalt ei mäleta neid, kuid mäletan, et käisin väga palju lennujaamas.

Mäletan F-16 reaktiivlennukisse istumist ja siis kuskil teises kohas sealt välja tulemist. Kas see oli siis ühes teises asutuses kuskil edelas või lennukikandjal, mäletan lennukist välja ronimist nendes kahes kohas. Mäletan ka, et sõbrad küsisid minu käest: ”Kus kurat sa paar viimast päeva olnud oled?” See küsimus kerkis esile palju sel aastal. Mäletan, et mu sõbrad Nick ja Bob küsisid minult: ”Andy, kes su mõistusega jändab? Andy, kas sinuga on kõik korras? Ütle meile, kes sinuga jamab. KAS SINUGA ON KÕIK KORRAS?” Siis mäletan veel oma vennaskonna majja kõndimist ja kui sisse astusin, siis kohe minust paremale jäi suur tuba (seda kutsutakse Wilsoni toaks) ja kogu vennaskond oli nägudega minu poole ja valgete juustega mehel oli käes nööri otsas rippuv väike läikiv pall ja ta kõigutas seda edasi-tagasi otse nende ees ja neil kõigil oli tühi pilk silmis. Ma peatusin koridoris, valgete juustega mees käskis mul üles oma tuppa minna ja ma läksin. Peale seda käitusid kõik normaalselt ja keegi ei öelnud sõnagi selle kohta. Mäletan, et küsisin Nickilt ja Bobilt, kas nad mäletavad seda vestlust, mis meil minu kohta oli ja nad ei mäletanud tuhkagi.

1989 detsembris

Läksin jõuluvaheajal koju New Jerseysse. Mul oli vaja raha teenida, seega vaatasin läbi kohalikku ajalehte ja seal oli kuulutus, et otsitakse autoparkijat ja selle eest makstakse 10–12 dollarit tunnis. See oli Ho-Ho-Kus Inn, 5 tärniga restoran, mille omanikud olid grupp kohalikke arste. Kuulutus ütles, et tuleb saata resümee dr Purrizzole ja seal oli antud ka telefoni ja faksi number. See kuulutus püüdis koheselt mu pilku, just raha, ja siis nägin ma dr Purrizzo (Joseph P. Pizzurro) nime ja arvasin, et ma võiksin selle töö saada. MA EI MÕELNUD KORDAGI steroidide kohtuprotsessile keldris. See ei käinud mul isegi mitte peast läbi. Saatsin oma resümee ja saatekirja dr Purrizzole. Ja umbes päev hiljem helistas ta mulle. Küsisin temalt töö kohta ja maailma kõige magusama häälega ütles ta mulle: ”Jah, töökoht on veel vaba, Andy. Tule intervjuule, kas sulle sobib homme kell 13.00? Kas sa tead, kus mu kontor NÜÜD asub?” Ütlesin, et ei tea ja seega andis ta mulle juhised, kuidas sinna saada.

Järgmisel päeval kell 13.00 olin ma ta kontoris. Tema sekretär helistas talle, et öelda, et olen kohal ja ma läksin ta kontorisse. Istusin kõrge seljatoega nahktooli ja järsku plahvatas ta vihast. ”SA OLED KAS MAAILMA KÕIGE LOLLIM LITAPOEG VÕI SUL ON KÕIGE SUUREM PAAR MUNE, MIDA MA KUNAGI NÄINUD OLEN!” – ”Millest kuradist sa räägid?” küsin ma. Ta ütles: ”KAS SUL ON ÕRNA AIMU KA, MIDA MA SINUGA TEHA TAHAN? SA JALUTAD SIIA SISSE, NAGU SA ÜLDSE EI KARDAKS MIND, SAMAL AJAL, KUI SA MU NAIST OMA KOOLIS KEPID JA SIIS VEEL SELLEPÄRAST, ET SA RIKKUSID MU KARJÄÄRI ÄRA.” Ja ta tõstis laua tagant oma käe ja ta käes oli relv. ”Mida sa mulle teha tahad?” küsisin ma. ”Mille eest? Mida ma sulle teinud olen?” – ”Ära mitte üritagi minuga lolli mängida, ma olen juhatusest välja visatud ja olen sinu pärast haiglast välja visatud!” ütles ta.

