Jätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide  katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda. Sellel nädalal avaldame järjejuttu iga päev, et tuua teieni juba laupäeval uus põnev lugu.

30. oktoober 1997

Kolisin tagasi koju ja hakkasin otsima inimesi, kellel olid sarnased kogemused või kes suudaksid mind tõeliselt aidata. Jõudsin kohale pealelõunal (sõitsin terve öö), me laadisime veoautolt asjad maha ja läksin magama.

Järgmisel päeval järgnes mu ema sõbranna Astrid mulle kolimisautode rendihoonesse ja küsis, kuidas ma ennast tunnen. Ütlesin talle, et tunnen ennast hästi, tänan küsimast. Järgmise kuu jooksul üritasin oma mälestustekillukesi kokku panna. Läksin oma keskkooli ja hakkasin küsimusi esitama. Kõik treenerid loomulikult mäletasid mind, kuid kummaline oli see, et kui küsisin neilt steroidide kohtuprotsessi kohta, siis nad kõik vastasid TÄPSELT samamoodi. Neil kõigil oli klaasistunud pilk silmades ja nad kõik ütlesid sõna-sõnalt täpselt sama: ”Ma midagi mäletan selle kohta, aga ei suuda midagi konkreetset meenutada!”

Kõik inimesed, keda tundsin, olid seal ja neil kõigil oli samasugune kummaline pilk silmades. Üritasin oma emaga rääkida nendest asjadest, mis mulle meelde tulid ja ükskõik mida ma küsisin, siis tema vastus oli alati: ”ANDY, SEDA POLE KUNAGI JUHTUNUD.” Isegi lihtsad asjad nagu siis, kui lapsena pahandustesse sattusin, kui vanematel lahutus pooleli oli, kui Saksamaal koolis käisin, need tülid, mis mu vanematel olid, kui neil lahutus pooleli oli. ”ANDY, SEDA POLE KUNAGI JUHTUNUD.”

Siis küsisin nende sündmuste kohta oma isalt ja ülejäänud perekonnaliikmetelt ja nemad mäletasid neid sündmusi samamoodi nagu mina. See ei olnud ÜLDSE loogiline. Lõpetasin nende teemade arutamise oma emaga ja eraldasin ennast tema maja keldrisse. Läksin isa Jacki juurde ja küsisin temalt steroidide kohtuprotsessi kohta ja tema vastus mulle oli: ”Andy, seda pole kunagi juhtunud. Me ei laseks sellel kunagi juhtuda. Soovitan tungivalt, et sa ei ütleks sõnagi SELLEST MITTE KELLELEGI ja soovitan tugevalt, et unustaksid ära selle, et arvad, et see üldse juhtus.” See ajas mu tõeliselt vihale, sest teadsin, et ma ei ole hull, kuid mis kurat siin ümberringi toimub.

Siis ütlesin isa Jackile, et kavatsen helistada dr Purrizzole ja temalt selle kohta küsida ja loomulikult üritas isa Jack anda endast parima, et mind veenda, et ma MITTE KELLEGAGI ei räägiks. Siis loomulikult helistasin dr Purrizzole, kuid tema kontorist öeldi, et ta on Californias puhkusel. Ütlesin siis kontoris olevale õele, et tahan jätta sõnumi proua Purrizzole (kuna tema oli see, kes viis täide oma seksuaalfantaasiaid minu peal koos oma sõbrannaga siis, kui ma veel keskkoolis käisin ja tema oli see, kes käis Rochesteris mul külas ja üritas mind endaga magama saada), sest kui keegi midagi mäletab, siis on see just tema.

Järgmisel päeval helistas proua Purrizzo mulle ja küsisin temalt, kas ta mäletab mind ja kas ta mäletab üldse Rochesteris käimist. Ta teatas mulle, et tema mälu on (väga mugavalt) läinud, kuna tal on Alzheimeri tõbi, kuid ta mäletab mind sellest ajast, kui ta käis oma poja jalgpallimängu vaatamas, kui ta mängis Rochesteri ülikooli vastu, aga see oli ka kõik. See ei olnud võimalik, sest ma ei mänginud siis jalgpalli kui ta poeg, kes mängis Carnegie Mellonis, mängis Rochesteri ülikooli vastu.

Järgmine päev helistas mulle dr Purrizzo Californiast puhkusel olles. Ja ta ütles mulle: ”See parem olgu tähtis.” Ja ma hakkasin temalt küsima väga sõbraliku ja leebe tooniga steroidide kohtuprotsessi kohta ja ta hakkas minu üle naerma, kutsudes mind hulluks ja et pean minema vaimuhaigete kliinikusse. Siis küsisin tema käest selle kohta, kui tema heaks Ho-Ho-Kus Innis autosid parkides töötasin ja kuidas ta mu ära hüpnotiseeris ja lauale pani, et välja uurida, kas magan tema naisega ja et mulle kätte maksta selle eest, et steroidide kohtuprotsessi ajal ta maine hävitasin. Ta hakkas mu üle jälle naerma (ja ma kuulsin taustal, et nii proua Purrizzo kui ka veel mõned inimesed naersid) ja ütles mulle, et ma EI OLE KUNAGI Ho-Ho-Ku s Innis töötanud.

Siis palusin, et kas saaksin proua Purrizzoga rääkida ja ta ütles mulle, et kas ma ei ole juba piisavalt tüli talle põhjustanud ja kuna tal on Alzheimeri tõbi, siis ta ei mäleta midagi ja et jumala pärast ma pean minema ja rohtu võtma, kuna olen ühiskonnale ohtlik ja ta pani toru ära. Olin nüüd väga segaduses. Kahe tunni jooksul helistas mulle täiesti ootamatult dr Purrizzo vanim poeg (keda ma ei ole kunagi näinud ja kellest ei teadnud midagi kuni selle hetkeni), et mulle kinnitada, et mingit steroidide kohtuprotsessi pole kunagi olnud ja et tal on nimekiri psühholoogidest, kes oleksid valmis mind aitama.

Ütlesin talle väga rahulikul häälel, et mul on kummalised mälestused ja mõtlesin, et äkki ta isa saab aidata neisse selgust tuua. Siis ütlesin talle: ”Tunnen kaasa su ema puhul, KUI KAUA ON TAL ALZHEIMERI TÕBI OLNUD?” Ta hakkas naerma ja ütles: ”Mu emal ei ole Alzheimeri tõbe!” – ”Tõesti?” ütlesin ma. ”Suured tänud ja head päeva.” Ühe tunni jooksul helistas politsei minu majja ja ütles mu emale, et neile helistas dr Purrizzo ja et tema soovitab, et mind saadetaks otsekohe vaimuhaiglasse ja et mulle antaks suured ravimidoosid, sest olen ühiskonnale ohtlik! Mu ema kinnitas politseile, et ma ei ohusta kedagi, vaid mul on praegu lihtsalt raske aeg. See ainult kinnitas mulle kõike, et miskit on toimumas ja et ma ei ole hull.

