Kahju, et oleme täiskasvanuna kaotanud oskuse unistada. Või on see harjumus unistada, mille oleme minetanud? Lapsena ju oskasime? Nüüd oleme pragmaatilised ja asjalikud täiskasvanud.

Ja ometi räägivad just unelmad meile, kes me tahame tõeliselt olla, need näitavad meile kätte meie anded, mis aitavad luua ihaldusväärse elu. Kui järgneme oma unistustele, siis käime hingeteed. Ja kõigele lisaks on unistamine lihtsalt mõnus – see aitab olla jälle lapselikult rõõmus, kerge meelega ja mängulustlik.

Et unistused võiksid tõeks saada, peame neisse suhtuma tõsiselt. Mõtle väga selgelt läbi, mida sa tahad saada ja kui oled asjad enda jaoks selgeks mõelnud, keskendu oma unistusele ja pane see kirja. Pane see kõige lihtsamatesse ja täpsematesse sõnadesse, mida suudad leida.

Mõni teooria ütleb, et seejärel tuleb unistusest lahti lasta, see nii öelda Universumi avarustesse lennutada. Mina kasutan teistsugust nippi: räägin oma unistusest sõpradele. Teen seda isegi siis – ja iseäranis siis –, kui unelm tundub kättesaamatu. Nii annan ebamäärasele mõttele selged jooned ja väe ning võtan endalt võimaluse sellest taganeda. Sõbrad ju küsivad: “Muuseas, kuidas sellega on, mis sa tookord rääkisid…?” ja mul pole kuskile põgeneda. Rühingi sihikindlalt edasi.

Kui oled oma unistuse elavaks muutnud, siis hakkad ka igapäevaelus tegema alateadlikult valikuid, mis viivad sind selle täitumisele lähemale. Elu ise tuleb appi ja tõmbab ligi toetavaid inimesi ja olukordi. Ühtäkki jõuavad sinuni lood sarnaste unistuste imelisest teostumisest ja su teele satuvad inimesed, kel on pakkuda hulgaliselt häid ideid.

Goethe on öelnud: “Sel hetkel, kui inimene ennast millelegi täielikult pühendab, tuleb appi ka Ettemääratus. Juhtuvad kõiksugu asjad, mis muidu poleks juhtunud, terve sündmuste vool, mis toob inimeseni kõik ettenägematud juhtumid, kohtumised ja abi, millest poleks osanud unistadagi.”

Niisiis tuleks unistamisse suhtuda pühendumisega, sest see on hingele vajalik ja lihtsalt tore. Aga mis aitab meil oma unistustesse uskuda? Nagu sageli elus on asi jällegi armastuses. See, kes ennast armastab, suhtub oma hinge pürgimustesse tõsiselt.