Ja siis tuli mulle kõik meelde ja ma ütlesin: ”Kuidas sa saad mind süüdistada selle eest, mida sa ise tegid, ÄRA SA UNUSTA, et SINA tulid mulle kallale, ma olin ainult laps, kes tegeles oma asjadega ja SINA tahtsid mind luku taha panna ja mu aju välja lõigata, lihtsalt sellepärast, et ma ei tunnistanud midagi, mida ma ei teinud. SIIS sa röövid mu ja peaaegu tapsid mu oma ravimitega ära! Ja mis puutub sinu naise keppimisse, siis jah, proua Purrizzo ilmus paaril korral kohale, kuid ma ei teinud temaga KUNAGI MIDAGI. Ma ütlesin talle iga kord ära. PEALEGI juhtus see kaua aega tagasi ja kui keegi kellelegi midagi võlgneb, siis oled see SINA, kes on mulle vabanduse võlgu ja alustuseks võid sa mulle tööd anda.” Ta langetas relva ja pani oma käed om a pea peale ja karjus: ”See on uskumatu! SA VALETAD! SA ÜTLED MULLE, ET TA ILMUS KOHALE JA ANUS SIND, ET SA TEDA KEPIKSID JA SA ÜTLESID TALLE ÄRA! MITMEID KORDI! JA SEE EI JUHTUNUD KAUA AEGA TAGASI… SEE JUHTUS AINULT 18 KUUD TAGASI, ANDY!”

Ma ütlesin: ”Õige, ma ei puutunud proua Purrizzot kordagi Rochesteris.” Siis ütles ta: ”Me saame kohe teada, mis juhtus ” ja ta võttis välja väikese nööri otsas rippuva läikiva palli ja hakkas seda oma laua tagant minu ees kõigutama. Ma tõusin püsti ja ütlesin: ”Sa teed nalja vä?” Ta võttis relva ja käskis mul tagasi tooli istuda ja nööril rippuvat palli jälgida. Mul oli paari sekundiga pilt taskus. Kuulsin, kuidas ta karjus: ”MA SAIN TA KÄTTE, MA SAIN TA KÄTTE.” Niipalju, kui ma mäletan, lasi ta mul oma läbivaatuslauale ronida ja hakkas mind siis küsitlema. Ütlesin talle, et ma tõesti ei maganud kolledžis tema naisega ja et ma tean, kes magas. Siis mäletan ma, et ma keerasin järsku täiesti ära ja hakkasin karjuma: ”USA VALITSUSE SALAPROJ EKT 35765XXXX. SELLE MÕTTEKORGI PUUTUMINE ON KARISTATAV SURMAGA jne, jne!”

Kui ma ta kontorist lahkusin, siis ma higistasin ja õde vaatas mind, nagu mul oleks kaks pead õlgadel. Ta helistas mulle kaks päeva hiljem ja ütles, et töö on minu. Seega parkisin ma ülejäänud vaheaja dr Purrizzo jaoks autosid HO-HO-Kus Inn’is. Peale vaheaega, need kaks kutti, kes olid dr Purrizzo naisega ja naise sõbrannaga, mustade juustega naisega, maganud, ilmusid üks päev raskusi tõstma ja nad olid maffia poolt vaeseomaks pekstud.

1990 aprillis

Tulemas oli kevad. Adolf viis mu ühte tuppa. Hr Roheline oli seal. Ta ütles mulle, et reeglid on muutunud ja nüüd on ka pensionilemineku reeglid muutunud. Nüüd pean ma 25 missioonil ära käima, et pensionile jääda, mitte kümnel, nagu algul lubati. Ütlesin talle, et see on täielik jama ja me mõlemad teame seda. See oli ilmselge katse saada mind rohkem mõrvu sooritama, kuid ma võitlesin programmeerimisele vastu. Ütlesin talle, et olen oma kümnel missioonil ära käinud ja isegi, kui reeglid on muutunud, siis mulle kehtivad ikkagi vanad reeglid, sest pakkumine tehti siis, kui kehtisid vanad reeglid ja kui talle see ei meeldi, siis ta võib mu advokaadiga rääkida. Siis küsis ta mu käest, kas mul on advokaat ja ma vastasin: ”EI, aga ma võtaksin omale ühe selle juhtumi tarbeks.” Ja ma ütlesin, et ei kavatse enam ühtegi mõrva sooritada, sest olen pensionil.