Siis bluffisin ja helistasin isa Jackile koju ja jätsin ta automaatvastajale taolise sõnumi: ”Mul on steroidide kohtuprotsessi videolindi koopia olemas, sa kuradi valetav sitakott ja sa oled sellel selgelt peal, MA L OODAN, ET SUL ON HEA ADVOKAAT.” Ja panin toru ära.

Järgmisel päeval helistas isa Jack minu majja ja rääkis mu emaga. Rääkisin oma emale, millega tegelen ja ütlesin: ”Minu pärast, palun mängi kaasa.” Loomulikult, kui mu ema telefoni vastu võttis, siis isa Jack teatas talle, et ta on kontakteerunud oma advokaadiga ja ta tahab teada, mida mu ema kohtuprotsessi kohta teab ja kus on see videolint? Ja mida ütles minu ema? Mitte midagi muud kui: ”Tegelikult ei olegi mingit videolinti olemas. Andy ei tunne ennast lihtsalt hästi.” Isa Jack ütles mu emale, et talle ei meeldi, kui teda ähvardatakse ja kui ma vait ei jää, siis laseb ta politseil mu ära viia ja luku taha panna. See oli kohalik preester, kes suhtles kõikide lastega.

Mu ema muutus nüüd loomulikult pööraseks ja mina põhimõtteliselt lihtsalt lukustasin ennast järgmiseks kuuks ajaks keldrisse ja ei öelnud sõnagi sellel teemal kellelegi, eriti oma emale, sest ta oli mind juba üks kord reetnud. Kuid mõtle sellele. Kui tegelikkuses poleks kunagi steroidide kohtuprotsessi olnud ja kui kogu see asi on mu kujutlusvõime väljamõeldis ja seda pole kunagi juhtunud, siis miks peaks preester, kui ta nii süütu on, ühendust võtma oma advokaadiga, kui pole mingit võimalustki, et sellest kuskil mingisugune videolint on. Teadsin, et mul on õigus, kuid mingil põhjusel oli terve maailm minu vastu ja ma pidin teada saama, mis kuradit siin toimub. Hoidsin mingi aeg madalat profiili ja üritasin kokku panna oma mälestuste killukesi, mis mul olid, sest need olid ikka veel kõik sassis.

25. detsember 1997

Paar eelnevat nädalat olin oma mõtteid paberile kirjutanud, et üritada kogu sellest asjast aru saada. Mõtlesin, et kui loon mingisuguse ajaliini, siis saan oma mõtted korralikult ära organiseerida ja asjast tervikpildi luua. See, mida sa siin loed, on silmnähtavalt ajaliin. Oli jõuluõhtu ja mul ei olnud sõpru, kellega rääkida ja mul ei olnud kuskile minna. See ei häirinud mind vähimalgi määral, sest mu mälestused hakkasid väga aeglaselt tervikuks ja selgeks muutuma.

Pilar helistas mulle jõuluõhtul ja me rääkisime juttu, kuna tema oli sarnases olukorras. Hakkasime rääkima Aaronist ja kummalistest asjadest, mis minu arust tema korteris aset leidsid. Pilar katkestas mind ja ütles, et tema ja minu lugu on identsed ja ta ei rääkinud sellest kunagi sellepärast, et ta arvas, et ta võibolla kujutab asju ette või hakkab ise hulluks minema. Et kuidas Aaroni juures oli kadunud aeg. Kuidas ta mäletab, et ta vahtis tühjusesse ja nägi mind enda kõrval samal ajal, kui Aaron meid mõlemaid kontrollis.

See andis mulle palju kindlustunnet juurde ja paljud teised pusletükid asetusid oma kohale ja samal ajal tulid ka paljud teised mälestused tagasi. Kõige tähtsam pusletükk, mis oma kohale langes ja mille kallal kõige kauem mõistatasin, oli see: kui Atlantast lahkusin, siis teadsin, et nad ei lase mul niisama minna. Nad pidid mind miskit moodi jälgima, kuid ma ei saanud aru, kuidas. Kuidas nad mind jälgivad?

JA SIIS JÕUDIS SEE MULLE KOHALE, nagu värin oleks läbi mu hinge pugenud. Siin ma siis olin, oma arust turvaliselt oma ema maja keldris, kus keegi minu juurde ei pääsenud, sest ma ei käinud üldse väljas. Mäletan, et kui ma Atlantast New Jerseysse tagasi kolisin, siis esimese asjana viisin kolimisauto tagasi. Kui selle tagasi viisin, siis mu ema SAKSA sõbranna Astrid oli seal, et mind peale võtta.

Esimene asi, mida ta minult küsis oli: ”KUIDAS SA ENNAST TUNNED?” Ja ma ütlesin: ”Ma tunnen ennast hästi.” Siis ütles ta: ”JA NEED HULLUSED SINU PEAS?” Mina küsisin: ”Mis hullused minu peas ?” Siis ütles ta: ”Siis on hästi.” Siis küsis ta: ”ANDY, MIDA SA ARVAD MEIN KAMPFi RAAMATUST?” – ”Hitleri raamatust?” küsisin ma. ”Ma ei tea, ma pole seda kunagi lugenud!” Tema ütles: ”Siis on hästi.”

Hitleri raamat Mein Kampf on üks võtmesõnu, mida nad kasutasid minu kontrollimiseks. Astrid oli kontrollija, kes omakorda kontrollis mu ema, et informeerida neid kõigest, mida teen. See kõik hakkas mulle meelde tagasi tulema. Mu ema kaebas oma Saksamaa reisi üle, kui ta Astridil külas käis, et tal näisid paar päeva vahelt kadunud olevat ja ta ei suutnud neid meenutada. Minu vanaema (minu emapoolne) läks endast välja ja ütles, et ta astus sisse ja Astrid kontrollis mu ema mingit moodi ja mu ema vastus oli: ”Ära ole naeruväärne, Astrid on mu parim sõbranna!”

Siis tuli mulle veel meelde, et ammusest ajast, kui laps olin, võibolla 10-aastane, läksin endast välja ja hakkasin Astridit NATSIKS kutsuma ühel oma vanemate pidulikul õhtusöögil ja loomulikult vabandas mu ema ohtrasti. Kuid ma ei andnud alla ja jätkasin karjumist: ”SA VÕID NEMAD ÄRA PETTA, KUID MINA NÄEN SIND LÄBI. SA OLED NATS, NATS, NATS!” Ja mäletan, et ta lihtsalt istus seal ja naeratas mulle ja nägin, kuidas ta tegelikult ütles endale: ”Sa oled üks väike tark sitaratas.”

