Kõik hinged tulevad üksteise ellu põhjusega – kas sõnumit tooma, tuge pakkuma või meile teed näitama, kui oleme eksinud. Ja need, keda me kõige rohkem tõrjume, on sageli just need, kes on tulnud meile näitama asju, mida püüame kõigest väest vältida, kirjutatakse Alkeemias avaldatud loos “Hinge leping”.

Me kõik oleme koos rännakul ja sammume eluteel kõrvuti, vahel isegi käsikäes. Me toetame ja juhendame üksteist, mõnikord küll mitte parimal võimalikul moel, aga ainsal moel, mida me näha suudame. Me kohtame inimesi ja kõnnime nende kõrval mõnda aega, põimides oma elud nõnda teistega. Mõnikord kohtame oma eluteel sõpru, kellega tahame rohkem aega veeta, sest nad valgustavad meie rada.

Teinekord aga takerduvad meie suhted lähedastega, keda me ei suuda mõista, kellega me ei oska suhelda. Me tülitseme, ärritume ja soovime neist lahku minna, aga see näib võimatuna. Me oleme siin, me oleme osa üksteise elust, ent me ei suuda end teistele kuuldavaks teha. Me takerdume probleemi sisse ja vihastame pealekauba. Mida teha siis, kui tunneme, et meid vääriti mõistetakse? Kuula! Ja kuula hoolega.

Kõik hinged tulevad üksteise ellu põhjusega – kas sõnumit tooma, tuge pakkuma või meile teed näitama, kui oleme eksinud. Ja need, keda me kõige rohkem tõrjume, on sageli just need, kes on tulnud meile näitama asju, mida püüame kõigest väest vältida. Need on hinged meie rännakul, keda peame kõige rohkem armastama. Nemad on võtnud enda kanda kõige raskema koorma – olla siin koos meiega, teades ise, et meie tõrjume neid.

Pane tähele, kuidas meil tekib tõrge teatud inimeste ja nende sõnade vastu. Sageli on tegu meile kõige lähedasemate inimestega – ema, isa, õde-vend või abikaasa. Seda sidet ei ole lihtne lõhkuda, sest see on üks kõige tähtsamaid õppetunde, mis meil tuleb omandada. Ja see leping, mille me oleme sõlminud teise hingega, ei muutu kehtetuks enne, kuni oleme selle tõe selgeks saanud… Kas siis selles elus või mõnes teises. Kõik sõltub meist endist!

Kui paned tähele tõrget kellegi vastu oma elus, heida pilk endasse. Ainus inimene, kelle vastu me tegelikult tõrgume, oleme meie ise. Mida suurem on tõrge, seda rohkem püüame millegi taipamist vältida. Vaata sügavale enda sisse. Uuri, kuula pingsalt ja lase see tõde endasse. Mis on küll see, mida me tegelikult mõista ei suuda?

Kui me kuuleme lõpuks seda, mille suhtes oleme olnud kurdid, ja näeme seda, mille suhtes oleme end teinud pimedaks, siis oleme lõpuks valmis teede lahknemiseks selle teise hingega. Kuid võib-olla polegi meil enam soovi seda teha… Seni aga loobu kõigist tõrgetest ja lase oma meelel vaikida, et võiksid kuulda, et võiksid õppida, et võiksid leida kodutee.

Allikas: Alkeemia

Foto: twinsoulmates1111.com

Toimetas Ksenja Kask