Hr Roheline läks endast välja ja ütles mulle, et kui ma seda ei tee, siis tapab ta mu kohe siin ja praegu ära ja ta pani oma relva vastu mu pead. Ainuke asi, mis ma ütlesin, oli, et rääkigu mu advokaadiga. See ajas ta veel rohkem vihale. Nad proovisid igat veenmisviisi, et ma läheksin veel 15-le missioonile. Kõike, alates relva vastu mu pead surumisest kuni peksmisteni ja ähvardades mu pere ära tappa. Aga ma jäin endale kindlaks. Siis testiti mu iseloomu. Nad olid mind jälginud iga päev alates sellest päevast, kui ma Rochesteri ülikooli saabusin (tegelikult jälgisid nad mind alates 2. eluaastast), kuid igatahes testisid nad mind hoolimata sellest, kas ma seda ise teadsin või mitte. Alates sellest, et pidin Gweniga lähestikku elama kuni selleni, et Gwen tahtis minuga seksida kuni selleni, et talle ära ütlesin kuni selleni, kuidas reageerisin sellele olukorrale ja kuidas reageerisin tollele olukorrale.

Nad tõid mu pimedasse ruumi. Kõikjal minu ümber olid inimesed, aga ma ei näinud neid. Ainuke asi, mida nägin, oli väike laud ja laual põlev lamp ja selle taga oli kellegi kuju. Ta hakkas minult küsimusi küsima, miks ma Briani steroide varastasin. Ma teadsin, et olen omadega perses, hoolimata sellest, kuidas vastan. Kui vastan ”JAH,” ma varastasin Briani steroide ja tunnistaksin oma teo üles – kas nad võtaksid seda kui aus olemist või kui kitujat. Või kui ma vastaksin ”EI” ja valetaksin selle kohta, kuigi teadsin, et see on neil videolindile võetud, kuidas ma Briani steroide varastasin – kas nad näeksid seda kui kedagi, kes oskab surve all oma lõuad pida da või nad näeksid seda kui valetamist. Seega tegin ma ainsa võimaliku teo, et üritada pääseda. Ma vastasin MÕLEMAT PIDI. Algul ütlesin ma ”EI,” siis muutsin oma vastuse ”JAH”-iks, siis jälle tagasi ”EI”-ks ja ma pendeldasin niimoodi mitmeid kordi edasi-tagasi, kuni nad käskisid mul lahkuda.

Valgete juustega mees viis mu tagasi minu tuppa. Tema näol oli muie, ma arvan, et ta teadis, mida ma teha üritasin. Arvasin, et pääsesin, et nad ei saanud mind enam usaldada ja nad ei osanud minust enam midagi arvata – äkki jätavad nad mu nüüd rahule. Tuleb välja, et nad viisid mu autoga metsa. Me tulime autost välja ja kaks meest ütlesid, et läheksin ja vaataksin üle selle tohutusuure augu ääre, mis nad maa sisse kaevanud olid. Kuulsin, kuidas üks mees võttis välja oma püstoli. Ilma mõtlemata hüppasin ma talle peale, nagu oleksin ma gepard olnud, haarasin relva ja murdsin käega ta kaela, tema kõri ja hingetoru muljudes, nagu see oleks tühi õllepurk olnud. Teine mees hakkas ära jooksma, kuid ma sain ta kohe kätte ja murdsin ka tema kaela.

Istusin maha kohe laipade kõrvale ja hakkasin nutma. ”Miks tahavad kõik mind ära tappa?” küsisin endalt ikka ja jälle. ”Tahan ainult, et mind rahule jäetaks, tahan olla lihtsalt la ps, kes käib kolledžis.” Kuulsin, kuidas mobiiltelefon helises paar korda, kuid ma ei vastanud. Mingi aja pärast ilmus teine auto, selles oli valgete juustega mees ja ta käskis mul autosse istuda ja me sõitsime minema. Istusin tagaistmel ja vaatasin tagumisest aknast välja ja vaatasin, kuidas nad laipu uurisid samal ajal kui minema sõitsime. Minu reaalsused hakkasid segunema, kui mu programmeerimisse ha kasid praod sisse tulema.

Ei mingisugust paberitööd

Umbes päev hiljem olin tagasi pimedas toas, kus oli väike lamp ja seekord istusid nad minuga maha ja hakkasid minuga mu võimalusi arutama. Seekord oli seal teine hr Roheline (hr Roheline). Ma ei mäleta, et oleksin seda meest kunagi varem näinud. Ta ütles mulle, et võin kas koostööd teha ja agendina jätkata või nad on sunnitud mu ära tapma, sest nad ei saa mul lihtsalt minna lasta. Mäletan, et tegin nalja: ”Ega te mind vist lahti ei lase ja kogu seda asja ära ei unusta?” küsisin ma. Mees üldse ei naernud. Ma teadsin, et nad on tõsised. Ma siis lajatasin talle: ”Agent! Agent! Ma ei ole mingi agent ja ma ei ole mingis kuramuse sõjaväes, ma olen lihtsalt kolledžiõpilane, kelle te olete vastu mu tahtmist võtnud ja kellele te olete midagi teinud, nii et mis minusse puutub, siis võite te perse minna.”