Ta oli ka mu isaga manipuleerinud ja tal on olnud temaga aastate jooksul seksuaalne suhe (ma ei tea selle asja kohta konkreetseid detaile). Need on kõik põhilised kontrolltaktikad, mida NEMAD kasutavad. Siinkohal mäletan ükskord Astridi juurde minemist, kui mu mälu tagasi tuli. Arvan, et see oli 1992 ja 1994 aasta vahel, kuid ei ole kindel.

Järgnesin oma emale Astridi juurde ja vaatasin, kuidas nii põhihüpnotisöör kui ka hr Roheline ja valgete juustega mees olid seal ja manipuleerisid mu emaga. Kui üritasin lähemale minna, et paremini näha, siis neil oli mees väljas patrullimas ja mind nähti ning nad ajasid mind taga, said mu kätte, ütlesid võlusõna ja mu mälu oli jälle kustutatud. Selle asja sisu siin on see, et nüüd tean, kuidas nad mind jälgivad ja tean, kes mu uus kontrollija on. See on mu oma ema, nad manipuleerivad temaga, et ta mul silma peal hoiaks.

Mõtlesin ajas tagasi, mida ta teab ja mida ma talle rääkinud olen seoses kõigega, mida teen oma valitsuse ja mõttekontrolli mälestustega. Ta ei tea midagi olulist, sest ma ei ole talle sõnagi öelnud alates dr Purrizzo ja isa Jacki juhtumitest ja samas ka nendest vaidlustest, mis meil oktoobris olid, et mis mu lapsepõlves juhtus ja kuna ta ütles kõige kohta, mida küsisin, et seda pole juhtunud, siis lõpetasin temaga sellel teemal rääkimise üldse ära. Olin talle enda teadmata valeinformatsiooni andnud ja olin teda mitmeid kuid valele teele suunanud (see oli VÄGA õnnelik läbimurre).

Nüüd, kui seda tean, kavatsen selle enda kasuks pöörata. Tegelikult, kõik need kommentaarid, mida ta minu tegemiste kohta tegi, et kuidas ta on väga mures sellepärast, millega ma ikka tegelen – kõik see on nüüd väga loogiline. Kuid ikkagi mäletan ainult murdosa sellest kõigest, mis juhtus ja üritan ikka veel kõike seda kokku panna. Kuid olen ennast eraldanud kõigist ja nüüd tean, kelle suhtes tuleb mul ettevaatlik olla – omaenda ema ja Astridi suhtes.

17. jaanuar 1998

Internetti kasutades tellisin mõned raamatud, mis räägivad valitsuse mõttekontrolli eksperimentidest ja salaoperatsioonidest (arvan ikka veel, et see on valitsuse eksperiment, sest mul tuleb kogu aeg meelde, kuidas ma mereväe laevadele mõrvaoperatsioonide jaoks viidud olen ja näen pidevalt hr Rohelise piinamiseksperimentide ja töötlemiste ajal. Siinkohal ma ikka veel ei mäleta midagi illuminaatidest ja mul ei ole ÕRNA AIMUGI, mida tervikpilt endast tegelikult kujutada võib).

Üks raamatutest, mille ma tellisin, oli ”The Search for the Manchurian Candidate: The CIA and Mind Control” (“Mandžuuria kandidaadi otsing: CIA ja Mõttekontroll”), autor John Marks. Raamatus räägib ta MKULTRA programmidest ja kuidas avastati LSD, kuidas CIA hakkas 1940-ndatel läbi viima eksperimente, et tõe seerumit leida, et spioonid rääkima panna. Üks esimesi projekte oli kahe mereväemehega ja mehega, kelle nimi oli G. Richard Wendt ja ta oli Rochesteri ülikooli psühholoogiaosakonna pea.

Ta viis oma eksperimente läbi Rochesteri ülikooli õpilaste peal oma salalaboratooriumis raamatukogu pööningul Rochesteri ülikoolis. Kui ma seda lugesin, siis sõna otseses mõttes kukkusin diivanilt maha samal ajal, kui mälestuste voog hakkas järsku mulle tagasi voolama.

VÄIKE LABOR, MIDA EELNEVALT MAINISIN, ONGI SEESAMA SALALABORATOORIUM RAAMATUKOGU PÖÖNINGUL! Ja mul on ka diagrammid olemas. Mäletan seda, sest kui nad mu sinna üles viisid, siis valgete juustega mees küsis minult: ”Rhino, mis sa arvad sellest kohast? See kõik on sinu jaoks!” Ja ma ütlesin: ”See on täielik peldik.” Ja tema ütles: ”Sa pead meile aega andma, et see korda teha, seda pole nelikümmend aastat kasutatud.”

Siis mäletan peksmisi ja elektrišokke, mida nad mulle tegid. Mäletan, et üritasin põgeneda ja ükskord, kui vabaks sain ja olin kõik laborimehed vaeseomaks peksnud, üritasin ainsast aknast välja hüpata. Tegin akna lahti ja olin poolenisti väljas, kui aru sain, et olin raamatukogu tipus ja alla oli vähemalt 46 m. Sel hetkel teadsin, et olen omadega perses ja samas vaate järgi teadsin, kus olen. Mäletan seda selgelt! Siis mäletan, et ükskord läksin sinna tagasi FBI-ga, et laborile haarang korraldada, murdsime sisse ja arestimise protsess oli pooleli, kui keegi, kes oli FBI tipus ja oli kas illuminaatide VÕI NSA või ükskõik millise muu valitsusagentuuri, mida nad kasutasid olukorra kontrollimiseks, kontrolli all, andis käsu haarang täielikult peatada ja kogu asi mätsiti kinni. Ja jälle blokeerisid nad mu mälu ära.

22. jaanuar 1998

Kirjutan ikka veel ja üritan kogu seda asja kokku panna. Mu ema oli tõeline asjade koguja. Ta kogus ja hoidis alles KÕIKE, eriti, mis puudutas ta poega. Kuna kirjutasin oma mõtteid paberile, et kõigest sellest paremini aru saada, läksin ülemisele korrusele dokumendikapi juurde, kus mu ema kõike hoidis. Minu kaust oli kadunud. Kõik, mis puudutas mu minevikku, minu keskkoolijalgpalli ajaleheväljalõikeid, minu vanu hinnetelehti, politseiraporteid sellest ajast, kui lapsena pahandustesse sattusin. Need olid need raportid, mis ma oma emale nina alla toppisin kahe kuu tagusel vaidlusel, kui ta väitis, et ma ei ole kunagi halb laps olnud. See kõik oli saladuslikult kadunud.

