Foto: erakogu

William Thomas on USA-s Seattle’is resideeriv uuriv ajakirjanik, kes on septsialiseerinud uudistele, mida massimeedia keeldub uurimast ja kajastamast. Oma raamatuid, mis keskenduvad ennekõike kliimamanipulatsioonidele, jagab ta kõigile tasuta allalaadimiseks PDF-formaadis. Thomase tuntuim e-raamat kannab nime “Chemtrails Confirmed” (Keemiarajad kinnitatud) ning just tema võttis esimesena kasutusele sõna “chemtrail” (tõlkes “keemiarada”, eesti keeles on aga rohkem levinud “keemiapilv”) aastal 1989, kui ta kajastas keskkonnateemalisi uudiseid.

Kas “keemiarada” on korrektne nimetus sellele nähtusele või on tänapäeval midagi konkreetsemat kasutusele võetud?

Mina arvan, et on aeg sellest fenomenist kõikjal avalikult rääkida ja seda ka teaduslikes ringkondades. Nüüd kasutan ma samu termineid kui keemiapritsijad ise – selleks on atmosfääri-aerosool ja geoinsenerlus.

Miks me nüüd selliseid termineid kasutame?

Geoinsenerlus on avalikkuse ette jõudnud, sellest räägitakse ja seda promotakse avalikult USA-s, Euroopas ja kõikjal mujal. Ennekõike kasutab massimeedia sõna “keemiarada” ja seda halvustava alatooniga. Oma auväärsuse ja teadusliku usalduslikkuse nimel soovitaksin kõigil inimestel selles liikumises kasutada õigeid termineid, mis tõmbavad tähelepanu – atmosfääri-aerosool ja geoinsenerlus, mida need programmid tegelikult ongi.

Keemiapilved Raplas 13. septembril 2013

Paljud inimesed ei usu keemiaradasid üldse eksisteerivat. Aga reaalsus on see, et ühel päeval on kogu taevas täiesti risti-rästi keemiatriipe täis, teisel päeval on ilus selge taevas. Siis kolmandal päeval on jälle kogu taevas täis pihustatud. Aga lennukid lendavad oma marsruute pidi ju iga päev, seega peaks tulema ühepalju lennuki aure nii esmaspäeval, teisipäeval kui ka kolmapäeval, jne. Ent see ei ole nõnda. Tegemist peab olema keemiaradade ehk aerosooliga …

Ma olen sinuga täielikult nõus. Nagu me kõik teame, lendavad reisilennukid kulude kokkuhoiu nimel otse punktist A punkti B. Reisilennukid ei lenda edasi-tagasi, tehes risti-kujulisi mustreid ega keera ümber, et kogu taevas saaks aerosooliga ära kaetud. Erinevalt lennuki kondensatsioonijälgedest, mis mõnda aega taevas püsivad, viivlevad “keemiarajad” mitmeid tunde taevas, kuni lõpuks katavad terve taeva ära paksu suduga.

Siin pole mingit küsimustki, et need pole normaalsed kondensatsiooni jäljed. Eriti praegusel aastaajal, kus enamasti on õhk liiga soe ja liiga kuiv, et nendel kõrgustel normaalne kondensatsioonijälg üldse tekkida saaks. Minule on tunnistanud FAA (USA föderaalne lennuamet) lennuliikluse kontrollkeskuse juht ja ka radaritehnikud, et need on USA õhuväe tankerid, mis jätavad taevasse päikesevalgust peegeldavaid osakesi.