Tema näol olevast ilmest võis välja lugeda, et see oli talle uudis. Ta lasi mul ära koridori minna. Ma kuulsin, et sees toimus tuline vaidlus: ”MIDA KURADIT TE SELLEGA ÖELDA TAHATE, ET TA POLE KUNAGI PABERITELE ALLA KIRJUTANUD? KAS TE TAHATE MULLE ÖELDA, ET TA ON KOGU SEE AEG MITTEVABATAHTLIK SUBJEKT OLNUD! TE KURADI IDIOODID, KUI SEE KUNAGI AVALIKUKS SAAB” ja ta aina jätkas ja jätkas. Mõtlesin, et mul on nüüd võimalus pääseda. Nad kutsusid mu sisse tagasi. Uus hr Roheline pani paberi minu ette ja käskis mul sellele alla kirjutada. Ma hakkasin paberit lugema ja ta läks vihast lõhki ja karjus: ”KIRJUTA SELLELE LIHTSALT ALLA, KURAT KÜLL.” Mulle öeldi alati, et enne, kui sa millelegi alla kirjutad, tuleb see läbi lugeda.

5. osa

Üritasin seda lugeda, kuid sõnad olid väga segased ja ma ei saanud ühest sõnast aru. Siis ütlesin: ”Ma laseksin selle oma vanematel üle vaadata ja ma saadaksin selle siis teile postiga tagasi! Mis teie aadress on?” See oli viimane piisk. Uus hr Roheline läks endast eriti välja ja ütles: ”MA ÜTLEN SULLE, MIS SIIN PABERIL KIRJAS ON. SEE ÜTLEB, ET SA ANNAD MEILE LOA SIND ÄRA TAPPA! MIND ABSOLUUTSELT EI HUVITA, KAS SA KIRJUTAD SELLELE ALLA VÕI MITTE, SEST ME KIRJUTAME SU NIME SINNA ALLA NII VÕI NAA! NII ET PEA LÕUAD JA KIRJUTA PABERILE ALLA.”

Keskendusin väga pingsalt paberi lugemisele ja tekst hakkas peale selliste sõnadega nagu: Mina ……………. olen siin vabatahtlikult nii kehaliselt kui vaimselt, et nõustuda… Bla-bla-blaa. Ma ütlesin: ”See on vale, ma ei ole vabatahtlikult nõus.” Ta rebis paberi mu käte vahelt ära ja andis selle kellelegi minust paremal. Paari hetke pärast oli paber tagasi ja sellel oli nüüd minu nimi all. Uus hr Roheline võttis klaasi, milles oli vesi, valas sinna sisse valget pulbrit, segas selle ära ja käskis mul selle ära juua. Küsisin: ”Mis selle sees on?” Ta virutas rusikaga vastu lauda ja karjus: ”TÜRA, JOO SEE LIHTSALT ÄRA!” Adolf tuli mu parema õla juurde ja ütles mulle, et see on mürk ja et see tapab mu ära ja et MA JOOKS selle ära! Algul ma ei joonud, kuid siis lõpuks jõin ma klaasis oleva vee ära.

Peaaegu koheselt sattusin ma tervendamise basseini ja seekord valutas mu kõht nii kõvasti, et suutsin seda vaevu taluda. Kuid jõudsin siiski rohelisse vette. Kõik oli mingi aeg ümberringi väga pime. Tundsin, nagu ma liiguks. See kestis mingi aeg ja siis oli selline tunne, nagu me oleks peatunud. Järsku nägin ma hämarat valgust. Olin auto pakiruumis. Mehed hakkasid mind välja tõmbama ja kui ma ise liigutasin, siis nad sõna otseses mõttes hüppasid umbes meetri jagu kaugemale. Ronisin autost välja ja küsin: ”Mis toimub?” Üks mees võttis oma mobiiltelefoni välja ja hakkas sellesse karjuma: ”Kas sa tahad temaga rääkida!” ja ta ulatas telefoni mulle. Telefonis olev mehe hääl tundus mulle tuttav.