Mu ema arvatavasti ütles Astridile, kui ta talle iganädalaselt raporteeris, et millega ma tegelen ja Astrid arvatavasti ütles mu emale, et ta minu kaustiku ära hävitaks, et lahti saada kõigest, mis võib veel mälestusi tagasi tuua. Seega on nüüd majast hävitatud kõik minu minevikumälestused. Ma pole oma emale sõnagi selle kohta öelnud, et tean, et mu kaustik kadunud on, aga see oli minu jaoks tõeline šokk, kui kõik reaalseks muutus. Kuid see lisas ainult tõendeid minu mineviku kohta. Siiani polnud mul ikka veel mingeid mälestusi illuminaatidest ega FBI vahelesekkumisest.

6. osa

Mind hirmutab kõige rohkem mitte sündmuste meeldetulemine, vaid nende uuesti unustamine! Tean kindlalt, et mul on omaenda RUUTU EMAND (nagu raamatus ”Manchurian candidate” (”Mandžuuria kandidaat”), autor Richard Condon) kuskile minu meelde lukustatud. See on see programm, mida nad kasutavad mereväe, sõjaväe, õhujõudude ja enamike valitud ametnike kontrollimiseks. Tean seda, sest mäletan sellest varem väljatulemist. Ma vaevu mäletan FBI-ga kontakteerumist, kontakteerumist Rochesteri ajalehega, otsides artikleid tüdruku surma kohta. Otsides artikleid sellel ajal toimunud kohtuprotsessi kohta.

Mäletan, et rääkisin kellegagi salastatud kohtuprotsessist. Mäletan, et sõitsin New Yorgi osariigi põhjaossa ühe maja juurde mingi aeg peale kooli lõpetamist, helistasin kella ja üks naine tuli uksele, vaatas mulle otsa ja hakkas kohe karjuma ja muutus hüsteeriliseks. Siis tuli mees ukse juurde. Ta nägi mu nägu ja ma nägin hirmu tema silmades samal ajal, kui ta muutus hirmust liikumisvõimetuks. Mu näol oli suur naeratus ja ma ütlesin neile, et tean, et olen viimane inimene, keda nad näha tahavad, aga pean nendega rääkima ja kas võin sisse tulla. Nad lasid mu väga ettevaatlikult sisse.

Mäletan, et olin nende elutoas ja rääkisin neile, mida NEMAD minuga teinud on ja kuidas anusin tüdruku ema, et ta mulle andestaks nende asjade eest, mida nad mind tegema ja ütlema panid. Ütlesin neile, kuidas ma hakkan NENDEGA võitlema ja kukutan terve valitsuse. Isa ütles, et kuidas ilma minuta ei ole mingit kohtuprotsessi ja et neil on videolindistus. Palusin seda näha, nad vaatasid teineteisele väga meeleheitel nägudega otsa ja tõid raamaturiiuli tagant videolindi.

Mäletan, et suure naeratusega näol rääkisin, kuidas me võtame need kuradi litapojad kinni. ”Mu juriidiline meeskond peab seda linti nägema,” ütlesin ma ja võtsin selle. Nad mõlemad läksid endast välja ja ütlesid, et see on nende ainuke tõendusmaterjal ja ainuke koopia. Läksin ukse suunas ja kõndisin trepist alla. Pöörasin ringi ja ütlesin suure naeratusega: ”Ärge muretsege, tulen tagasi ja kättemaks on meie.” Siis, kõige suurema naeratuse ja õnnelikuma häälega ütlesin neile head aega ja lehvitasin! Nagu oleksin omale just kaks uut parimat sõpra leidnud.

Kui tänavale jõudsin, siis sõitis auto, milles oli kaks meest, teeserva äärde. Läksin auto juurde. Reisijapoolel olev mees küsis minult, kas sain videolindi. ”Loomulikult sain ma lindi,” vastasin ma. Ta ütles: ”Anna see mulle.” Ja ma andsin. Mees ütles mulle, et sain hästi hakkama ja ära unusta headele inim estele head aega lehvitada. Ja auto sõitis minema. Enda tagant kuulsin häält, mis oli täis mõõtmatut viha ja valu, karjumas: ”SA KURADI LITAPOEG, SA KURADI VÄRDJAS, MA TAPAN SU ÄRA!” Ma pöördusin ja nägin meest pesapallikurikaga poolenisti üle muru minu poole tulemas. Sõnad ei suuda kirjeldada seda ahastust tema näol samal ajal, kui ta ei suutnud oma pisaraid tagasi hoida.

Sel hetkel, kui temaga silmsideme lõin, tardus ta nagu kuju hirmust, ta üritas julgust kokku võtta, et jätkata, kuid selle asemel kukkus kokku ja karjus tohutus hingevalus: ”EEIIII IIII.” Ja hakkas ohjeldamatult nuuksuma. JA MIDA MINA TEGIN! Kõige suurema naeratuse ja õnnelikuma häälega ütlesin hüvasti ja lehvitasin! ”OLI TORE TEIEGA KOHTUDA, HEAD AEGA.” Justnagu oleksin äsja kaks uut parimat sõpra omale leidnud. Istusin oma autosse ja keerasin võtit. Samal ajal, kui ära sõitsin, tundsin ennast tõeliselt hästi, uhkena, õilsana ja suursugusena.

Mäletan seda, sest hoolimata sellest, kui kõvasti ma vastu võitlesin või hoolimata sellest, kui tugevana ennast tundsin, neil piisas ainult võlusõna ütlemisest ja ma olin tagasi nende täieliku kontrolli all. See on mu suurim hirm, et avastatakse, mida tegelikult mäletan enne, kui leian õiged inimesed, kes saavad mul aidata nende programmeerimise ja nende võlusõna eemaldamisel, et saaksin vastu võidelda ja oma mälu mitte jälle kaotada.

2. veebruar 1998

Interneti kaudu olen leidnud inimesi, kellel on olnud minu kogemustega sarnaseid kogemusi. Olen leidnud kellegi, kes saab mind aidata, ta on deprogrammeerimise ja mõttekontrolli juhtumite spetsi alist. Olen tema juures käinud ja TA ON ALUSTANUD MINU DEPROGRAMMEERIMISEGA. Ta teab nende taktikaid täpselt, kuna ta oli kunagi nendega seotud. Jällegi mitte vabatahtlikult. Selleks ajaks, kui deprogrammeerimine läbi oli, tuli oodata 21 päeva, sest mälestused peavad tagasi tulema aegamööda, et mitte sind korraga šokeerida. 21 päeva jooksul taastus mu mälu vaikselt, kuid see oli ikka veel killustatud. Kuid mul oli nüüd teoreetiliselt enda üle kontroll ja nad ei saanud mind enam kontrollida. See kõik oli saavutatud mu ema teadmata.

