Kaugvaatlust võib defineerida mitmel erineval viisil. Harilikult mõeldakse selle all isiku võimet kirjeldada geograafilisi paiku endast sadu tuhandeid kilomeetreid eemal. Kuigi fenomen ise on tõestust leidnud, ei ole peavoolu teadlased selle toimimist senini suutnud seletada. On oluline märkida, et paljud uuringud nendest programmidest jäävad salastatuks ning suurem osa infost, mida me sel teemal valdame, on varem olnud salastatud. See paneb mõtlema – millist infot veel praegu saladuses hoitakse? Põneva kokkuvõtte kaugvaatluse kohta tehtud uuringutest avaldas veebileht Collective Evolution.

Meie maailm on infost pungil, ainuke probleem on selles, et alati me ei tea, kuskohast otsida. Teaduslikud avastused, mis on inimrassi jaoks olulised, ei ole alati esiplaanil. Paljud fenomenid, mida siiani valeks peame, on ammuilma ära tõestatud. Neil on kaugeleulatuv mõju ja neile valguse heitmine annab tõestust uute reaalsuskonseptsioonide kohta, millele peaks ka meie teaduskogukond tähelepanu pöörama. Mis juhtub, kui meie teele satub info, mille sisu on mateeriast väljaspool – reaalsuse selles alas, mida me silmaga ei näe, ei suuda puudutada, kuulda ega nuusutada? Kas see lakkab olemast teaduslik? Absoluutselt mitte, kvantfüüsika on eelnevatel aastatel kinnitanud mitte-füüsilise reaalsuse olemasolu ja inimkond on nende reaalsuste teadvustamise teel.

Nikola Tesla on öelnud, et päevast, kui teadus hakkab uurima mitte-füüsilist fenomeni, teeb ta kümnendiga suurema hüppe kui kõikide eelnevate sajanditega kokku.

Teadus on mitte-füüsilist fenomeni uurinud ka varem, kuid kahjuks jääb suurem osa sellest salastatuks. Paljud avastused mitte-füüsilise fenomeniga seoses jäävad masside eest varjatuteks, kuid on salastatud maailmas teada-tuntud. Üldiselt nimetatakse teadusharu parapsühholoogiaks ja paranormaalsete nähtustega seotud uuringuid on vaidlusaluseks peetud ilmaasjata. Mitmed uuringud ja teadustööd on kinnitanud paranormaalsete nähtuste paikapidavust ning üha enam inimesi saavad teadlikuks, et neid konseptsioone on eelnevatel aastatel selgitatud ja tõestatud mitmetes laboratooriumites. Ka luurekogukond ei ole mingi erand. 1970-ndate aastate alguses tegi USA kaitseministeerium koostööd uurijatega mitmetest ülikoolidest, juhtides eksperimente ja luues programme paranormaalsete nähtuste uurimiseks. Üks nähtus, mis haaras suurema osa nende tähelepanust, oli kaugvaatlemine.

1995. aastal muutis CIA avalikuks dokumendid, mis paljastasid nende seotuse kaugvaatlemis-programmiga, mis viidi läbi Stanfordi uurimisinstituudis. Programm loodi selleks, et selgitada, kas agentuurid nagu CIA saaksid kaugvaatlust oma luureandmete kogumisel kasutada. See uuring kinnitab, et luureagentuuridel on selle vastu suur huvi ning nad on parapsühholoogiliste nähtustega seotud. 23 aastat kestnud uuringut juhtisid doktorid Russel Targ ja Harold E. Puthoff.

Seda tüüpi kaugvaatluse edukas kordamine iseseisvates laborites on andnud arvestatava teadusliku tõendi kaugvaatluse fenomeni reaalsusest. Nendele tulemustele andis veelgi tuge avastus, et leiti üha rohkem inimesi, kes suutsid üles näidata kõrgekvaliteedilist kaugvaatlusvõimet, mis tuli neile endile tihti üllatusena. Isegi CIA võttis katsetest kaugvaatlejatena osa, et hinnata katsete läbiviimise taset. CIA töötajad suutsid edukalt anda sihtmärkide piisavalt kõrgekvaliteedilisi kirjeldusi, et katset hindavad kohtunikud suutsid ülesannet teadmata tuvastada, mida parasjagu kirjeldati.

Pärast seda, kui ta oli kaugvaatlemise reaalsust tõestanud ümbrikusse peidetud asjade ja sadade kilomeetrite taguste kohtade kirjeldamisega, pakkus üks programmis osaleja, Ingo Swann, välja, et võiks kaugvaadelda Jupiteri. Juhtus parasjagu nii, et NASA kosmoseaparaat oli Jupiterist mööda lendamas. Enne möödalendu kirjeldas Ingo ühte konkreetset ringi Jupiteri ümber ning NASA-l õnnestus sellest hiljem pilt teha. Swannil oli õigus. Nagu ta väitis, õnnestust tal kaugvaadelda Jupiteri ümber asuvat ringi. Tulemus avaldati Stanfordi Ülikooli poolt juba enne ringide avastamist. Ka teisi Jupiteri anomaaliaid kirjeldati enne, kui neid teaduslikult põhjendati.