Mingil põhjusel käskisid nad mul augu põhjas olevasse männipuust kasti minna ja magama jääda. Ärkasin üles ja ümberringi oli kõik pime ja sellest pimedusest saad sa alles siis aru, kui sind on elusalt maetud. Kuulsin, kuidas mulle mulda peale visati ja hakkasin karjuma. Mul õnnestus kaant umbes 2,5 cm liigutada, kuid sellest piisas, et saaksin oma jalad vastu kaant suruda. Ja mul õnnestus kaas üles ja küljele umbes 15–20 cm lükata. Ja ma hakkasin ennast välja kaevama. See näis kestvat terve igaviku. Võtsin selle mulla, mis ma olin just ära kaevanud ja toppisin selle kirstu, mis oli mu jalge juures ja meeletus paanikas jätkasin ma üles kaevamist. Kui ma viimastest kihtidest läbi murdsin, siis nägin, et mehed panid labidad autosse ja panid särgid tagasi selga. Kui ma ennast maa seest välja upitasin, siis oli hirm nende nägudel ilmselge.

Tundsin õhus hirmu lõhna ja nad teadsid, et nad olid just midagi kohutavat teinud ja nüüd jäid nad vahele. Paari hetkega murdsin ma nende mõlema kaelad ja istusin jälle laipade kõrvale ja hakkasin nutma. Seekord, kui telefon helises, võtsin ma kõne vastu. ”Hallo,” ütlesin ma. Teises otsas olev hääl küsis: ”Kes see on?” – ”Kes sa ise oled?” küsisin mina. Siis ütlesin: ”Su sõbrad on surnud ja mina olen ikka veel elus,” ja viskasin telefoni metsa. Olin kaetud vere ja mudaga ja minestasin ära. Järgmisel hommikul ärkasin oma voodis ja olin täiesti puhtaks tehtud välja arvatud see, et mu küünte all oli tohutus koguses mustust. Siis leidis aset koosolek minu ja valgete juustega mehe vahel. Ta ütles mulle: ”Andy, Hispaanias, kui härg siseneb härjavõitluse areenile, siis ootab teda kindel surm. Tema jaoks ei ole mingit pääseteed. Siiski, aeg-ajalt tuleb ette härgasid, kes võitlevad nii vapralt, et neid säästetakse ja pannakse karjamaale. Me oleme otsustanud su karjamaale panna ja su pensionile lasta.” Ja mina ütlesin: ”Te panete mu karjamaale muru näksima, kuid mu ümber on ikkagi aed.” Ta vaatas mulle otsa ja hakkas lihtsalt naerma. See on ”ajunussi” tavaline taktika, kui nii võib öelda. Nad ütlevad sulle, et oled vaba, kuid tegelikult on see tõest väga kaugel. See on lihtsalt programmeerimise järjekordne kiht, et su mälu kustutada.

Neerukivid

1991 veebruar

Teise kursuse kevadel võtsin äriõiguse tunde. Esimesel kuul käisin professor Shanahand (äriõiguse professor Simoni ärikoolis) loengutel.

Kõrbetorm. 1992 mai

Lõpetasin kolledži ja kolisin tagasi koju, et tööd otsima hakata.

1992 detsember

Töötasin Newarkis õhutranspordifirmas (see on Newarki lennuvälja lähedal). Teel tööle kuulasin Howard Sterni raadiosaadet. Ta hakkas rääkima ühest videolindist, kus peal on üks keskkooliõpilane, kes oli kohtuprotsessil sellepärast, et ta võttis väidetavalt steroide. Ta ütles, et see juhtus aastaid tagasi, kuid ta tahab, et see inimene helistaks. Ta tahab minuga rääkida. Sel hetkel kattis mu keha koheselt külm higi ja mu pea hakkas pöörlema samal ajal, kui Garden State’i kiirteel sõitsin. Jõudsin tööle ja Howard jahus ikka veel sellel teemal edasi. Ma ei helistanud. Järgmisel päeval sõimas ta raadios mind argpüksiks ja petiseks, et ma ühendust ei võtnud, sest tema tahtis mind kangelaseks teha (saatsin paljud täiskasvanud sõna otseses mõttes persse).