1. märts 1998

Minu 21 päeva oli täis ja olin kokku pannud veel mõned pusletükid. Kuid tundsin, et see oli ainult murdosa tervikust. KÕIGE TÄHTSAM JA KÕIGE KRIITILISEM FAKT, MIS MULLE MEELDE OLI TULNUD, OLI SEE, ET MUL ON POEG! Ta on umbes 7 või 8 aastane ja tema ema on naine, kellega olen määratud abielluma. Mäletan, et Aaron rääkis mulle mu pojast oma korteris. See oli loomulikult vastu illuminaatide tahet, kuid ta tegi seda poja ema nimel, kuna ta oli kõige ilusam naine, keda sa iial päriselus või oma fantaasiates näinud oled.

Aaron ütles mulle, et mu poja IQ on 150, sarnane minu omaga ja neil on tema jaoks suured plaanid. Et asju lihtsamaks teha, ei pane ma kõiki sündmusi tagasi sinna kohta ajaliinil, kuhu need kuuluvad, sest lugu muutub väga keeruliseks – kui üritada kahte paralleelset ajaliini ja kahte alternatiivset reaalsust ühele ajaliinile panna. Nüüd on mulle veel meelde tulnud, et mul on palju poegi, kuna mind kasutati ka sigitamise projektides.

Siin on kokkuvõte sellest, mis arvan, et juhtus ja sündmustest nii, nagu neid selle aja kohta mäletan. Oma mälu taastumisega avastasin, et mind ei kasutatud ainult mõrvarina, vaid olin ka üks Montauki poisse (Montauk boys). See on seoses Montauki projektiga, mida Preston Nichols oma raamatus ”The Montauk Project” kirjeldab. KÕIK sündmused, mida ta oma raamatus kirjeldab, on 100% tõsi. Siiski fakt, et projekt väidetavalt hüljati Camp Heros aastal 1983, on tõest väga kaugel.

Olin samuti mingil ajal seal, ajavahemiku 1988 ja 1993 vahel. Ja projekt töötab endiselt jõuliselt edasi, niipalju kui mina hetkel asjast aru saan. Mind valiti välja, kui olin kaheaastane ja kui mu isa mereväes oli. Sellele lisaks on mul väga kummalised mälestused sellest ajast, kui Saksamaal elasime ja perega oktoobrifestivalile läksime. Seal toimusid mingisugused kummalised sündmused, kus nad võtsid mu isa ja tegid talle midagi WC-s. Nad alandasid teda mingil moel ja ma mäletan, et vaatasin seda pealt ja peale seda, kui lahkusime, tundis ta sellepärast nii suurt häbi, et ta lasi mul vanduda, et ma ei räägi juhtunust kellelegi.

Igatahes jälgisid nad mind kogu mu lapsepõlve, kuidas arenen ja siis, kui pidin kolledžisse minema, tegid nad mu isale ajupesu, et ütleksin ära tasuta õpingutest Penn State’is ja seal jalgpalli mängimisest ja läheksin parem Rochesteri ülikooli. Kui ma Rochesteris olin, siis hakkasid nad mind programmeerima, et minust endale Mandžuuria kandidaat, täiuslik mõrvar teha. Minu toanaaber oli kontrollija, minu toas oli videokaamera, duširuumis oli samuti kaamera. Iga päeva igal hetkel jälgisid nad mind. Siis, öösel viisid nad mu ühte kahest laborist ja viisid läbi programmeerimist elektrišoki, ravimite ja piinamistega.

Üks labor asub Rochesteri ülikooli raamatukogu pööningul. Teine oli palju suurem, mille nad said pärast seda, kui ma demonstreerisin oma võimeid mingile senaatorile ja sellest sai täissuuruses projekt. Ma olin juba käinud Silva meetodi koolitusel, kui kümneaastane olin ja mul olid juba algselt uskumatud vaimsed võimed. Kui ma Rochesteris olin, siis kasutasid nad seda erilist tuba, mis mu meeles juba olemas oli ja siis manipuleerisid minuga vastavalt.

See organisatsioon RAJANEB NATSI-SÜSTEEMIL ja selle juured on nendega põimunud. Selle projekti rahastamine toimus täpselt nii, nagu Nichols oma teoorias väidab. Nimelt Montauki projekti rahastamine tuli 10-miljardiliselt natsi kullarongilt, mis peeti liitlaste poolt kinni 1944. aastal ja see kaotati järsku ära tunneli õhkulaskmisega ja varastati ära samal ajal, kui liitlased viisid sakslased Teise maailmasõja lõpus tagasi. Seda uuris kindral George Pattson, kuna ta ei saanud aru, kuidas sai rong ära kaduda liitlaste territooriumilt ja kuidas kõik sõjaväelased ära tapeti.

Kuld ilmus 30 aastat hiljem välja Montaukis, mis on nüüd väärt 180 miljardit, ja see toodi üle Kruppi perekonna poolt, kes omab ITT korporatsiooni ja sealt saidki natsid selle kulla. Igatahes on mul mingit moodi võime teha reaalsuses asju, mis minu alateadvusesse on sisestatud, ÜKSKÕIK mida. Olin MKU LTRA programmi puutumatu superstaar.

Mõningad asjad, mis nad tegid, oli, et nad ütlesid mu alateadvusele, et SUVALINE kõrgus, kust alla hüppasin, VAHET POLE, KUI KÕRGE SEE OLI, oli sama lihtne nagu hüpata oma mõttes alla jalapingilt ja ma suutsin seda teha. Kui kõrgelt siis? Lõpuks viskasid nad mind lennukitest välja ja ilma langevarjuta (sest kui sa saavutad lõppkiiruse, kas see on siis 61 m kõrguselt alla hüppamine ja ellujäämine või 6 kilomeetri kõrguselt alla hüppamine, siis kiirus enam ei kasva, seega kõrgus enam ei loe niikaua, kui sa suudad korralikult maanduda).

