Aidan Dwyer on on Long Islandilt pärit teismeline, kes räägib mängleva kergusega päikeseenergiast ja Fibonacci jadast. 2011. aastal võitis ta kõigest 13 aasta vanusena USA Rahvusliku loodusloomuuseumi noore loodusteadlase auhinna leiutise eest, kuidas efektiivsemalt päikesepaneelide abil energiat koguda. Loodusest inspireeritud leiutisel asetuvad päikesepaneelid spiraalselt ümber “tüve” asetsevatel “okstel” ning mudeli loomisel on kasutatud matemaatilist Fibonacci arvude jada, milles iga järgnev liige on kahe eelneva liikme summa. Mudelile on ta registreerinud ka patendi ja kuigi paljud skeptikud on seda maha teinud, on see siiski märkimisväärt tegu ühe noore asjaliku ja inspireeriva inimese poolt.

Aidani leiutis sai inspiratsiooni talviselt matkaretkelt, kui nooruk jälgis seda, kuidas on puud kasvanud sellisel moel, et maksimaalselt püüda päikesevalgust. Seda avastust enda pereringis jagades tutvus ta Fibonacci jada ideega ning sellest sai alguse katsetamine, kuidas ehitada puude eeskujul efektiivset konstruktsiooni päikeseenergia kogumiseks. Fibonacci jada esineb looduses paljudes kujundites nagu näiteks teokarbi ehituses, galaktika ülesehituses või päevalilleseemnete asetsemises lillesüdamikus. Ka puude oksad kasvavad spiraalselt, järgides Fibonacci jada põhimõtet.

Aidan ehitas puukujulise päikesepaneelide kogumiku ning testis seda võrdluseks kõrvale asetatud lamedalt asetsevate päikesepaneelidega. Parimaid tulemusi saavutas puukujuline päikesepaneelide asetus talvise pööripäeva ajal, kui need kogusid päikeseenergiat kuni 50% pikema aja vältel päevast kui lamedalt asetsevad päikesepaneelid. 
Aidan esites oma leiutist noore loodusteadlase konkursil 2011. aastal ja võrdles seda ka seal tavalise päikesepaneeliga ning loodusest inspireeritud lähenemine tõi talle auhinna.

Aidan on ise kirjutanud, et “puukujuline disain võtab vähem ruumi kui tavapäraselt paigaldatud päikesepaneelid ning toimib ka kohtades, millel ei ole ideaalset lõunapoolset avatust. See kogub talvel rohkem päikesevalgust ning kuna paneelid ei asetse lamedalt, siis ei mõjuta neid ka vari või halb ilm. Ning see näeb parem välja, kuna on puukujuline. Selline disain võiks toimida paremini linnades, kus ruumi ja otsest päikesevalgust napib.” Loomulikult on sellise töö puhul väga oluline ka perekonna toetus, ning Aiden ise toob välja, kuidas vanaisa on aidanud teda tehniliste lahenduste ja õigete materjalide leidmisel. Ka isa oli kogu protsessi vältel väga toetav. Poisi vanaisa lisab, et “lapsed on homsete probleemide lahendajad. Neid tuleb julgustada ja aidata.“

Kriitikud on öelnud, et Aidani leiutisel ei ole nii tugevat kasutegurit nagu poiss väidab ning et ta on kasutegurit mõõtnud valedes ühikutes. Kuid enne põhjalike hinnangute andmist Aideni tööle tasub meelde tuletada, et tegemist on teismelisega, kelle paljud eakaaslased veedavad päevi vaid mängides.  Tema töö ei pruugi olla kohe esimesest hetkest ideaalne, kuid sellel on tohutu potentsiaal ning arendus selle kallal jätkub. Jääb vaid üle soovida, et Aideni sarnaseid noori oleks rohkem.

Allikad: Huffington Post, Daily Mail, Pop! Tech, The Atlantic Wire

Foto: outsideonline.com, uenergysolar.co.uk

Toimetas Katrin Suik