Ta sai videolindilt teada, kes olin, helistas mulle ja ütles, et ta saadab mulle limusiini järgi. Võtsin järgmise päeva töölt vabaks. Hommikul saabus limusiin ja ma lihtsalt ei suutnud ennast sundida sinna sisse istuma ja saatsin selle ära. Howard helistas mulle ja ta oli vihane ja sõimas mind igasuguste nimedega. Pärastlõunal helistas ta mulle uuesti ja nüüd oli ta veelgi vihasem. Ta karjus pööraselt minu peale, kuidas VALITSUS just sisse trügis, võttis videolindi ja ütles, et kui ta sellel teemal veel ühe sõna poetab, siis nad tühistavad nende FCC litsentsi. Ta rääkis loomulikult sellest järgmisel päeval raadios, anus mind, et ma sellel teemal sõna võtaksin ja neile vastu astuksin. Aga ma ei suutnud. Iga kord, kui kasvõi üritasin nendele asjadele mõelda, hakkas mu pea sõna otseses mõttes pöörlema. Siis mäletan ma, et hr Roheline ja grupp mehi ilmusid mu majja ja kustutasid uuesti mu mälu.

1993 märts

Isa arutas minuga mu tulevikku ja mida ma teha tahan. Ütlesin talle, et ma ei taha enam iialgi põhjas elada. Üritades mind aidata, helistas ta oma mereväesemule, kes omas trükiettevõtet Atlantas. Mind intervjueeriti ja ma sain selle töö. Kolisin Atlantasse ja alustasin oma uue tööga ja näiliselt oma uue eluga.

1993 juuli

Minu korterimajas tuli üks kutt ebatavalisel t minu juurde ja tutvustas ennast mulle basseini ääres. Selle kuti nimi oli Aaron ja ta oli lõunas, et saada magistrikraad PSÜHHOLOOGIAS. Juhuslikult oli ta samuti pärit Rochester New Yorgist. Ta käis Rochesteri ülikoolis ühe semestri ja väidetavalt teadis osasid mu sõpru, kuna ta oli kohalik Rochesteri poiss. Temast sai mingi aja pärast mu parim sõber ja möödus umbes aasta. Kui me käisime väljas joomas või pidudel, siis Aaron kiitles, kuidas ta on võimeline inimesi hüpnotiseerima nii, et inimesed ise ei saa sellest arugi ja kuidas ta oskab inimeste mõistusega mängida. Ma ei arvanud sellest eriti suurt midagi. Ma ei mäletanud absoluutselt mitte midagi oma kolledži õudukatest ja ausalt öeldes oli see mu elu parim aeg Atlantas. Ta oli samuti üks mu ”parimaid sõpru,” seega ei mõelnud ma sellest suurt midagi.

1994 juuli

Trükiettevõte ei laienenud tulevikupotentsiaali poolest nii, nagu ma lootnud olin ja ma tulin umbes pooleteise aasta pärast töölt ära. Olin mingi aeg töötu, kuid siis saavutasin oma esimese korporatiivse läbimurde. Sain oma esimese töö suures Dunlop Tire’ korporatsioonis. Kolmsada kuuskümmend kandidaati ühele kohale ja mina sain selle koha endale. Seega olin loomulikult väga elevil ja rääkisin sellest kõikidele oma sõpradele. Töö nõudis iga nädal kagusse reisimist, mis tähendas seda, et olin igal nädalal teisipäevast reedeni teel. Töö pidi algama alles augusti lõpus ja praegu oli juuli algus, seega oli mul natuke aega.

Umbes kaks nädalat peale seda, kui Aaronile ütlesin, et töö sain, helistas ta mulle ja palus mul tema juurest läbi tulla. Läksin tema korterisse ja me lollitasime umbes tund aega, siis ütles ta mulle täiesti ootamatult, et osad inimesed on mures mu uue töökoha pärast. Olin šokeeritud ja see tuli nii ootamatult, et küsisin: ”Mida kuradit sa räägid?” Tema ütles: ”Fakt, et me ei tea, kus sa nädala keskel oled.” Olin täiesti segaduses ja sain väga vihaseks (ma ei mäletanud varem asetleidnud sündmustest midagi – piinamistest, mõrvadest, illuminaatidest – ma ei mäletanud mitte midagi). Ütlesin: ”Millest kuradist sa räägid? Kes on mures? Mis see üldse nende asi on? Kes? Ma ei saa aru.” Ta jättis asja sinnapaika.