Kujutage ette, kui mõrvar või salagrupp suudaks välja hüpata madalalt lendavast lennukist, maanduda ja kohe joosta. Missioon oleks läbi enne, kui sihtmärk aru saaks, mis juhtus. Ja see ongi täpselt see, mida mina tegin. 1988. ja 1992. aasta vahel toimus üle maailma mitmeid salamõrvu, mis olid läbi viidud äärmise põhjalikkusega ja mis olid nii uskumatud, et need juhtumid on tänaseni lahendamata. Salamõrvar lasi kõikidele sihtmärkidele ja ka kõikidele turvameestele, kes prominentseid inimesi ümbritsesid, ühe lasu pähe, seega kuritegevuspaigas olid laibad, kellel kõigil oli üks kuuliauk peas.

Siis tegi mõrvar näiteks selliseid asju, et ta läks sisse, tulistas kõigile püstoliga üks kord pähe, siis hüppas 20-korruselisest majast ilma langevarjuta alla, maandus betoonile, tõusis püsti ja jooksis minema. Mina olin see mõrvar ja FBI otsib mind. Räägime sellest hiljem veel. Mind treeniti Rochesteri asutuses. Kui nad mu lõid, siis osa minu arendamisest oli see, et nad andsid mulle ülisalajase valitsuse tervendamise valemi, et sellega ennast tervendada, kui ennast vigastasin.

Kui hüpnotiseeritud olin, siis sisestasid nad mu alateadvusesse, et ma valaksin selle tervendamise basseini, mis oli minu toas, mille ma omale Silva meetodi kursustel lõin. See töötas nii hästi, et suutsin ennast mõttega tervendada SUVALISEST vigastusest paari hetkega lihtsalt vees pikali olles ja öeldes endale: ”Tervene.” See töötas nii hästi, et otsustasin nende teadmata suurendada valemi tugevust veel 500 miljonit korda. Ma tegin seda siis, kui magama läksin, siis laskusin oma tasandile ja niisama katsetasin erinevaid asju laboris, mille nad minu meelde loonud olid, ilma nende teadmata.

Katsetamise tulemusena laboris enda meeles lõin veel ühe masina, mis suutis luua suvalise asja, mida palusin. Seega ütlesin masinale, et ta valmistaks veel ühe superülisalajase valitsuse valemi. Sellise, mis muudaks mu meele ja keha hävitamatuks ja vastupidavaks suvalise mürgi ja suvalise mürgigaasi suhtes ja et mu nahk, silmad ja iga rakumembraan kehas oleksid nüüd kevlari (tugev materjal) tugevusest 1 000 000 korda tugevamad. Seda tehes muutsin ennast oma alateadvuses hävitamatuks ja reaalsuses see tõepoolest töötas.

Seega, kui hüppan 15 korruseliselt majalt alla ja kui ennast kõnniteele sodiks kukun, siis sõna otseses mõttes tõusen lihtsalt püsti, pühin ennast puhtaks ja kõnnin minema, justnagu oleksin ma just jalapingilt maha kukkunud, ilma igasuguse valuta ja ilma murtud luudeta, ilma ühegi kriimuta. Veel üks asi, mida nad minuga tegid, oli see, et nad eemaldasid minult täielikult igasuguse hirmu. Võime lülitada oma adrenaliininäärmed (neerupealised) tahtega sisse ja välja. Võime joosta sama kiiresti nagu gepard, omada kassile omaseid reflekse ja olla sama väle nagu kass, võime üles ronida mööda suvalist struktuuri, nagu oleksin ma ahv. Olla füüsiliselt nii tugev nagu vaja. Võime tulistada sihtmärki TÄPSELT keskele iga kord ilma selle peale mõtlemata, näiteks kellegi lauba keskele.

Need on mõned uskumatud füüsilised võimed, mis mul on. Vaimsete võimetega, mida oman, on teine lugu. Suudan mõttega asju liigutada, suudan mõttega kuni väikese auto suuruseid asju üles tõsta ja need seina sisse visata ja suudan üheainsa mõttega inimese kõri purustada. Lihtsalt oma meelele öeldes, et see seda teeks. Nagu näiteks puhtalt ainult mõttega pliiatsite betoonseina sisse torkamine. Arvan, et tegin seda ühes FBI kontoris, kuid ma ei tea siiamaani, millises kontoris see oli, millal see oli, või kuidas ma sinna sain.

MA SUUDAN OMA MÕTTEGA MATEERIAT MANIPULEERIDA AATOMI TASANDIL. Ma ei tahtnud selles programmis algusest peale osaleda ja igal võimalusel võitlesin vastu kogu jõust. Selle tulemusena oli neil mind aina raskem kontrollida. NAD EI SUUTNUD KUNAGI MINU OLEMUST MURDA, SEEGA PIDID NAD EHITAMA MINU OLEMUSE PEALE. Teiste sõnadega ei suutnud nad kunagi täielikult hävitada seda, mis moodustab kokku minu ja mu tõekspidamised, seega pidid nad mu kuhugi mu meelde matma ja luku taha panema ja siis alternatiivse isiksuse looma.

Mul ei ole nende suhtes mingit hirmu, seega, ainuke viis, kuidas nad mind kontrollida said, oli läbi mõttekontrolli. Mul on kümne mehe jõud ja suudan 20-korruselise maja katuselt alla hüpata, maanduda, püsti tõusta ja joosta, kuid kui nad ütlesid võlusõna või helistasid võlukella, siis see peatas mu ja ma muutusin täiesti võimetuks, ei suutnud ennast liigutada, vastu võidelda ja isegi rääkida mitte, välja arvatud juhul, kui mind kõnetati. Ükskõik, mida nad mul teha käskisid, tegin seda kõhklemata ja küsimusi esitamata.

Kuid kuskilt minu sisemusest, kuna mu tahe oli nii tugev, mu tõeline mina võitles selle vastu, mida nad minuga tegid ja ma peksin augud alternatiivse reaalsuse platvormi sisse, mille nad mu meelde ehitanud olid ja ma keerasin lihtsalt segi ja hakkasin neile vastu võitlema. Olen tapnud vähemalt 15 nende meest, kes on üritanud mind peatada, kui olen vastu võidelnud. Kui ma ära keerasin, siis hoolimata sellest, kus olin, kavatsesin sellest kohast kus kurat jalga lasta ja kui nad üritasid mind peatada, siis see ei olnud hea idee mu teele ette jääda.

Lõpuks jooksin alati tagasi oma ühikatuppa (kus mu toakaaslane oli üks mu kontrollijatest), jooksin tagasi koju, kus tundsin ennast turvaliselt, läksin lihtsalt magama või olin mingi aeg üleval ja vaatasin telekat, kuid mälestused sellest, mis äsja juhtusid, kadusid sel hetkel, kui koju jõudsin. Nagu mu alateadvus oleks mu teadliku meele kõrvale lükanud ja pannud mind uskuma, et see õudus ei ole päris. Arvan, et see oli omamoodi eitamine, kas see oli siis programmeeritud reageering või mitte, seda ma ei tea. Mäletan, et kui nende kontrolli all olin, siis parim viis selle kirjeldamiseks on, et ma olin lukustatud tuppa, kus ei ole ühtegi ust, polnud ühtegi väljapääsemise võimalust ja ainukesed asjad, mis seal olid, olid kaks tohutusuurt akent, läbi mille sa kõike näed. See oli nagu tohutusuure roboti sees olemine ja silmadest välja vaatamine.

