Foto: ekraanikuva

Avaldame kokkuvõtte endise majanduspolitsei uurija Henri Sepa ettekandest Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna konverentsil “Poliitiline korruptsioon Eestis: VEB fondist Ärma taluni” . Sepp avab oma ettekandes “Eesti rahapoliitika ja korruptsioon Eesti Panga näitel perioodil 1990–2000″ 10 miljoni dollari afääri ja Vene rublade müügi tehingu tagamaid, juhtides tähelepanu sellele, et vabariigi algusaegadel toimunud hämarate rahakantimislugude kangelased püsivad võimul ja pürgivad kõrgetele ametikohtadele ka täna, laskmata Eestil vigase demokraatiaga riikide kategooriast välja areneda.

Henri Sepp on lõpetanud Tartu Ülikooli rahanduse eriala, töötanud põllumajanduses, raamatupidajana, finantssektoris ja keskkriminaalpolitseis majanduskuritegude valdkonnas. Oma ettekandes toetub ta muu hulgas Toomas Kümmeli, Kalle Muuli, Virko Lepassalu ja Urmas Kaju artiklitele ja raamatutele, Eesti Panga kodulehel avaldatud VEB fondiga seotud infole ja Riigikontrolli kodulehel avaldatud teabele.

Sepp juhib tähelepanu asjaolule, et esimene suurem summa pärast 1992. aasta rahareformi kadus ära juba samal aastal, mil Venemaale valesti tehtud pangaülekande tagajärjel haihtus 40 miljonit krooni, mida enam üles ei leitudki. Järgnevad Toivo Kurmeti juhtum , 10 miljoni dollari afäär  ja VEB fondi saaga. Sepp rõhutab, et tegu pole üksikjuhtumitega, vaid süsteemiga.

Omakasu seisneb tihti ebakompetentsuses

Sepp rõhutab, et korruptsioon Eesti rahamaailmas pole mitte lihtsalt ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil, vaid üldisem moraalne laostumus, mis väljendub selles, et kuigi rahva arvates on toime pandud kuritegu, ei järgne mingit karistust – tihti ka mingit süüd ega asjakohast menetlust.

Sageli on ametiseisundi kuritarvitamine tingitud ebakompetentsusest, kus omakasu on ainult pisut vürtsiks juures; tänapäeval aga seisneb omakasu eeskätt selles, et säilitada iga hinna eest oma positsioon ja sissetulek.

Eesti panga juhid on kõnealustes juhtumites aga käitunud kahepalgeliselt, esitades avalikkusele ühe sõnumi ja käitudes ise täpselt vastupidi (Sotsiaalpanga, PEP, EstiB päästmine riigi rahadega) ja nende juhtumite puhul seisnes omakasu eelkõige oma maine päästmises.

Sepp ütleb, et kui ettevõttes kaob raha, siis peab juht selle eest vastutama, tuues näiteid, kuidas Eesti Panga tegevjuhid varjasid infot Eesti Panga nõukogu eest ja manipuleerisid sellega.

10 miljoni dollari afäär: “Lasime lepingu läbi hundi”

Sepp lahkab detailsemalt 10 miljoni dollari afääri rahaliikumise skeemi, tuletades meelde, et Eesti Panga tollane president Siim Kallas “unustas”, et leping tuleb anda Eesti Panga raamatupidamisele, vastates kohtus selle puudumise kohta, et “lasime lepingu läbi hundi”. Sepp juhib tähelepanu sellele, et vähe sellest, et tehinguid ei kooskõlastatud Eesti Panga nõukoguga, ilmnes ka, et raamatupidamise täpsed eeskirjad olid lihtsalt välja töötamata, ent keegi peab ju vastutama rahade külmutamise eest.

Kuigi Riigikohtu kodulehel avaldatud kohtuasja lahend ütleb, et “kuritegu on lõpule viidud ebaõigete andmete esitamisega”, toimus edasi Eesti õigussüsteemi lihtlabane vägistamine: hoolimata sellest, et Riigikohus oli Kallase süüdi mõistnud, mõistis 1. astme kohus Kallase õigeks, arvestamata Riigikohtu lahendit. Ja kuigi riigiprokurör esitas selle peale protesti, teatas peaprokurör, kes asja “enda menetlusse” võttis, juba järgmisel päeval, et “kuna Kallas on neli korda õigeks mõistetud”, siis nad edasi ei kaeba.

Sepp ütleb, et tekib küsimus, kas prokurör tegi teadlikult valeotsuse või kas peaprokuröri mõjutati. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et tegelikult mõisteti Kallas õigeks kolm korda (peaprokurör tsiteeris Siim Kallase enda teksti ajalehes), mitte neli korda. Müstika on aga see, et Eesti riigis ei tahtnud keegi kadunud 10 miljonit dollarit tagasi saada ja õigeksmõistva otsuse teinud riigiametnikke edutati.

Vene rublade müügi afäär: kes tegelikult selle raha endale sai?

Edasi lahkab Sepp Vene rublade müügi skeemi Rahareformi Komitee otsusega 1992.-93. aastal, milles kasutati varahoidlana Tallinna Lennujaama ja vahendajana hiljem mafioosoks osutunud ärimeest. Dokumentidest ilmneb, et neli lennukit sularaharubladega saadeti Groznõisse ja puudub igasugune hilisem teadmine selle kohta, kes need rahad tegelikult endale sai.

Sepal tekib küsimus, kuidas saab Mart Laarist saada Eesti Panga nõukogu uus juht sellise hämara taustaga tehingutes osalemisest hoolimata. Ta ütleb, et saatis vastava järelepärimise ka riigikogu 20 liikmele, aga pole saanud ühtegi vastust…

Mida teha, et korruptsiooni peatada?

Sepp rõhutab, et Eestis saavad head töökohad ainult teatud inimesed ja muret tekitab see, et Eesti inimarengu aruandes 2013 on Economisti hinnang Eestile püsinud suhteliselt madal, osutades Eesti demokraatia võimalikele kitsaskohtadele ja paigutades Eesti nn vigase demokraatiaga riikide kategooriasse. Eesti (raha)poliitikat juhivad riigi kulul elavad “riigiaadlikud”, keda iseloomustavad tutvused kõrgele kohale saamiseks ja lobisemisoskus, mis aitab neil oma positsiooni säilitada.

Mida teha, et rahapoliitika oleks edaspidi läbipaistvam?

1. Tuleb välja uurida, kuidas käis Eesti Panga juhtide valik siis ja kuidas see käib nüüd.

2. Tuleb kontrollida Eesti Vabariigi kullavarude tagastamist 1991–92 ja Eesti Panga arveldusi ka enne rahareformi.

3. VEB fondi uurimise fookust tuleb avardada.

4. Personali valik avalikus sektoris tuleb luua läbipaistvaks ja tippjuhtidele tuleks enne ametisse kandideerimist viia läbi kohustuslik psühhiaatriline ekspertiis, sest grandioossus ja permanentne juhtimissoov ning häbitunde puudumine võivad viidata sellele, et mõned neist võivad olla psühhopaadid.

5. Arusaamatused tuleb selgeks teha, sest muidu olukord ei muutu – mida vähem salatsemist, seda paremas riigis me elame!

Vaata Henri Sepa ettekannet:

Allikas: Youtube

Foto: ekraanikuva

Toimetas Ksenia Kask