“Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna valetas täna AK uudistele antud intervjuus kui ütles, et varastatud telefoni asukoha määramine on jälitustegevus,” arvab MTÜ Eesti Interneti Kogukond aseesimees ja netiraadio Vabakanal vedaja Elver Loho.

Nagu siit lingilt ja 1. jaanuaril kehtima hakanud seaduse seletuskirjast väga-väga selgelt näha (eelnõu § 1 ja 19), siis Elektroonilise side seaduse § 111 primm nimetatud andmete (sh asukoht) päring ei ole seaduse järgi enam jälitustegevus, vaid tavapärane menetlustoiming. Kusjuures seletuskirjas eelnõu § 19 põhjenduses on selgelt välja toodud, et eelnõu mõte on teha telefonivarguste avastamist lihtsamaks.

Reformiga kehtima hakanud Kriminaalmenetluse seadustiku § 90 primm ja Väärteomenetluse seadustiku § 31-2 mõlemad annavad politseile järgmise õiguse: “…võivad teha päringu elektroonilise side ettevõtjale üldkasutatava elektroonilise side võrgus kasutatavate identifitseerimistunnustega seotud lõppkasutaja tuvastamiseks vajalike andmete kohta…” – kusjuures tarvis ei lähe kohtu luba ja tegu pole jälitustoiminguga.

Kes aru ei saa, siis tõlgin. “Üldkasutatav elektroonilise side võrk” on mobiilivõrk. “identifitseerimistunnus” on näiteks telefoninumber või IMEI kood. “Lõppkasutaja” all ei ole mõeldud telefoni omanikku, vaid isikut, kelle valduses telefon asub ehk siis telefonivarast. “Lõppkasutaja tuvastamiseks vajalikud andmed” on telefonivarguse puhul telefoni asukoht.

Ma endiselt arvan, et selliste politseijuhtide korral on targem mobiilioperaatori iseteenindusest telefoni asukoht ise välja võtta ja turskete sõpradega koputama minna. Vabatahtlike pritsumeeste kõrvale vabatahtlik politsei.

Elver Loho

Foto: erakogu

Toimetas Mariann Joonas