See, mis järgmisena juhtus, seda ta rahule ei jätnud. Mul oli palju vaba aega kuni töö alguseni ja olin väga närvis, sest pidin minema Buffalosse, kolmenädalasele treeningule. Olin 24-aastane ja see oli mu esimene päris töö, koos firma auto, esinduskulude ja kõige muuga. Sellest ajast alates, kui Münchenist Saksamaalt tagasi tulin, kui viieaastane olin, kokutasin rääkides tugevalt. Asi oli selles, et teadsin, et see kõik on mu peas kinni, sest kui üksi olin, siis suutsin väga soravalt rääkida, kuid kui pidin kellegagi rääkima või valjusti midagi lugema või jumal hoidku, inimeste grupi ees rääkima, siis mu kurk läks tervenisti lihtsalt lukku ja ma ei suutnud sõnagi öelda. See oli minu jaoks tõsine probleem ja pole vaja öeldagi, et kui laps olin, siis mind kiusati selle pärast. Igatahes otsustasin, et see on mu esimene tõeline töökoht ja kui tahan elus kuhugi jõuda, siis ei lase sellel ennast takistada ja see tuleb korda teha ja praegu on selleks õige aeg.

Ma ei olnud varem kunagi hüpnoterapeudi juures käinud, kuid mingil põhjusel ma tõesti uskusin hüpnoosi toimesse ja tõesti arvasin, et see koos mu Silva meetodiga võib mind tõeliselt aidata. Siis avasin kollased leheküljed ja valisin hüpnoterapeudi välja. Kuulutuses väitis hüpnoterapeut olema võimeline ravima mitmeid erinevaid hädasid paari seansiga ning kokutamine oli üks nendest, seega helistasin ja panin aja kinni. Läksin kokkulepitud ajaks arsti juurde ja seletasin talle, kuidas arvan, et mu probleem on mu enda peas kinni. Ta väitis, et mu järeldused on väga huvitavad ja pani mu hüpnoosi alla.

Kui ma oma silmad avasin, siis oli arsti nägu kummituslikult valge ja ta higistas kuulisuuruseid higitilkasid, toas oli nüüd ka kaks assistenti ja ka nende nägudel olid õudustäratavad pilgud. Arst küsis minu käest väriseval häälel: ”KAS SA TEADSID, ET SU MEELES ON MINGISUGUNE VALITSUSE MÄLUKORK?” Ma ütlesin: ”Ei, millest te räägite ?” Ta higistas ikka veel ohtrasti ja ma küsisin temalt: ”Mis toimub?” Ta ei arutanud seda minuga, kuid ta ütles, et ta tahab mind homme näha. Läksin koridori seansi eest maksma ja küsisin assistendi käest: ”Mis seal toas toimus?” Algul ta ei öelnud, kuid lõpuks sain selle tema seest välja. Ta ütles, et ma läksin TÄIELIKULT ENDAST VÄLJA ja ma karjusin kontrollimatult. Ta ütles ka, et 15 aasta jooksul, mil ta selle arstiga koos töötanud on, ei olnud ta kunagi midagi sellist näinud. Ta ütles, et arst üritas 15 minutit korki tagasi panna, aga mina ei lasknud, nad pidid kutsuma veel kolm inimest mind kinni hoidma ja lõpuks saavutas arst olukorra üle jälle kontrolli.

See oli teisipäeval. Arst tahtis mind näha järgmisel päeval, kuid tal olid kõik ajad kuni reedeni kinni. Assistent tegi minu jaoks ruumi ja andis mulle neljapäevase aja. Lahkusin segaduses olles, mul polnud ikka veel toimuvast selgeid mälestusi ja ma ei mäletanud midagi valitsuse eksperimentidest, illuminaatidest ega maa-alustest baasidest. Läksin koju ja mis ma siis te gin – läksin kohe oma parima sõbra, Aaroni korterisse ja rääkisin talle kogu loo, mis hüpnoterapeudi juures juhtus ja mälukorgist, ära. Ta hakkas NÄRVI MINEMA: ”Sa käisid hüpnoterapeudi juures? MILLAL?” Ja las ma ütlen teile – ta oli ikka väga vihane. Mäletan, et olin väga segaduses, sest ma ei pannud ikka veel pilti kokku.

Mäletan, et läksin ta korterisse, ütlesin talle, mis juhtus, ta sai väga vihaseks ja peale seda oli ajaauk. See oli kella 15.00 ja 16.00 vahel pealelõunat, kui Aaroni juurde läksin. Mäletan seda, sest telekas käisid seebikad sel ajal, kui talle oma lugu rääkisin, kuid kui lahkusin, siis tuli telekast ”Jeopardy” ja väljas läks hämaraks. Kell oli umbes 19.30 õhtul. Lahkusin tema korterist ja läksin koju ning leidsin ennast mõtisklemas, et mis küll juhtunud oli.