Jupiteri eksperiment ei pidanud olema ametlik. See mässiti väga rangetesse protokollidesse, kuid kaugvaatlusel saadav info tuli ka kuidagi salvestada, et oleks võimalik tõestada, et see eksisteeris enne, kui NASA sõidukid planeedi lähedale jõudsid. Nii jõudis uuringust saadud toormaterjal kaugele ja laia publikuni, seda pakuti mitmetele tunnustatud Silicon Valley teadlasele, seal hulgas ka kahele teadlasele NASA alla kuuluvas laboris, kes tulemused ka vastu võtsid.

Luureagetuurid on karmid mängijad, nad nõudsid selget pilti psii-potentsiaalist, mida oli rohkem, kui tavaline parapsühholoogia võis pakkuda. Nende eriliste asjaolude tõttu sattusin tihti jaburatesse olukordadesse, lõpututesse paranoilistesse turvakontrollidesse, igasugustesse ulmelistesse olukordadesse, luureintriigidesse ning üsna närvilistesse sõjalistesse ja poliitilistesse labürintidesse.

Pärast katset Jupiteriga sai Ingo luureagentuuride kõrgendatud tähelepanu osaliseks. Teda viidi kinniseotud silmadega salapärastesse maa-alustesse paikadesse, ta kohtus mõne kahtlase olekuga ametnikuga ning oli väärkohtlemise ja hirmutamise ohvriks. Teda uuriti, testiti ja kasutati ka Kuu kaugvaatlemise eksperimendis. Pärast kogu seda tööd luureagentuuridega oli Ingo üllatunud. Ta kaugvaatles edukalt objekte, struktuure ja baase, mis asuvad Kuu varjatud poolel. Arvatavasti olid luureagentuurid selle fenomeniga juba kursis ning tegelikult Ingo abi ei vajanud.

Üks asi on lugeda UFO-de ja teiste asjade kohta ajalehtedes ja raamatutes. Teine asi on kuulda kuulujutte sellest, kuidas sõjaväel ja valitsusel on taoliste asjade vastu huvi, kuulujutte, et nad on tabanud tulnukaid ja uputanud tulnukate õhulaeva. Kuid hoopis midagi muud on veel avastada ennast olukorrast, mis seda kõike kinnitab. Ma leidsin torne, masinaid, valgusehitisi, humanoide, kes töötasid millegi kallal, millest ma isegi aru ei saanud.

Stanfordi ülikool ja luureagentuurid ei ole ainukesed, kes kaugvaatlemise tõhusust kinnitavad. Ka Ameerika Uuringute Instituut valmistas ette kaugvaatlemise hindamise ja osalejad. Nad toovad välja selle, et kaugvaatlemine võib luureandmete kogumisel suureks abiks olla. Koondati mitmete ülikoolide mitmed professorid kokku paneeliks ning nad hindasid kokku umbes 80 eraldiseisvat väljaannet ning otsustasid, et need sisaldavad väga suurt tõendusmaterjali kaugvaatlemise fenomeni kohta. Samuti kinnitab Princetoni anomaaliaid uuriv osakond kaugvaatlemise tõelisust.

Kui programm laienes, sai avalikustada vaid väga väheste klientide identiteete ja programmi eesmärke.

Kaugvaatlemise programmid on kehtivaks kinnitatud mitmetel kordadel, kuid siiski ümbritseb neid avastusi tohutu saladuste vari. Kaitseministeeriumile meeldib infot salastada. Kuid õnneks suudab kaugvaatlejatelt kogutud info kergitada saladusteloori, mis meie planeeti viirusena katab.

Mida kaugvaatlemine meile räägib? Kas teadvust projitseeritakse mujale? Kas see on meie hing, mis meie kehast välja rändab teisi kohti uurima? Kõik selles universumis on seotud. Nii teaduslikult kui ka reaalselt oleme me kõik tükikesed millestki suuremast. Me kõik oleme omavahel ühendatud. Teise kohta jõudmine, mis tundub füüsiliselt kuskil mujal, ei ole tegelikult üldse mingi teine koht. Neid konseptsioone on kvantmaailmas demonstreeritud jälle ja jälle. See on lihtsalt sinu teine tükk, kõik ühes kohas. Kas see võiks olla üks viis kaugvaatlemise seletamiseks?

Mida luureagentuurid üritavad varjata? Meie maailm saab läbinähtavamaks päev päeva järel. Paljud on juba praegu ühenduses ja saavad aru, et siin on palju rohkem kui vaid palja silmaga nähtav, sa lihtsalt pead teadma, kuhu vaadata.

Artikli algallikad ja tsitaadid: Journal of Parapsychology, American Institutes for Reasearch, Journal of Scientific Exploration, Penetration

Allikas: Collective Evolution

Foto: worldoftak.ning.com

Toimetas Meeli Seermaa