Kuigi meie randasid asustavad millimallikad ehk meriristid (Aurelia aurita) ei ole inimestele ohtlikud, on maailmas olemas ka palju meduusiliike, kes põhjustavad maailmas mitmesuguseid probleeme, alates tuumajaama jahutustorude ummistamisest ja traalerite kummuliajamisest kuni teiste liikide ohustamise ja ökosüsteemi tasakaalust välja viimiseni.

Eelmisel nädalal pidi Rootsis asuv Oskarshamni tuumajaam sulgema ühe oma kolmest reaktorist, kuna meriristide invasioon ummistas jahutussüsteemi torustiku. Jaapanis vajus 10-tonnine traaler kummuli, kui proovis pardale tõmmata võrku, mis oli täis Nomura meduuse, mis võivad kaaluda kuni 200 kg. Põhja-Iirimaal tapsid 2007. aastal merikellad 100 000 lõhet riigi ainsas lõhekasvanduses. Mustal merel aga hävitas invasiivne kammlooma liik, mis ilmselt sattus sinna laeva ballastvee kaudu, suure kalandusettevõtte.

 Aurelia Aurita

Meduuside invasioonipuhangud on sagenenud

Meduusid ei valmista probleeme, kui neid on vähe, aga muret peaks tundma, kui nende arvukus hakkab kiiresti kasvama. “Viimasel ajal on sellised liikide arvukuse plahvatuslikud tõusud sagenenud ning muutunud intensiivsemaks ja pikemaajalisemaks,“ ütleb British Columbia ülikoolis töötav meduuside ekspert Lucas Brotz.

Brotzi uuring 45 suurimast mereökosüsteemist näitab, et alates 1950. aastast ohustab 62% nendest meduuside invasioon. Nendel aladel on meduuside arvukuse kasv põhjustanud elektrijaamade ajutist sulgemist, kalakasvanduste hävimist ja häirinud turistidele mõeldud randade toimimist.

Ohtlikud täringmeduusid

Austraalia ja Kagu-Aasia rannikult võib leida inimesele kõige ohtlikumaks peetavaid meduuse – täringmeduuse (ingl k box jellyfish), kelle kolme meetri pikkuste kombitsate kõrvetus on mürgine, põhjustades südame seiskumist. Surm saabub tavaliselt nelja minuti jooksul. Filipiinidel sureb igal aastal 20–40 inimest täringmeduusidelt kõrvetada saamise tõttu.

Täringmeduus

Äärmiselt ohtlikud on ka Irukandji meduusid, kelle keha on kõigest 5–25-millimeetrine. Väiksuse tõttu on neid raske näha ja nende kõrvetus ei jäta jälgi. 10 minuti jooksul pärast kontakti algavad ohvril äärmiselt tugevad valud ja oksendamine. Lisaks võib tekkida ajuverejooks, iseloomulik on ka äärmiselt kõrge vererõhk ningi 30% juhtudest kogetakse mingil kujul südamepuudulikkust.

Irukandji meduusi kõrvetamisega kaasnevatele sümptomitele on antud nimetus Irukandji sündroom. Bioloog Tim Flannery sõnul on raske välja arvestada, kui palju elusid on Irukandji meduusid võtnud, sest paljudel juhtudel on surma põhjuseks märgitud lihtsalt insult, infarkt või uppumine. Neid surmava puudutusega meduuse on leitud juba ka Florida, India, Kaplinna ja isegi Walesi vetest.

Irukandji meduus

Miks meduusid on vohama hakanud?

Meduuside vohamise põhjusi võib olla mitu, aga ilmselt on nende arvukuse tõusu taga meduuside bioloogiline iseärasus elada meredes hordidena. Neil on vähe looduslikke vaenlasi, kelle hulgas on näiteks merikilpkonn, lõhe, makrell ja ka albatross –, ent vastupidiselt meduusidele on kõiki neid loomi üsna napilt.

Meduusid ise on aga üpris suure isuga: kammloomad suudavad päeva jooksul ära süüa kümme korda oma kaalu jagu toitu ja kuna nad vajavad kasvamiseks vaid 16% oma kehakaalu jagu toitu, läheb kõik lisasöök suuremaks kasvamisse. Toidu leidmisega neil suurt probleemi pole, sest kuigi nad võistlevad väiksemate kaladega toidu pärast, söövad nad ka nende samade kalade marja, hävitades oma konkurentide populatsioone.

Meduusid paljunevad polüüpide kaudu, mis kinnituvad kõvadele pindadele ja punguvad. Polüübid võivad ka poolduda. Pealegi on meduuse raske hävitada: mõni liik suudab pärast katkilõikamist moodustada tükkidest uue polüübi. Meduusid suudavad elada nii soojas kui ka külmas, hapnikurohkes ja vähese hapnikuga vees.

Paljunemist soodustab ka “inimfaktor“

Lisaks evolutsioonilistele eelistele on meduuside arvu plahvatuslikus kasvus süüdi ka inimkond. Bioloog Lisa-Ann Gershwin kirjutab oma raamatus kalade ülepüügi ja reostuse kohta, et meduusid kasutavad keskkonnamuutusi uskumatult mitmel viisil oma kasuks ära.

Nii annab kalade ülepüük meduusidele rohkem võimalusi toituda ja paljuneda. Kui meduuside vaenlaste, lõhede arvukus väheneb, avaneb neil meduusidel võimalus süüa väiksemate kalade marja ja toiduvarusid ning tekitada endale samas turvalisem elukeskkond, kus neid keegi ei ohusta. Meduusid suudavad kasu lõigata ka nn surnud tsoonidest, millest saab neile omamoodi paradiis. Surnud tsoonid tekivad pestitsiidide ja reovee sattumisel ookeani ning vetikate vohamise tõttu saavad sealsed organismid rohkem süüa, tekitades orgaanilisi jäätmeid ja surnud kehi, mis vajuvad veekogu põhja, kus jääb hapnikku vähemaks.

Kui enamus mereolenditest ei suuda vähese hapnikuga keskkonnas elada ja nende arvukus langeb, siis meduuside arvukus tõuseb, sest nemad vajavad eluks minimaalselt hapnikku. Parimaks näiteks on siinkohal Hiina, kus Jangtse jõgi on moodustanud hiiglaslikke surnud tsoone Ida-Hiina meres ja Kollases meres.

Ka inimesed aitavad meduusidel paljuneda, sest polüübid, millest arenevad noored meduusid, said vanasti kinnituda vaid merepõhja kividele ja austrikarpidele ning need polüübid, kes kinnitumispinda ei leidnud, ei suutnud paljuneda. Inimeste rajatud ehitiste kiire leviku tõttu aga saavad nad nüüd kinnituda nii kaidele, naftapuurimistornidele, avamere tuulegeneraatoritele, paatidele-poidele, suurematele laevadele ja meres ulpivale prügile.

Polüüp

Kuigi inimesed võivad proovida erinevaid viise meduuside vohamise tõkestamiseks, ei pruugi need jõupingutused teadlaste sõnul vilja kanda – kui meduusid on juba kord vohama hakanud, siis on ülikeeruline olukorda vastupidiseks pöörata.

Allikas: QZ

Fotod: theconversation.com; Wikimedia Commons / GondwanaGirl, Dan90266, Jaro Nemčok, Guido Gautsch, Luc Viatour

Toimetas Marlen Laanep