Kodus tühjendasin oma tasku sisu lauale (vahetusraha, võtmed jne) ja mul oli kviitung, mille sain hüpnoterapeudi juurest. ”Õigus jah,” ütlesin. ”Pean tema juurde neljapäeval minema.” Kuid ma ei mäletanud mitte midagi muud. Läksin neljapäeval tagasi JA ARSTI EI OLNUD ENAM SEAL! TEMA NIMI OLI UKSE PEALT MAHA KRAABITUD, TA OLI KADUNUD, HAIHTUNUD. SELLINE TUNNE OLI, NAGU TEDA POLEKS SEAL KUNAGI OLNUDKI. Neli või viis arsti jagasid sama kontorit ja seal, kus tema nimi oli, oli nüüd lihtsalt tühjus. Läksin sisse ja küsisin administraatorilt, kus arst on. Nii kõvasti, kui ma ka ei püüaks, ei suuda ma tänase päevani meenutada selle arsti nime, kuid ma oskan minna sinna, kus ta kontor vanasti asus. Igatahes KÜSISIN MA ADMINISTRAATORI KÄEST, MIS TOIMUB, TEMA PALUS, ET MA LAHKUKSIN JA ENAM TAGASI EI TULEKS.

Küsisin arsti kohta, tema sulges administraatori akna, keeras mulle selja ja kõndis minema. Läksin koju ja olin veelgi rohkem segaduses. Aaron helistas mulle samal õhtul ja kutsus mu enda juurde. Läksin ja jälle ei mõelnud ma asjast eriti midagi. Nüüd läks kogu põrgu lahti. Läksin tema korterisse, istusime maha ja rääkisime nagu tavaliselt. Tagumisest magamistoast tulid kuus või seitse meest välja! Hr Roheline ja grupp mehi olid sealsamas ja ma hakkasin segi minema. Teised mehed olid riietatud musta. Niipea, kui ma neid mehi nägin, hakkasin ma mäletama. Mu instinktid käskisid mul joosta, kuid see tuli mulle nii ootamatult. Mustas riietuses olevad mehed hüppasid üle diivani, haarasid minust kinni ja hoidsid siis mind kinni. Nad surusid mu vastu diivani seljatuge, mul ei olnud oma jalgu kuhugi toetada, et üritada püsti tõusta. Nad hakkasid naerma ja ütlesid: ”See kutt pole midagi nii tugev. See oli lihtne.”

Hr Roheline ütles: ”Kui teil oleks kasvõi natuke aimu, kui ohtlik see kutt on, siis te ei hoiaks teda isegi mitte kinni!” Mäletan, et vaatasin Aaronile reedetu näoga otsa ja arvan, et hakkasin nutma. Aaron ei suutnud mulle otsa vaadata. Hr Roheline ütles: ”Kas sul on aimu ka, kui palju tüli sinust on olnud, me oleks pidanud su juba ammu ära tapma.” Hakkasin karjuma: ”MA TAPAN TEID, RAISAD, ÄRA!” Ta küsis Aaronilt, et kas ma jään seda pärast mäletama. Aaron vastas: ”Ei.” Siis hakkas ta mind näkku peksma ja sõimas mind litapojaks või midagi taolist. Rabelesin, et püsti saada, kuid ma ei suutnud ennast lihtsalt liigutada.

Aaron võttis siis asja üle. Aaron ütles võlusõna. Esimene ei mõjunud. See oli midagi hippa… või midagi taolist. Ta proovis teisi võlusõnu: Poly-pop-er-enus, snarf-a-lif-agus – kui ta õige võlusõna leiab, siis muutun ma koheselt liikumisvõimetuks. Ta ütles mulle, et olen lõdvestunud, et mul on soe ja turvaline olla, kuidas olen kuskil ”õnnelikus kohas,” et istuksin mugavalt, lõdvestuksin ja naerataksin. Seal istudes ei saanud ma ennast liigutada, kuid kuulsin, kuidas nad minu üle naersid.

Aaron hakkas hr Rohelisele rääkima, et ta ei teadnud täpselt, millist sõna nad kasutasid, kuid kui selle üles leiad, siis on ta täielikult sinu kontrolli all. Nüüd hakkasid asjad hulluks minema.

Jätkub homme.

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

Foto: satori-psychotherapy.blogspot.com