Sa võid selles väikeses toas ringi kõndida, kuid seal pole midagi muud kui paljad siledad seinad ja ainuke asi, mida sa teha saad, on vaadata. Sa võid karjuda, lüüa ja peksta neid seinu nii palju kui tahad, kuid sa saad kehas ikkagi ainult kaasa ratsutada ja vaadata, mis toimub. Kuid mingil viisil õnnestus mul sellest väikesest toast pääseda ja siis sain ma oma keha üle kontrolli enda kätte tagasi ja siis keerasingi tavaliselt ära.

Ükskord olin kuskil baasis, arvan, et see oli Virginias ja peale seda, kui sellest asutusest miskitmoodi põgenesin, olin tagasi oma toas Rochesteris New Yorgis 20 minutit hiljem. Hiljem tulid nad mulle järele ja tõid mu tagasi laborisse. Nad kinnitasid mu sõna otseses mõttes kettidega tooli külge ja ütlesid võlusõna ja ma olin mingit sorti transis või muutunud seisundis. Võisin olla ka ravimite mõju all, kuid arvan, et ma ei olnud, sest asi oli selles, et need ravimid, mida nad mulle andsid, need lõpuks ei mõjunud mulle enam, kuna olin oma meelde ehitanud masina, mis võitleks kõikide minu kehasse sissetungijatega lihtsalt oma alateadvusele öeldes, et need ravimid ei mõju mulle.

Nad andsid mulle piisavalt mingit ravimit (sellest piisas, et kolm elevanti magama panna), kuid see ei mõjunud mulle ja sellepärast pidid nad lõpuks lihtsalt iga mu kehaosa sõna otseses mõttes kettidega terastooli külge kinnitama, et ma jälle põgeneda ei saaks. Nad küsisid minult, kuidas ma seda tegin, kuidas õnnestus mul oma tuppa jõuda ja mäletan, et ütlesin neile suur naeratus näol, kuna olin uhke selle üle, mis tegin: ”Reisides läbi aja.”

Mul pole õrna aimugi, kuidas seda tegin, kuid miskitmoodi avasin mõttega portaali, sisenesin sellesse musta auku, jalutasin natuke aega ringi (näisin täpselt teadvat, kuhu lähen) ja siis väljusin teisest august ja seisin otse oma ühikatoa ees. Mäletan, et lõin ajakangasse augu ja siis lõin veel ühe augu, et tagasi saada. Nad küsisid minult korduvalt, kuidas ma seda tegin, aga ma ei öelnud neile. Mäletan, et ütlesin neile, et see on liiga ohtlik, sest olin ajakangasse kaks auku juba löönud ja kui need augud rebenema hakkaksid ja kui ajakangas rebeneks katki, pooleks, siis see elu siin, nagu meie seda tunneme, kaoks ära, meie reaalsus kaoks lõpmatusse ära. Seega, ükskõik, mis ka ei juhtuks, ei kavatsenud ma neile seda öelda (ma ei teadnud sellest midagi, mis eelnevalt juhtunud oli ja mida nad Montaukis, Camp Heros üldse tegid).

Kuid mäletan ajakangast ja seda on väga keeruline seletada. See oli kõige õrnem ja keerulisem asi, mida iial puudutanud olen. See oli kotiriide tüüpi kude, mis oli valmistatud sama peenest materjalist kui siid. Sellesse oli võimalik auk lüüa lihtsalt käega seda puudutades, kuid niipea, kui sa seda tegid, siis sa teadsid, et sul ei ole lootustki seda korda teha, sest see materjal oli nii peenike ja kude oli nii keeruline, et see hakkas kohe lagunema, kui sa seda puudutasid. Igatahes võitlesin nendega igal sammul ja nad kavatsesid mind kasutada selleks, et tapaksin kõik nende vaenlased, kuni nemad saavad maailma valitsejateks.

Alguses, kui nad valmistasid mind ette ja töötlesid mind mõrvaoperatsioonide jaoks, ütlesid nad mulle, et see kõik on minu riigi heaks ja et see on inimkonna heaks. Kuid ma nõudsin neilt, et nad ütleksid mulle, kui mitmel missioonil pean ma ära käima enne, kui pensionile minna saan, selle tegevusega lõpetada ja nad laseksid mul minna ja jätaksid mu rahule. Tol hetkel ütlesid nad mulle kümme, et ma vait jääksin ja kuna sel hetkel nad veel ei teadnud, milleks suuteline olen ja kuna see oli esimene missioon, siis nad ei arvanud, et olen suuteline kümme missiooni üle elama.

Kuid kui olin kümnel missioonil ära käinud, ütlesin: ”Kõik, aitab, MA OLEN LÕPETANUD JA LÄHEN PENSIONILE.” Sel hetkel üritasid nad missiooni arvu 25-le tõsta, kuid polnud midagi, mida nad oleksid saanud öelda või teha, mis oleks mind ümber veennud. Ja las ma ütlen teile, et see ajas illuminaadid, kogu sõjaväe ja põhimõtteliselt kõik ”kõvad tegijad” tõeliselt vihale. Nad tahtsid mind uuesti aktiveerida, et ma Saddami tapaks ja peale seda tahtsid nad, et ma tapaks president Bushi.

Mitmeid kuid katsetasid nad igat tüüpi ajupesu, ähvardusi, piinamist, hirmutamise taktikaid, nad katsetasid kõike, mis neile pähe tuli, et üritada mind president Bushi tapma panna. Kuid ma lihtsalt ei nõustunud seda tegema ja te võite ainult ette kujutada, mida kõike nad minuga tegid, see õudus äratab mind keset ööd üles ja ma olen üleni külma higiga kaetud. Mäletan seda ainult sekundiks ja siis peidab mu alateadvus selle jälle mu eest ära.

Niipalju, kui olen suutnud pilti kokku panna, juhtus järgnev. Ja pea meeles, et üritan veel endiselt kõiki oma mälestusi tervikuks liita. Kui hakkasin tegema uurimistööd Montauki projekti kohta, siis hakkasid mälestused üleujutustena tagasi voolama. Kui ma kolledžis käisin (1988–1992), viisid nad mu Montauki ja panid mu Montauki tooli istuma. Esimene kord, kui seda kasutada üritasin, lasin selle miskitmoodi õhku. Minu vaimne energia oli nii võimas, et generaator või vooluring või miski asi lendas õhku. See, mida tegin, pidi väidetavalt võimatu olema, kuid see juhtus sellegipoolest. Nad parandasid selle ära. Arvan, et neil oli veel ainult üks generaator ja nad pidid selle sisse panema ka mingisuguse varuvooluringi.

Arvan, et minu Montauki tooli episoodid olid kahel erineval päeval (tegelikust ajakestusest pole mul õrna aimugi), sest mäletan, et mul olid seljas erinevad riided. Mäletan selgelt, et ühel päeval olid mul jalas viigipüks id ja teisel päeval olid teksased, teisel päeval olin rohkem mitteametlikult riides, sest nad võtsid mu kaasa, kui olin just ühelt oma loengult tulnud ja ma ei olnud ennast korralikult riidesse pannud, sest nad ei käskinud mul seda teisel korral teha. Igatahes sidusid nad mu kettidega tooli külge, et kui ma ära keeran, siis ei peksa ma seda kohta segi.

Masin oli sisse lülitatud ja nad reguleerisid võimsust, et see vastaks mu vaimse energia väljalaskele, kui nii võib öelda. Siis tuli keegi minu juurde ja ütles: ”Mida iganes sa ka ei teeks, ära ainult koletise peale mõtle.” Kuid kuna masin oli juba sisse lülitatud, siis loomulikult ilmus sekundi pärast tohutusuur koletis nähtavale. Kõik läksid endast välja ja hakkasid ringi jooksma ja mina olin ikka veel tooli külge aheldatud. Koletis pidi olema 3,7 m või 4 m pikk, see oli kaetud pruuni karvakattega, sellel oli üks silm ja üks sarv. See nägi välja nagu King Kongi ja ühes Conani filmis oleva koletise ristsugutis.

Koletis loodi kasutades Montauki tooli, see loodi minu kujutlusvõimest kuskilt minu alateadvusest ning kasutades Montauki tooli, võimendasid nad mu mõtteid ja lõid tegeliku füüsilise olendi. Ainuke hea uudis oli see, et olend oli kas väga loll või oli väga segaduses oma uuest keskkonnast, sest ta lihtsalt seisis seal vähemalt minut aega, andes neile aega minu lahtiaheldamiseks. Nad kõik karjusid mulle, et ma midagi teeksin (kuna olin grupist ainuke, kes oli võimeline teda peatama), kuid ma olin kinni seotud. Lõpuks, kui nad mu tooli küljest lahti päästsid, tapsin ma selle, hüpates talle trepi ülemiselt tasapinnalt selga ja kägistasin ta surnuks, kasutades selleks ketti ja terasest varrast ja surudes need tihedalt tema kaela ümber.

Kuid enne seda jõudis ta pool laborit segi peksta. Suurem osa tooli antenni aparaadist peksti segi ja ajamasina antenni parem pool peksti segi ja miljonidollariliste lambipirnidega kast peksti segi. Kuid nad kõik näisid olevat õnnelikud, sest ajamasina kontrollseade jäi terveks ja nad kõik ütlesid, et see ei olnud pooltki nii hull kui eelmine kord. Ma ei saanud sellest aru.

Mingi aeg hiljem tõid nad mu tagasi ja panid mu tooli istuma (nüüd oli kõik ära parandatud). Seekord tahtsid nad, et mõtleksin kaubaaluste peale, mis on täis kullakange. Nad olid rahast lagedad ja tahtsid, et looksin neile Montauki tooli kasutades miljoneid dollareid, kuna mu vaimne energia oli piisavalt võimas, et luua füüsilisi objekte, mis olid tõepoolest reaalsed ja püsisid reaalsetena selles füüsilises universumis. Tegin seda üks kord ja kaubaaluse täis kullakange ilmus nähtavale ning nad kõik läksid elevile ja läksid testima, kas see on ikka tõeline kuld.

Ise mitte aru saades, mida teen, kuna olin alternatiivses reaalsuses, mille nad lõid (reaalsuses, kus nad said mind kontrollida ja kus nad olid väidetavalt minu parimad sõbrad), ütlesin ma nagu idioot: ”Miks kuld? Kullaga on nii palju jama tema kaalu ja mahu pärast. Kui teil on raha vaja, siis miks mitte teha midagi muud?” Siis ütlesin ma: ”Astuge tahapoole,” ja silmapilkselt ilmus nähtavale tohutusuur kirst ja ma ütlesin: ”Tehke see lahti.” Olin neile loonud tohutusuure kirstutäie täiuslikult lõigatud, veatuid valgeid teemante, mis olid kõik greibi ja golfipalli suurused. Üks oli isegi sama suur kui võrkpall. Seda nad tänapäeval rahastamiseks kasutavadki. Sealt saavadki nad raha, et ehitada uus asutus uue Denveri lennuvälja alla ja sealt saidki nad raha, et ehitada oma uhiuus kaasaegne peakorter Atlantasse.

Teemantide kirst on hindamatu, see on väärt sõna otseses mõttes triljoneid, piiramatu rahastamise allikas. Ja see kõik oli minu süü. Kõige suurema teemandi nimetasid nad minu järgi (see, mis on võrkpalli suurune), nad kutsuvad seda Rhino teemandiks ja suuruselt järgmist kutsuvad nad Davidi täheks (sellele pandi nimi minu poja järgi minu auks). Peale kõike seda valisid nad mind oma kuldseks poisiks. Mind valiti isiklikult OTSE illuminaatidega suhtlema.

Illuminaadid koosnevad umbes kahekümne-mehelisest grupist. Kõik nad on 188 cm pikad või pikemad, valge nahaga ja vanuselt vanemaealised (ma ütleks, et nad on üle 70-ne, kuid ma kahtlustan, et selle tehnoloogiaga, mis neile kättesaadav on, on nad tegelikult palju, palju vanemad). Nad kohtuvad koosolekusaalis, kus on tohutusuur jalgpallikujuline puust laud. Igal toolil on kontrollpaneel ja iga istekoha juures tuleb lauast välja telekaekraan. Ka ruumi eesotsas asub tohutusuur ekraan. Ühe koosoleku ajal panid kolmandik meestest käe oma püksirihmale ja keerasid oma rihmal asetseval väikesel valgel kastil olevat nuppu ja nende inimkuju kadus ära, paljastamaks, et nad ei ole üldse inimesed, vaid hoopis tohutusuured sisaliku-tüüpi olendid (reptiilid).

Järgneb homme.

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

Foto: consciouslifenews.com